Kindlasti on tehtud filme hoopis suurema ambitsioonidega, kuid ma pean silmas ikka seda, mis välja on kukkunud. Kui Aivar Pohlak purustas müüdi, et eestlased ei oska jalgpalli mängida, siis Keskea rõõmud pihustas teise eelarvamuse: filmitegemisega eestlane toime ei tulevat. Küllap siit tuleb otsida ka põhjust, miks kriitika on filmi püüdlikult maha vaikinud.
MA ISEGI EI MÄLETA, MILLEST ELASIN
“Ühiskond oli totaalses kriisis, iga ühiskonna liige, mina sealhulgas, tundsin et midagi on viltu,” räägib Valentin Kuik tundmustest 80ndate keskpaigas. “Teha eriti midagi ei saanud, sest tsensuur oli hirmus karm, aga juba oli väike lainetus tekkinud. Siis tuli mul üks idee. Olime paar aastat tagasi käinud Mikk Mikiveriga Vigala Sassi juures. Mikk ja Sass olid head tuttavad. Midagi meil häda polnud, kui mitte seda kõiki rõhuvat painet arvestada? Oli väljapääsmatuse tunne. Olime päeva Sassi juures Vigalas, keetsime teed, sinna tulid inimesed, kes Sassi juures ikka käisid. Kõik sinna tulnud inimesed tahtsid imet, tahtsid vanamoodi edasi elada – juua ja hoorata, aga seejuures olla ka õnnelikud. Seda nad nimelt polnud.” Päev jäi Kuigile väga hästi meelde. “Polnud võimalik midagi kirjutada, midagi filmi alal teha, midagi ei avaldatud, midagi ei lastud. Ma isegi ei mäleta, millest ma sel ajal elasin.” Kuik oli hingekirjas Tallinnfilmis, kui midagi tegi, sai palka. “Filmide tegemise vaheajal maksti re?issöörile kuuskümmend protsenti palgast. Palk ise oli umbes paarsada rubla.”
INIMESED VAAKUMIS
Kuik sõitis maale ja hakkas mõtlema. “Kogu ühiskond on selles kriisis kuidagi osalised ning see annab nende hingeelus, mõtetes ja füüsises tunda. Kuidas seda niimoodi väljendada, et tsensuur, kõik need instantsid, mis tuli läbida, selle alla neelaks? Siis tuli idee võtta grupp inimesi, kes väliselt on justkui terved ent ometi on kõigil neil mingi häda. Kel justkui ei jätku õhku – tol ajal oli paljudel selline tunne. Inimesed pidid olema erinevatest ühiskonnakihtidest – Dvigateli tööline, mees kuldsete kätega, teine endine sportlane, nüüd võrkpallitreener, andekas inimene ning nende naised.” Mõte oli Kuigil kirjutada stsenaarium filmi jaoks, mille ta ise ka lavastab. “Päris selgeks sai asi siis, kui olin koos Peeter Simmi ja Tõnu Kargiga Simmi talus Läänemaal. Läksime kahe autoga – ühe roolis oli Kark ning teise omas Simm. Tagasi tulles pandi mulle nagu pähe – kaks masinat, seal nii palju inimesi, edasi tuli kõik nagu iseenesest. Sain aru, et see lugu peaks olema peaaegu dokumentaalne. Marsruut oli väga selge – Tallinnast Lõuna-Eestisse, kus elas imemees Nigul? Tee oli väga konkreetne, stsenaariumis olid linnad, kellaajad, paigad? läbi Põltsamaa, läbi Tartu Võru kanti. Siis – millest nad räägivad? Noh, tavalised inimesed neist asjadest, mis neil tol ajal hinge peal olid. Mees lõi litsi, teine pere ei saanud lapsi? “
SAATUSLIK MOSKVA
Stsenaariumi endale kirjutades peavad Kuigil silme ees olema ka tulevased osatäitjad, konkreetsed näitlejad. “Kui ma teisele re?issöörile kirjutan, jätan selle muidugi tema hooleks.”
Kaie Mihkelsoni osa oli algul kirjutatud meesterahvale – Juhan Viidingule. “Kui lugu juba valmis oli, ütles Olev Remsu, et kas see poleks huvitavam, kui see oleks naine. Mulle hakkas see mõte meeldima ning ma tegin temast dialoogi muutmata naise. Edasi oli juba seda kõike lõbus ja rõõmus kirja panna. Kui kusagil takerdusin, läksin metsa ja maale ning tuletasin meelde, kuidas Kark räägib, milline hääletoon on Ulfsakil, mismoodi võiks Klenskaja siin midagi öelda. Ja kõik teised. Nad ei teadnud muidugi, et ma seda lugu kirjutan.”
