Viru lühike aabits
ASUKOHT
Esialgselt planeeritud 500 lääne turisti asemel ehitati üle 800 turisti majutav koht. Vanemad Eesti projekti (just seal hotell projekteeriti) töötajad räägivad siiani anekdoote, kuidas majale asukohta valida ei suudetud. Räägiti Pirita teest Russalka kõrval, aga ka Mere puiesteest ja muudest paikadest. Muuhulgas oli üks väga tõsiselt päevakorras asunud koht ka Tõnismägi, Aljo?a aiakesena tuntuks saanud plats? Läinuks vaid nii, ei mäletaks pronkssõdurit keegi juba 35 aastat. 400 ehitajast võttis kümnendik siin naise. Kus nad praegu küll olla võivad? Hotell ehitati valmis kolme aastaga ja avati 1972.
KGB
Kogu käitise peatreener, valvur ja valitseja oli KGB vastav osakond. KGB-st räägitavad legendid ei tunne mingeid piire, tõenäoliselt oleks võimalik kokku panna eraldi rahvafolkloori käsitlev suurteos. Legendide hulka kuuluvad julgeolekutöötajate öised eksimised tubadega (näiteks kui prostituute otsiti), pidev turistide asjades sorimine ning loomulikult klientide salajane pealtkuulamine. Mikreid topiti kõige absurdsematesse kohtadesse lillevaasist seinalambini. KGB peakontor asus 23. korrusel ja on nüüd vaatamiseks uuesti avatud. Muuseas – ka hotelli uksehoidja oli kagebiit.
KEKKONEN, URHO
Viru rajamine on osalt Soome toonase presidendi Urho Kekkose teene, kes nõudis, et Tallinn-Helsingi laevaliinil sõitvate turistide majutamiseks peaks linnas leiduma ka mõni normaalne maja.
KLANDORF, KALLE
See mees kamandas Virus töötanud miilitsaüksust. Põhjuseks, et dressides noormehed kippusid purjus soomlastele õhtuti tappa tegema, nailonjopi ja suitsud ära võtma. Ja kõik vaid sellepärast, et soomlased ei tahtnud omi asju rublade eest müüa. Kalle kaitses soomlasi, sest tavaline miilits läks kas vilistades mööda või topiti tal röövlite poolt suu kümne röövitud margaga pikaks ajaks lukku. Räägitakse ka lugusid, et kui hotellimiilitsa üksus jaole ei saanud, võis turistil väga haprasti minna. Vanad ärikad kõnelevad kolmest-neljast laibast.
KÜLALISED (LAHEDAD)
Läks vaid paar kuud, kui juba lendas peale Pärsia ?ahh oma kolmanda naisega, keda hüüti maailma kaunimaks kroonitud peaks. Siis tulid teised: esimene naine kosmoses Valentina Tere?kova ja esimene inimene Kuul Neil Armstrong, vene superstaar Alla Pugat?ova, mitte väiksem staar kinolinal Elisabeth Taylor, riigijuht Aleksei Kossõgin, veel lauljaid: Jennifer Rush, Nana Mouscouri jne.
LAEVAD (VALGED)
Algselt kurseeris Soome-Eesti vahel miniatuurne kökats “Linda”. See asendati hiljem suurema laevaga “Tallinn” (mis muuhulgas seisis veel aastake tagasi Linnahalli kaide juures – sinna oli kavandatud mingi noortekeskus. Paraku saeti Tallinn äsja vanarauaks. Kahju. Ajalugu ikkagi). Tallinnale järgnes nõukogude mõttes luksuslik ja ruumikas “Georg Ots” (omakorda tänaste laevade kõrval miniatuurne kökats), edasi teavad juba kõik ise.
PUNANE KUKK
Vähemalt ühe korra on Viru ka kõvasti põlenud. Tõsi, siis polnud ta veel valmis. Detsembri keskel 1969 lahvatas kümnendal korrusel tuli, kust jõudis ka tänavakorrustele. Loomulikult mätsiti asi kinni ja vaikiti kõik maha.
