Olavi Ruitlane on kirjanik. Ja hea kirjanik. Laiemate masside teadvusse jõudis ta möödunud aastal, kui ta oma esik- (täiskasvanuile mõeldud) romaaniga “Kroonu” mõned Eestis väljaantavad vajalikud kirjanduspreemiad kokku korjas. Seda, et “Kroonu” on Eesti “?veijk”, olen ma mitmelt poolt kuulnud? jah, see on vägagi vaimukas sõjaväeromaan.
MIS ON OLULINE?
Ruitlase kandev roll slogani “Võrreldes Lõuna-Eesti joodikutega on Põhja-Eesti joodikud ikka päris karsklased” massidesse viimises.
MIS ON ERINEV?
Erinevalt enamikust Lõuna-Eesti karvastest kirjanikest pole tal pikki juukseid. Ta on sõjaväes käinud, ei põgene kohe sõnu “saag” või “drellpuur” kuuldes, on nõus omadel tingimustel spordist rääkima.
MIS TOIMUS?
Takkajärgi näib küll nii, et tol petlikult kevadisel hetkel, kui ma Olavile helistasin ja me rõõmsalt kokku leppisime, et kõigepealt tuleb tema Tallinna ja siis sõidame koos Supilinna, olime mõlemad ära unustanud, et maailmas käivad asjad ikkagi Murphi seaduste järgi. Kokkulepitud päeva hommikul avastasime end ootamatult kesk arktilist kliimavöödet. Aga noh, Arktika siis Arktika, või see meid segas. Aga seda, et kohvilauajutust kasvas välja pikk rummilaua jututuba, tuleb nüüd küll tunnistada. Ja osaliselt klimaatilistest oludest tingitud lisaväge (oodatuid ja ootamatuid) tekkis meie sekka ka ikka üksjagu. Aga kõigest järjekorras.
FÖÖNIMURE
Olavi telefon on kogu aeg punane. Helistajateks lähemad ja kaugemad naabrid ja muidu hullud. Kõik nad on naised ja kõigil neist on mure fööniga. Mõni küsib ilusti oma fööni tagasi, mõni hüsteeritseb kiirreageerimispataljoni nõudes. Olavi üritab Tallinn-Tartu bussist sürrealistlikku situatsiooni kuidagi koordineerida. Asi pole siiski nii hull, et kirjanikuhärra end kirglike juuksurinnadega ümbritsenud ja ise nende sisse ära kadunud oleks. Naised peavad hoopis remondiföönidele jahti. Nendega saab nimelt kinnikülmunud torusid lahti sulatada.
LINNADE NIHUTAMINE
Maantee venib aeglaselt nagu tatt meie rataste all. “Miks see maa küll nii pikk peab olema? Linnad tuleks kuidagi koomale nihutada. Nii, et saaks normaalselt külas käia, et kui näiteks mul on mingi hea söök, tuled õhtul korraks läbi,” ütleb Olavi. Mina olen kohe nõus kaks linna omavahel sabapidi kokku traageldama, et mingit jama ei oleks. Sellele mõttele hakkab Olavi jõuliselt vastu sõdima: “Ei. Mingi 40 kilti peaks raudselt vahet olema. Tallinn on liiga suur.”
Alles mööda Kroonuaia tänavat Herne poe poole kulgedes saan aru, et tal on totaalselt õigus. Need on liiga erineva mentaalsusega linnad.
NÄOD JA NIMED
Esimene silmatorkav erinevus on see, et Supilinnas on igal naabril nägu ja nimi. Ja selline uudishimulik, ent igavlev, näo ja nimega naaber tahab ilmtingimata teada, kes kellel külas käivad. Selleks, et rituaalset nägudekontrolli läbi viia, on ta sunnitud mingi ulmelise ettekäände välja mõtlema.
“Sa pead mu tänase kaotsiläinud tööpäeva kinni maksma,” oli meie seekordse jonnaka kutsumata külalise võlusalm. “Sügisel oli üks tüüp, kellele ei meeldinud mu kõlarid. Lihtsalt ei meeldinud,” meenutab Olavi ühte iseloomulikku sürrimaigulist seika.
PÄRIS TSIRKUST!
Toanurgas tiksub telekas, millel on hääl maha keeratud ja mida me eriti ei vaata ka. Sealt näidatakse? mingit tsirkust. Põhiliselt näidatakse akrobaate. Olavi vaatab mulle suurtesini-siiraste silmadega otsa ning küsib: “Kas sina oled tsirkuses käinud?”
-“Jaaah? kunagi ammu, Kalevi Spordihallis,” reageerin ma teemale esiotsa erakordse uimasusega.
Olavi sinised silmatulukesed süttivad, tuleb välja, et ka tema on ainult kord elus tsirkuses käinud. See oli ammu-ammu, siis, kui ta väike poiss oli.
-“Kui siia mõni tsirkus tuleb, lähme koos tsirkusesse,” plahvatab Olavi. Sel hetkel näib ta siiras nagu väike poiss.
Muidugi. Mis mul saaks selle vastu olla.
-“Moskva tsirkus käib ju alailma siin,” pakub vahepeal märkamatult tuppaimbunud sõber Aapo Ilves lihtsaima variandi välja.
-“Ei taha ma mingit Moskva tsirkust. Päris tsirkust tahan,” jonnib Olavi Ruitlane.
