Õudusunenäost, mida nimetatakse Eesti poliitikaks, pole 15 aasta jooksul õnnestunud ärgata. Kui meenutada kõiki neid savisaari, reiljaneid ja rüütleid, hakkab halb. Nii palju unetut vähkremist ja kõik asjata.
Oleme silmade põledes valgustanud Reiljani teed kohtupinki ja Rüütli triivimist ajaloo prügikasti alumiste kihtide suunas, aga Savisaar ikka alles mõtleb, kas võtta mõistuse häält kuulda või mitte.
Kuidas saab selline uimerdis olla, peagi minetavad laiad massid sellegi vähese kirjaoskuse, mis neil tänu sms-ide saatmisele ja sentide lugemisele säilinud on ja meie sõnum ei jõua toimetuse seinte vahelt kaugemale.
Seis on hetkel 2:1 allakirjutanute kasuks ja varem või hiljem kujuneb sellest 3:0, aga need lõputud lisaajad hakkavad tervise peale. Andke mulle tellis, on penalti löömise aeg.
Savisaar, mannetu abordijäänus
Kas terve täiskasvanud mees hakkab kaine peaga Keskerakonna juhiks, loob suhte tüüpilise jalgratturiga ning osutub lõpuks veel illegaalsete immigrantide ja ahnusest lolliks läinud penskarite messiaks? No seda ei ole. Kui inimene tahab ilmtingimata kõrini sitas supelda, siis on tal ainult üks mõistlik valik – õppida sibiks ja anda endast sellel alal sada protsenti. Miks, Edgar, miks?
Ühiskonna heidikute hulgas on piilujaid, liputajaid ja, nagu selgub, ka persetäis pedofiile, see on loomulik. Aga et Eesti kõigi aegade kõige populaarsem poliitik on Edgar Savisaar, see on perverssem kui murdmaasuusatamine ja kommunistlik genotsiid kokku.
Sa võid ennast ümbritseda sadade sportlaste, pändimeeste ja pederastidega, aga kui ka nende jumalast hüljatud pajatsite taustal ei tule lugupeetava inimlikkus esile, siis on ikka piinlik küll. Kas see ei ole koht järelemõtlemiseks? Kas ei ole viimane aeg, ülim aeg võtta ennast kokku ja öelda, et enam ei tee. Enam kunagi ei lange ma oma keskmisele tasemele, muidu ma ei mädane ära. Bakterid hülgavad mu.
Ma tean, et kõigil ei ole surematut hinge ja nad ei pea selle pärast muretsema, aga kusagile peaks igaüks lõpuks välja jõudma. Litsuda nagu marutõbine hamster täitmatute penskarite ja pimedast vihast lõhkevate okupatsioonijääkide oravarattas on ju kõigele lisaks tüütu. Kas töövõitude lainel ei ole Stahaanovi kummimantli pärijal kunagi pähe tulnud, et võiks teenida puhast kurjust, saatanat ennast, aga mitte mingeid äpardunud ja mannetuid abordijäänuseid?
Et saaks päevagi veeta väärikas seltskonnas, et oleks kellegagi rääkida, et kõik ei oleks ainult protestantlikult küündimatu töö, mure ja vaev? Me teame, et euroliidus ei ole see provintsi keskastme juhtidele kohustuslik, teame, aga siiski loodame. Loodame väga.
Rüütel, kõngejate sümbol
Rahvaliidu iidne esinumber ei kvalifitseeru otseselt sportlaseks, pigem meenub tema koltunud paraadportreed vaadates murdmaasuusatamise kõrgaeg, võigas lähiminevik, kus kõvematel tegijatel meetripikkused tatijunnid järel lohisesid. Aga aeg läheb edasi ja nüüd olemegi jõudnud sellisesse epohhi, kus nii murdmaasangarid kui Rahvaliit on õpetatud ninaalust kasima. Pintsakuvarrukad läigivad nagu kuld, aga lõust on klaar.
Pole paha. Bre?nev kõnges, T?ernenko kõnges, Antroopov kõnges ja kõngeb ka Rahvaliit. Mingil hetkel ainevahetus toppab ja tatt lakkab lippamast. Võimalik et ka sitt. Natuke kahju on, sest meie loomastunud ja kirjaoskamatus maanurgas oli Rahvaliit ainus allikas, mille abil kultuurihuviline vähemus võis tutvuda väikeste ja tühiste inimestega. T?ehhovit ju enam ei loeta.