RAHAVABRIK
Nõukogude Liidu ja Inturisti jaoks töötas Viru hotell kui valuutavabrik. Tuhanded väliskülalised suutsid siia jätta nõukogude vääringus miljoneid rublasid. Muuhulgas on naljakas see, et Viru ehitamisele sõdis kõige enam vastu mitte sugugi nõukogude t?inovlikus, vaid Eesti oma – Tallinna linnavalitsus.
VARIETEE
Ilmselt kõige legendaarsem, kuulsam ja ihaldatum koht hotellis, kuhu ihkasid laiama ja ennast näitama minna paljud. Sisselaskmine oli siiski seotud komplikatsioonidega. Nagu mujalgi, pidi eelkõige olema tutvusi – olgu selleks kasvõi uksehoidja. Hiljem läks varieteega nihu – too kaotas publiku. Oli siis tegemist liig kõrge piletihinnaga või oli asutus 1994. aastaks juba niivõrd moraalselt (ja sisekujunduslikult) vananenud, et ta pandi kinni. Muuhulgas, varietee lõpupidu organiseeriti erakordselt äge ning sulgemine põhjustas kultuuriringondades ka teatud proteste. Aga kes see neid ikka kuulab!
* * *
Igale toidule oma kokk
MAIMU RAIDPERE
Kokk hotell “Viru” peaköögis 1972-1996
Töötasin “Virus” alates selle maja avamisest 1972. aastal. Lehest lugesime kuulutust, et hotelli vajatakse kokki ja abikaasa soovitas tungivalt proovima minna. Töötajate konkursil osales toona 4000 inimest, terve hotelli peale võeti tööle aga 1000. Ma esiti mõtlesin küll et vaevalt mind sinna tööle võetakse, kuid käisin siiski konkursil ja peakokk Jaan Tuvike koos ?üriiga tegi mulle pakkumise brigadirina tööle hakata. Sellest ma keeldusin kartes, et ehk ei saa hakkama, kuna varasemat kogemust polnud. Nii läksingi lihtsalt kokaks. Kui läks jagamiseks, kes lähevad külma, kes sooja kööki tööle, sattusin mina külma kööki. Ja töötasin seal peaaegu 24 aastat.
1000 SÖÖJAT PÄEVAS
See oli teise korruse restoran, mis oli ka ühtlasi hotelli peaköök. Enne hotelli avamist olid 2.-kuulised kursused, kus meile õpetati turistide toitlustamist ja sanitaariat, loengud konverentsisaalis toimusid iga päev. Esimene bankett oli 5. mail – sinna tegime siis ka esimest korda fursettlaua.
Kokki oli meil külmas köögis mõlemas vahetuses 8. Vahetused olid 12 tundi pikad, esimene 7.00-19.00, teine 12.30-00.30. Kaks päeva tööl, kaks vaba – kõik need 24 aastat. Nii kuidas sattus, vahel olid jõulud tööl, vahel vaba. Tol ajal oli üle kogu N.Liidu 5 viietärnihotelli ja ka “Viru” kuulus nende hulka. Eks see teine korrus Tallinna tipprestoran ka oli, külastajad enamasti idast, siis muidugi väga palju soomlasi, ka sakslasi. Päevas oli hotelliklientidele kolm toitlustamist. Menüüd olid väga pikad, sortiment väga mitmekesine. Alla kauplusesse tegime kulinaariat, sinna läksid süldid ja pasteedid ja “Viru suupiste”. Magustoitudest olid näiteks ?ampusetarretised, mida praegu väga harva kusagil näeb, vahukoor serveeriti puhta “Vana Tallinnaga”.
Toitlustasime me keskeltläbi 800 inimest päevas, sageli ka tuhat. Lisaks lauad, banketid? Algpäevil käisid meil peaaegu iga päev ekskursioonid kööki vaatamas, sest kusagil mujal Eestis teist sellise sisustusega ei olnud.
