Oktoober ei olnud ülearu põnev näitustekuu. Pigem ikka üsna tavaline, selline nagu neid siin aastast aastasse on nähtud: kunstnikud-kuraatorid koostavad rutiinseid näitusi, kriitikud jälle kirjutavad, et midagi justkui oli ka, ühel rohkem teisel vähem, aga tööd on ikka tublisti tehtud.
Suuri näitusi Tallinnas ei olnud, sest suured ruumid olid jätkuvalt septembris avatud graafikatriennaali tööde all kinni. Maalikunstnike aastanäitus “Ühises rivis” Tartu Kunstimajas (kuraator Jaan Elken) oli kõige rohkem huvitav kui topelteksperiment: vaadata, mida kunstnikud väikese formaadiga (20 x 30) ette võtavad ning ühtlasi mõistatada, kes millise pildi autor on? Osa arvad ära, osa jääb arvamata. Aga edasi? Edasi ei olnudki õieti midagi.
Tegelikult oli näitusi juba ainuüksi Tallinnas päris palju. Väga suur publikumenu näikse olevat vene-ameerika kunstniku Mihhail ?emjakini väikesel retrospekviivsel näitusel Linnagaleriis. Muidugi on ta tööd väga literatuursed ja seetõttu meie praeguses kunstikultuuri aeg-ruumis mitte eriti huvitavad. Kui tagasivaadet möödunud aastakümnetele ei ole ka mõttekas ülemäära kritiseerida, pigem konstanteerida, et oli nõnda. Küll annab antud näitus tunnistust sellest, milline tohutu kunstihuvi peitub Tallinna venekeelses elanikkonnas. Seda, muide, on võimalik märgata ka Vene galeriid külastades. See, tänaseks juba kümme aastat saatkonna juures tegutsenud galerii on eksponeerinud stabiiliselt rohkem või vähem huvitavate vene kunstnike töid.
Oktoobri algupoolel samas eksponeeritud Tõnis Laanemaa, Mari-Liis Laanemaa, Pelle Kalmo ja Taavi Laatsiti ühisnäitus “Struktuurid I” oli suisa arusaamatus. Veel hullem oli näitust saatev kuraatoritekst: “Mari-Liis Laanemaa ja Pelle Kalmo fotodel kujutatud ürgsed struktuurid ei oma ajalist ega ruumilist mõõdet – selliseid kaadreid võis näha ka 300 miljonit aastat tagasi. Piltidel kujutatud osjad, sõnajalad ja teised ürgsed loodusvormid on pildistatud Ida-Virumaal, Kõrvemaa Looduskaitsealal ja Tallinnas Pirital.” Enne kirjutamist võiks natukene ka mõtelda.
Hobusepea galerii näitused oktoobris olid huvitavamad kui septembris. Neist kõige uudsem siin sakslase Micheal Franzi väga lühiajaline isikunäitus “Maarahvas” (kuraator Ervin Õunapuu), kus eksponeeritud nii reljeefsed ning eenduvad maalid kui fotod (viimased Anu Õunapuult). Kui sellele eelnenud Leonhard Lapini (eks ole produktiivne!) “Koodid” oli meie triipkoodistuvas ühiskonnas kahtlemata vaimukas ja ka esteetiliselt nauditav. Möödunu kuu kõige huvitavam maalinäitus oli kindlasti Lilian Mosolaineni “Tasuta” Vaal galeriis (kahjuks ei ole ka see galerii oma väljapanekutes viimastel aegadel ühtlaselt hea kui varesematel aastatel). Ta on kuidagi järjekindlalt omanäoline, ikka ekspressionistlik ja dünaamiline. Kui mõnda tööd veel eraldi nimetada, siis oleksid need “Ilmsi uneleja ja unesilmujad” ning “Mis on varjus”. Mosolaineni töid võidakse seostada küll mingi feministliku diskursususega, kuid mida on sealt raske leida, on iharus või erootilisus. Pigem on nad neutraalsed. Aga eks seegi ole vaieldav, sest kui kaks inimest vaatavad ühte ja sama asja, siis ei tarvitse see sugugi olla üks ja seesama asi, mida nad näevad. Ja võib olla, et ma lihtsalt ei märka seda erootikat. Tiit Pääsukese “figur_” G-galeriis domineerisid väikesed pildid fragmentidega inimkehast. Varasemad suureformaadilisemad tööd tal oluliselt paremad; nüüdki, näiteks “Vaade majakale” teistest töödest huvitavam. Kreg A-Kristringi maaliülespanek “Seest ja väljast” (Vivian Napp galerii) andis tunnistust – annaks jumal, et ma eksin – sellest, et ta on jõuliselt liikumas laiema vaatajaskonna maitse-eelistuste poole. Kindlasti meeldivad paljudele kõik need sillad ja laternapostid, piltide koloriitki on selline helge, et need sobivad hubastesse kodudesse. Aga eks ta kuraatorina tea, mida on vaja edu nimel teha.
Oktoobrikuu tõelisteks tegijateks olid meil aga hoopis bussiootepaviljonide pildistajad. Kui peldikute taasavastamise au läks Madis Jürgenile, siis Eestimaa teeäärtes olevaid ootepaviljone kunstnikud käest ei andnud. Tõusis päris konkurents: kui Eve Kask ja Signe Kivi sõitsid suvel kilomeetreid tuhandeid, pildistades neid ning puänteerisid oma ringsõidu näitusega “Bussiputka” Tartu vanas bussijaamas, siis noored Neve Albre, Liina Link ja Markus Steinman said samasisulise näitusega “Bussi oodates” maha Disainigaleriis. Vähemasti näituse vormistamise korrektsuselt olid nad esimestest tublisti üle, seal ei puudunud neil ka kohale tassitud ustest valmistatud varjualune ise. Ütleme, installatsioon. Eks see ole ikka nii, et head ideed on kogu aeg õhus, ole mees ja saa esimesena jaole. Aga kuidas sa saad, “kui me ujume justkui pimekurdid kalad ähmases vees, kes ei suuda väljuda oma kitsast kastist”. Selles ei kahtle keegi, kes jõudis vaatata Lemibit Palmi mitmeplaanilist ning vaimukat näitust “Pime kala” Galeriis-G.
Kui meie kaasaegse kunsti näitused vahelduvadki nii kiiresti, et on tükk tegemist, et kõigile neile jõuda (vaevalt küll juhtubki, kui ei jõua) ja ärritavad seletamatul moel, siis võiks ette kavandada ning külastada hoopis rahulikumaid ja ajale kindlalt vastu pidanud kunstnike tööde väljapanekuid. Kuni 1. maini 2005| saab Tartu Kunstimuuseumis näha Karin Lutsu (1904 – 1993) suurt ülevaateväitust “Konfliktid ja pihtimused”. Veel varasema kunsti huvilistele võiks tõeliseks maiuspalaks olla Eestis leiduva madalmaade kunsti hästi koostatud näitus “Madal taevas, avar horisont” Väliskunsti muuseumis. Seegi avatud aprilli keskpaigani.