Kellel saab selle vastu midagi olla, et sisulise funktsioonita ametnikkond otsib enda olemasolule põhjendust ja pühendub maamiinide vastasele võitlusele nagu mõni briti kuningavõsu või nuumab neegreid pinna jalge alt kaotanud levimuusiku eeskujul. Kehastada geneetilist ballasti vanas heas vene kirjanduse võtmes, väga tore, aga ära ennast lõhki kisu.
Tuli mõte, tegid ära, aitab. Pole mõtet kogu maailma muret ja vaeva oma õlgadele võtta. Jeesus on selle teenusega turul ja temaga lihtne lehmamagude lahkaja ei konkureeri. Mõte pole halb, ajusurnud varese ülesriputamine teiste omasuguste hirmutamiseks on alati teretulnud, aga milleks jalad ülespoole? Ilmne liialdus.
Kõige suurem probleem on aga väikeste ja tühiste inimeste meeletu kontsentratsioon televisioonis, vaatad presidenti, vastab telestandardile, haarad puldi, üritad kanalit vahetada, milline pettumus, täielik frustratsioon. Asi on nii, et kui pakud telesolki, siis ainult täisteenust, koos kanalivahetamise võimaluse ja reklaamipausidega, muidu söövitab silmapõhjad ära.
Väike põlvepikkune Arnold Rüütel iga maakodu aeda sirelipõõsa taha, selle vastu pole kellelgi midagi, aga presidendiks, kaitseliidu veebliks või lihaleti müüjaks, see on juba ilmne ülepingutus. Igal asjal on oma koht ja aeg, õnneks on see aeg nüüd jäädavalt läbi. Sellega on korras.
Reiljan, krimipubliku maitse
Advokaatidel lõuad läigivad rasvast ja heameelest, aga Reiljan ise on viimasel ajal kuidagi närviline ja kibestunud. Ei tea, kas on hea elu peal nii lolliks läinud, et peab tibiprokuröri vanaks ehk koguni koledaks. Nii muidugi teha ei tohi, kohus pole ööklubi, süüpink pole tunnete näitamise koht. Kui inimene ei suuda kohtus viisaks jääda, on tema tulevik tume.
Härra Jüri Kallas kurtis kunagi selle üle, et kaasaegses kriminaalmeelelahutuses ei ole enam tarku kurjategijaid nagu ?erlok Holmsi ajal. Ainult pätid, kes üksteisele joomahoos või lollusest taburetiga kuklasse koputavad. Ei mingit mõttetööd, ei mingit loovat lahendust. Reiljan – muidugi kui süüdi mõistetakse – vastab täielikult nõudliku krimipubliku maitsele.
Maadevahetus ei toimunud kindlasti impulsi ajel ega vaimupuudest tingituna. Kõik näib olevat korralikult läbi mõeldud, plaani kohaselt läbi viidud ja igati õnnestunud. Küllap õnnestub ka kohtus välja keerutada, kui ei, siis on peaviga ja kaasa tunda pole põhjust. Igal juhul huvitavam juhtum kui rutiinne lastepilastamine või vaimuvaene kurikamõrv.
Võib muidugi uskuda, et Reiljani ristilöömise taga on ainult poliitiliste vaenlaste kius, mis valijate reeturlikkuse tõttu sai vabad käed. Nii lihtsalt need asjad kindlasti ei käi.
Liigne keskendumine ähvardab Reiljanile saatuslikuks saada. Lihvid oma skeemi, täiustad seda päeval ja ööl, keskendud täielikult ja ongi õnnetus käes. Poliitikas ei saa tegeleda ainult enda projektidega, pead olema kursis ka konkurentide ettevõtmistega, kui ei tea, kuidas reform ja isamaa varastavad, ära kraba sentigi. Oled kaitsetu nagu imik.
Kui sul pole piisavalt luureandmeid, mille alusel kogu meie korruptantide bande puuri pista, tuleb sul ausaks jääda. Avar silmaring on alati abiks, elav huvi ümbritseva vastu aitab ellu jääda nii ürglooduse rüpes kui ministeeriumi rõsketes koridorides. Igal juhul loodame, et õiglus võidab ja pakime peotäie kodumaa mulda maalehe sisse – ehk õnnestub kongis tubaka vastu vahetada.