Külma ja sooja toidu kokad olid eraldi köögiruumides, suppide peal oli eraldi supikokk. Regulaarselt tõsteti erialajärke. Kes olid tööle tulnud nt. kolmanda või neljanda järguga, lahkusid koondamislainete tulles hotellist eranditult kuuenda järguga.
TORE DIREKTOR ANDIS TRANSPORDI
Peale töö oli meil aga palju üritusi ametiühingu liinis. Kui mind kord kulturnikuks valiti, tegime me ka palju kooskäimisi. Külma ja sooja köögiga koos ekskursioonidel Kuremäe kloostris, Pühajärve, Rõuges? Ja teatris käisime väga palju. See oli ikka siis kui mina seda ametit pidasin, teised olid rohkem lihtsalt moe pärast – kui ametiühing valis, oldi ikka formaalselt. Väga palju aitas hotelli direktor Jaan Orro, kes oli meil üks väga tore direktor. Tema andis alati transporti, et sõita ekskursioonidele ja tuli vajadusel igati vastu. Muidugi oli ka ametiühingumaks, tänu sellele saadi autoostu lubasid, puhkekodu tuusikuid, sanatooriumituusikud – kõik olid tasuta. Kui ma olin praktika juhendajaks määratud ühele uuele töötajale kaheks aastaks, sain ma parima juhendaja tiitli ja ametiühingu poolt võimaluse käia T?ehhoslovakkias, aastal 1986.
ÜLIRASKE SISSE SAADA
Eks kohalikud ärikad käisid küll restoranis ja küllap tubades ka. Muidu siiski sai majja suurte raskustega. Isegi oma töötajad, kui tahtsid minna õhtul istuma. Uksehoidjale sai vahel antud 10 rubla, et sisse saada. Varietees ütles administraator vahel esiteks et kõik lauad on täis. Kuid kui andsid talle kommikarbi, siis leidus ikka koht.
Mõnikord võtsime köögist toidu kaasa ja istusime siis nõnda saalis. Sünnipäevi sai peetud algaastatel, pärast keelati oma töötajatel saalis istumine ära.
Nojah, tol ajal telliti ju ikka enamasti lauda pudel viina korraga. Kui oli juba õhtune aeg, võtsid kelnerid puhvetist alkoholi ja segasid seda. Viinale ikka vett ja konjakile natukene Pepsit, Vana-Tallinnale segati suhkrusiirupit, mida teinekord küsiti isegi köögist. Segu tehti valmis, keerati pudelile kork peale. Ja kuna kelner valas muidugi kõigile esimese pitsi, ei saanud klient seda märgatagi, et pudel varem avatud oli. Vot niimoodi see elu seal käis.
Lihtsalt vahva oli see, et kui all saunades oli mõnikord vaba tund, siis tuli saunatädi ülesse ja kutsus meid sauna, nii saime meiegi seal käia. Viisime siis teinekord talle vastutasuks söögipoolist.
KOONDAMINE
Kui hotell ära osteti ja soomlane hotelli etteotsa asus, läks kohe koondamiseks. Esimese lainega koondati 30 inimest korraga, mina sealhulgas. Kõik köögid peale peaköögi – kohviku-, varietee, ja 22. korruse omad – likvideeriti. Peaköök kolis tunduvalt väiksemale pinnale. Meie peaköögi inimestest jäi vist järele ainult 4 töötajat. Põhimõtteid, mille järgi inimesi jäeti või lahti lasti, polnud võimalik kuidagi aimata, keegi seda meile ka ei selgitanud. Eks me olime kõik väga solvunud. Viimane päev oli muidugi väga tore, kui toodi palju lilli. See oli mulle väga ränk üleelamine aastal 1996. Praegu on töökohtade vahetamine ju täiesti tavaline. Nüüd tagantjärgi mõeldes tundubki see natukene totter – töötada ühes kohas nõnda kaua. Üle poole elu.