Tuleb tõdeda, et ekraanil võimlevad akrobaadid on slaavipärase põhjalikkusega kostümeeritud. See tähendab, et neil on suht-koht ogarad riided seljas.
-“Vaata, kui ilus oleks, kui nad alasti oleks? neil on ju hullult ilusad kehad ja alasti inimesekeha on jube ilus. Need tobedad riided söövad pool asja ära,” räägib ta varjamatu mõnuläikega silmis.
HEA PORNOKAS
“Tegelikult mulle meeletult meeldib porno. Ma olen jummala kindel, et need, kes väidavad, et porno on rõve, pole lihtsalt kunagi head pornot näinud? Head pornot ongi raske kätte saada, aga mina küll ei arva, et see halvem ?anr oleks kui miski muu?” kütab ta ilma mõttepausideta ning lubab mulle kindlasti heade pornofilmide teemal eraloengu pidada. Seda küll alles siis, kui tema koduarvutisse piisav kogus arvestatavaid materjale kogunenud on.
Heas pornokas peaks ilmtingimata normaalseid inimesi näidatama. Selliseid nagu mina, sina või meie, täies ilus ja inetuses. Pärisreaalsus ja pärisinimesed on tegelikult kõige ilusamad – jõuame mina, Olavi ja Moonika (Olavi elukaaslane) ühisjäreldusele.
KES SIIN SEEKORD ON?
Meie hedonistlikku oaasi rünnatakse!!! Laisa mõnusoleskelu katkestab agressiivne sissetungija.
-“Mis f’ck teil siin toimub?! Te peate kohe mu pedagoogitööpäeva kinni maksma!!!!” karjub koridoris seisev porgandihäälne tuvastamata vanuses naisterahvas hüsteeriliselt.
-“Mida???” keegi meist ei saa toimuvast muhvigi aru.
-“Ei no, ma raiskasin terve pedagoogitööpäeva nende f’cking torude peale ära!!!! Makske kohe kinni, või muidu?” kriiskab porgandihääl täiesti ebainimlikel sagedustel.
-“????” küsimärk suure algustähega seisab meie peade kohal nagu kahanev kuusirp.
-“Aga ma kirjutan teile kohe kahe fööni ööpäevase rendiarve, see on 750 krooni?” tuleb peremehel nutikas äriidee.
Ukse taga seisja karjub veel natuke. Olavi ja Aapo käivad kordamööda temaga rõhutatud viisakusega suhtlemas. Majarahvas koguneb kui kärbseparv.
Viisakus (ja eriti rõhutatud viisakus) võib väga erinevaid vorme võtta ning alati pole kuigi meeldiv rõhutatud viisakuse märklauaks sattuda. Siit moraal: kirjaniku relv on sõna. Ära astu kunagi kellegi vastu tema enda relvaga!
Mõne aja pärast agressiivne sissetungija leebub? räägib rahumeelselt maast ja ilmast ja külmast. Räägib üsna mõistlikku juttu. Tegelikult ei tahtnud ta vist midagi muud kui näha, kes seekord külla on kutsutud.
PAADIGA TOAS
Filigraanne sõnakasutus pole Olavi ainus relv. Tagatoas seisab paat. Ärge öelge, et paat pole relv. Korralik mootorpaat elutoas tekitab tahes-tahtmata kohatuid küsimusi. Hetkel on paat kasutuses Olavi poja voodina, kuna kutt lihtsalt ei nõustu mujal magama. Oma põhifunktsiooni hakkab see alles kevadel täitma. Minu suureks üllatuseks selgub, et olen muuhulgas kirglikule kalamehele külla sattunud (nagu Hemingway – see võrdlus tuleb mulle alles hiljem pähe).
Pole midagi nauditavamat, kui vanades sõprades täiesti uusi kvaliteete avastada!
-“Lähme kevadel Ahvenamaale!” seda ettepanekut suudab ta taas nii ahvatlevalt serveerida, et sellest pole võimalik keelduda.
-“Kalale.” Ma pole kunagi arvanud, et võiksin olla see tüüp, kes kalale läheb, aga minu (sugugi mitte õnnetu) jah-sõna saab ta koheselt kätte.
-“Põhiline on see, et endal peab chill olema. Selleks ei pea sugugi Kurrunurruvutisaarele sõitma, siinsamas lähedal on lahedaid kohti küll ja veel?” räägib Olavi.
TÄNUD KUTSUMATUTELE
Tuleb tõdeda, et maailmas on asjad siiski tasakaalus. Kogemuspõhine tarkus on see, et ka Murphi seadustel on oma plusspool. Paar nädalat varem poleks ma ühelgi juhul uskuda suutnud, et ka arktilises kliimavöötmes võib väga lahe chillida olla. Omadel tingimustel muidugi. Kõik on kinni inimestes ja suhtumistes? mitte olustikus, mis meile ette on antud. Ekstreemsed tingimused on inimeste lõbustamiseks välja mõeldud!
Polegi muud sellele pikale ja lünklikule reisikirjale lisada, kui öelda aitäh Olavile ja Moonikale ja Aapole ja Mercale ja Vibule ja Aulile ja kõigile neile kutsumata külalistele, kes selle tripi kustumatuks elamuseks tegid.
Emotsioon on tähtis!