Siis oli lugu valmis ja asi sinnamaani klaar. Edasi tuli asi esitada stuudio toimetuse kolleegiumile. Stuudio direktoriks oli sel ajal Enn Rekkor. “Siis hakkas see jant peale! Eestis polnud sellega erilisi probleeme, kuigi kahtlused olid. Siis läks lugu Moskvasse. Kord oli selline – kui stsenaarium oli kord tagasi pekstud, seda enam esitada ei saanud. Otsustati esitada asi mitteametlikult, n.ö. tutvumiseks, et tagasipeksmise paberit poleks. Sõitsime siis Tiina Lokiga Moskvasse. Mõlemad Moskva toimetajad, nii mees kui naine, olid intelligentsed inimesed, kumbki miskipärast lombakad. Ning mõlemad loost vaimustuses. Kuulasime nende jutu ära ja tulime lootusrikkalt tagasi. Siis tuli mingi kiri Moskvas Eestit kureerinud naiselt, Gusseva vist oli nimi. Kiri oli koostatud väga huvitavalt – see oli täiesti positiivne. Sõitsime kevadel Moskvasse stuudio tollase peatoimetaja Enn Siimeriga asja klaarima. Seal olid kinokomitee peatoimetaja ja veel mingi toimetaja. See nimetas stsenaariumi igavusehunnikuks, mille filmimiseks peab olema suur meister. Kohale kutsuti ka Gusseva oma positiivsena mõjunud kirjaga. Ta luges selle ette ja sellise tooniga, nagu oleks ta kogu aeg meid hoiatanud. Nii jäigi asi seisma. Aga käega me ei löönud, see olnuks liiga lihtne.”
MOSKVA SEGAB, MOSKVA AITAB?
Mõeldi usinalt, mida teha, mis ette võtta, et asi läbi läheks. “Kurat, kui leiaks Moskvast kedagi, kes oleks nõus kaasautoriks olema,” tuldi lõpuks hiilgava idee peale. Tiina Lokk pakkus üht temaga koos instituudi lõpetanud stsenaristi. Tema tuligi Tallinna, kirjutas loo n.ö. läbi, midagi juurde ei pannud.
Sügisel toimus Tallinnas kinokomitee raames mingi üritus. “Rekkor viis peatoimetaja asetäitjast daami Viru 21. korrusele õhtust sööma. Ja sai allkirja kätte. Me võisime lõpuks ometi oma looga pihta hakata.”
Loo algvariandis sõidavad hädalised Nigula juurde talvel. “Ja jäävad lumme kinni. Koer, mis filmis Tartusse maha jäetakse, on sõitjail kogu aeg kaasas. Hubert on hulluks minemas, sest njuufaundlander ahmib talt viimase hapniku eest ära. Kogu aeg käib autodes hirmus arveteklaarimine. Kui nad kinni jäävad, päästab neid lõpuks traktor, mida juhib Kukumägi.”
Ent juba oligi talv käes. Ulfsak oli Nikaraaguas mingi Mosfilmi filmi võtetel, Kuik oli kõik näitlejad kokku võtnud ja öelnud neile, et see on nende jaoks kirjutatud, see on teie lugu. “Näitlejad suhtusid normaalselt. Ainult Kark ei saanud õieti aru, mis mees ta filmis olema peaks. Arvas, et mees peaks viimase peal riides olema, sest on numbritehases tööl ning tal on raha. Minu meelest pidi ta kandma tankistijoppi ning suusamütsi, mis sel ajal moes oli. Nagu üks Dvigateli treial pidi välja nägema. Tegime isegi mingid proovivõtted ära.”
Kui Ulfsak Nikaraaguast tagasi jõudis, oli Valentin Kuik terve aasta kestnud jamast täiesti võhmal. Talv sai mööda, tuli 1986. aasta kevad. Algul pidi Kuik filmi Ulfsakiga koos tegema. “Suve hakul hakkasin stsenaariumi sooja aja peale kohaldama. Kõik raskused ja dramatism, mida talv pidanuks kaasa tooma, jäid välja. Muutus ka lõpp.” Praegust, vist Lembit Ulfsaki poolt välja pakutud lõppu, loeb Valentin Kuik heaks.
“Lembit on väga andekas inimene, kes leidis tolle laheda jutustamisviisi, mis täitis need lootused, mis ma filmile oli on pannud,” pole Kuik lavastajatöö üle minemisest teisele mehele kibestunud. Kui Tartus filmiti, oli Kuik veel tegemise juures – kirjutas käigupealt stseene. “Nädal olime veel Lembituga koos, siis saime aru, et näeme asju nii erinevalt, et koostööst midagi välja ei tule. Ning ma astusin kõrvale.”
KIIRESTI JA KORRALIKULT
Maria Klenskaja mäletab, et filmi talvisest variandistki olid juba Kuigi juhtimisel mõned võtted tehtud, kui asi venima hakkas ning tuli muuta nii re?issööri kui stsenaariumi. Stsenaarium muutus suviseks, re?issööri nimeks sai Lembit Ulfsak. Klenskaja nimetab kinotööd enda jaoks alati meeldivaks juhuseks. Erinevuseks filmija teatrirolli vahel peab ta eelkõige seda, et filmis tehtut enam kunagi muuta ei saa. “Seetõttu on vastutus suurem, sest nagu üks vana näitleja on öelnud: osaleda halvas filmis on sama, mis tulevikku sülitada.”
Klenskaja ei mäleta ühtki filmi, mis oleks valmis tehtud nii ruttu kui Keskea rõõmud: ainult kolme nädalaga. “Ruttu vähemalt selle aja kohta,” parandab ta end. “Iga päev oli seetõttu ka täistööpäev, mingit logelemisvõimalust polnud. Plaan oli nii hoolega ette valmistatud, et kui üht asja teha polnud võimalik, tehti teist. Ei kulunud aega mingite nääklemiste või selgituste peale.”
Kummaline võib tunduda see, et näitlejad omavahel eriti tuttavad polnudki. “Kaie Mihkelsoniga olime küll kursusekaaslased, aga mänginud olime koos vähe. Ülle Kaljuste oli hoopis hilisemast lennust kui mina. Samas olid nad mulle kõik väga ümpaatsed inimesed.”
ARMASTUSEGA PETTA EI SAA…
Ometi sujus koostöö suurepäraselt. “Mitte ainult näitlejais polnud asi, kui sa nüüdki mõnd filmiga tol ajal seotud inimest linna peal kohtad, tuleb tere öeldes niisugune titenaeratus näole.”
Suvi oli ilus ja võtted tehti peamiselt Otepääl Kaarna järve ääres ehk ütlemata kaunis kohas. “Lapsedki olid meil kaasas. Tõnu Kargil Tõnis-poeg, Arvo Kukumäel tütar nagu minulgi. Ise tegime süüa. Läbisaamine oli suurepärane. Ma räägin keskea rõõmudest,” naerab Maria Klenskaja pisut salapäraselt. “Seal oli ka saun ja minust, kel veel saunakogemust polnud, tegid tüdrukud ka saunainimese.”
Kuidas Maria Klenskajale stsenaarium meeldis? “Hea on teha koostööd andekate inimestega ning hea on, kui sind on nende punti võetud. Komöödia on üks raskemaid ?anreid. Tragöödiaga saab ära petta, draamaga saab ära petta, aga kahe asjaga ei saa: armastuse ja komöödiaga. Kui armastust filmis või laval pole, räägi nii palju kui tahad, mida pole, seda pole. Komöödia ei pea tähendama laginal naermist. “Keskea rõõmud” teeb sümpaatseks see, et ta on nii naljakas kui ka liigutav. Samas on seal ka parajalt sügavaid allhoovusi. Filmi vaadates pole mingit nö higitunnet, on näha, et seda tehti rõõmuga.” Väiksemates osades lõid filmis kaasa pea kõik selle juures ametis olnud inimesed.
“Kui näitlejale miski tema tegelase lauseehituses või muus ei meeldinud, võis ta parandusi teha. Lembit Ulfsak oli selles mõttes väga avatud inimene. Kogu aeg võis arutada, kuidas asja paremini teha.”
Just filmitegemise ajal käisid ka jalgpallimaailmameistrivõistlused. Ning aega jätkus nendegi jälgimiseks. “Mehed vedasid kihla,” meenutab Maria Klenskaja.
Filmi lõpp on kaunis ja omamoodi võimas. “Mitte punkt, vaid küsimärk. Me elasime Park hotellis. Iga päev olid seal hommikusöögiks kohv ja munad, kohv ja munad? Mäletan, et Lembit kirjutas avalduste raamatusse: Tänan. Minu munasöömise viie aasta plaan on täidetud. Noh, istusime seal Ülle Kaljustega ja Kaie Mihkelsoniga ning krapist tuli “Warum” Miliza Korjuse esituses. Sealt tuligi idee see filmi finaali panna. Pisikesed inimesed maapinnal ja justkui ülalt kostmas Korjuse taevalik hääl küsimust esitamas?”
Kuidas oli võimalik, et Lembit Ulfsaki debüüt re?issöörina sedavõrd õnnestus? “Mitte keegi Eestis ei saa kiidelda sellise kogemusega, mis Lembitul on filmis olnud, ” arvab Maria Klenskaja. “Ta on mänginud häid rolle suurepäraste re?issööride juures. Ja ta on rakendanud kogetut ja õpitut oma filmis.”
“Ma ei ole endaga kunagi rahul, ” vastab Maria Klenskaja küsimusele, mida ta tundis ennast filmis vaadates. “Ent aastaid hiljem suudan end juba rahulikumalt vaadata.” Viimati vaatas ta filmi mõne nädala eest ETV-st.
***
PS Tahtsin filmist rääkida ka re?issöör Lembit Ulfsakiga. Tahtsin küsida, miks nii andeka tööga hakkama saanud mees pole peale ühe lasteloo enam ühtki filmi ette võtnud. Ja palju muud. Ent Ulfsak keeldus kategooriliselt. Ühel või teisel põhjusel.