Üldiselt on kõik nõus sellega, et viimaste aastate majanduskasv on toimunud sektorites, mis soodustavad sisenõudlust ja mis samas on suhteliselt tööjõumahukad. Pean silmas ehitus- ja kinnisvarasektorit, veel ka jaekaubandust ning turismi. Mõjukamad arvamusliidrid selles vallas on jätkuvalt veendunud, et majandus vajab ümberstruktureerimist teadmistepõhisemaks ja innovatsiooni soodustavamaks. Paljuski on kõik see mantra, mida nagu katki läinud grammofoniplaat ikka jälle ja jälle korrutatakse viimased kümmekond aastat.
LIHTSUSE SENISEST VÕLUST
Mind on viimastel aastatel hakanud järjest rohkem häirima Eesti liidrirolli hoidnud liberaalid. See on mineviku taak. Meile (majandusühiskond) meeldivad imperatiivselt liiga lineaarsed ja lihtsad lahendused. Olgu, miks mitte, me andsime ju ninanipsu tervelt Maailmapangale endale, tuues kasutusele (vastupidi nende soovitustele) Eesti krooni. Rahareformiga panime aluse enda tänastele võiportsudele. Rahareform viidi läbi lihtsa ja lollikindla mudeli läbi – seotus tollase Saksa margaga, fikseeritud kurss, valuutakomitee süsteem. Ja sisuliselt kõik!!! Maailmapanga ja muud eksperdid seisid juhmi näoga kõrval ja vaatasid, kuidas nemad, harjunud keeruliste süsteemide ja mudelitega, peavad häbelikult maad passima, sest tulid poikad Eestist, sirklid õlal ja kaalupommid käe otsas, ning panid valuutasüsteemi tööle.
Järgnesid/eelnesid riburada pidi sama lihtsad ja toimivad lahendused – proportsionaalne üksikisiku tulumaks, “mõistlikult” astendatud käibemaks, tasakaalus eelarve, kiire erastamine, üliliberaalne kaubandusre?iim. Põllumees niutsatas korra, müüs lehmad maha, tuli linna vahvleid küpsetama, hakkas sööma poola kartulit ning hollandi piiritusele soome Mehukattit peale lonksama. Liberaalsele absolutismile ehitati üles terve majanduspoliitiline süsteem, olenemata, kes antud hetkel ülesehitajaks oli – sotsiaaldemokraadid või rahvuslik- konservatiivid, rääkimata liberaalidest.
VEIDI LIBERALISMIST
Lihtsates lahendustes pole iseenesest midagi halba. Küsimus on aga otstarbekuses ja selles, kas meie eilsed lahendused ning mudelid vastavad tänapäeva globaalmajanduslikele konkurentsinõuetele. Usun, et ei vasta, kuid veel rohkem ärritab oma naba imetlemine liberaalsete majanduspoliitikute poolt. Selle tulemiks on jätkuvalt lihtsate lahenduste mantra ning massiivne propaganda – ? la alandame igaaastaselt üksikisiku tulumaksu protsendikese ja ma tagan teile täieliku majandusliku õitsengu ja kuulumise 15 aasta pärast rikkamate Euroopa riikide esiviisikusse.
Primitivismi paraad, karjub ratsionaalmajanduslik mõistus ja hing.
Albert Einstein on öelnud: “Kõik tuleb teha nii lihtsaks kui võimalik, kuid mitte lihtsamaks.” Absoluutse lihtsustamise teel on üks olemuslik takistus – protsesside ja liikumiste mittelineaarsus. Me ei saa viia oma toimimismustreid ning -mudeleid liiga lihtsaks, sest elu – sealhulgas majandus – oma mitmekülgsuses on äärmiselt mittelineaarne.
Liberalism on poliitfilosoofiliselt üks individualistlikumaid käsitlusi. Tema keskmes seisab indiviid, kellel on vaba valik oma vajaduste rahuldamisel ning otsuste ja tegevuste suunamisel. Kuid kogu see käsitlus on probleemitu vaid siis, kui selle indiviidi tegevuse nii positiivsed kui negatiivsed tagajärjed puudutaksid vaid indiviidi ennast. Ehk siin tuleb mängu selline termin nagu välismõjud. Esiteks ei lähe välismõjud kokku indiviidi isiklike kasudekahjude skaalaga vaid võib heal juhul tekkida juhuslik kattuvus teiste indiviidide vajadustega ja teiseks tekib tihti vastuolu ideaallahendiga, milles indiviid kannaks ainult oma otsuse tagajärgi.
Majanduses tähendab liberalism sisuliselt konkurentsiteooriat, kõigil lastakse vabalt kõigiga konkureerida ja asi peaks toimima. Ent negatiivse külje pealt – kuigi kõik tegutsevad oma äranägemise järgi, peab neile ressurssi andma ühisest katlast ja helpima ühiselt ka indiviidi tegevuse jääke, omamata mingit garantiid, et tema tegevuse väljund on ühiskonnale vajalik.
Tsiteerides Aristotelest (muideks, minu arust ka üks parimaid definitsioone mida võiks sünergia kohta kasutada): “Summa on suurem kui üksikosad kokku liidetuna.”
Kui laseme kõigil liberaalselt turul vabalt tegutseda, kas majanduskasv on positiivne ja riik ei tarbi jaotamiseks kõiki teenitud tulusid ära või teenitakse samapalju kui kulutatakse või teenitakse vähem ehk riik peab hakkama laenama avalike hüviste pakkumiseks?
Siiamaani on kõik hästi, eriti kuulen liberaale hõiskamas, et antud värk toimib. “Vaata majandusnäitajaid, tüüp”, paneksid nad mu tõenäoliselt paika.
MIS SAAB HOMME?
Meie liberalism toimib ainult nii kaua, kui oleme madala tööjõuga subsidiaarmajanduslik riik, kes ei tahagi pakkuda kõrge tulupotentsiaaliga kõrgtehnoloogilisi teenuseid ja tooteid ehk siis liikuma reaalselt, mitte sõnades, teadmistepõhise majanduse ja kõrgtehnoloogilise ning innovatiivse ettevõtluse suunas.
Kuulen jällegi liberaale ütlemas – toimis siiamaani kõigis teistes harudes, toimib ka siin. Minu seisukohast ei toimi ja mitte sellepärast, et turusituatsioon või hariduslik baas oleks nõrk, vaid liberalism ja konkurentsiteooria vastandub kõrgtehnoloogilise äri puhul otsustavalt teisele majandusteooriale, milleks on ratsionaalse valiku teooria (RVT). See teooria on üks mikroökonoomika olemuslikumaid paradigmasid.
Kuna kõrgtehnoloogiline äri on oma olemuselt riskantsem – turule tullakse täiesti uudsete tehnoloogiate, toodete, lahendustega, siis see, kas turg neid vastu võtab või mitte, on prognoosimatu ka kõige üksikasjalikumate tulevikuvisioonide puhul. Ettevõtluses ei saa kunagi tegevusriske elimineerida, neid saab ainult minimeerida.
Seega püstitame järgnevalt ühe lihtsamat sorti mikromajandusmudeli, milliseid lahendavad juba teise kursuse majandustudengid. Niisiis, ettevõtja on valikute ees, kas ta tahaks teenida aastas neli protsenti tulu ja sealhulgas on tema potentsiaal mitte kaotada investeeritud kapitali umbes 95-99,9 protsenti (näiteks pangadeposiit) või ta soovib teenida aastas 50-60 protsenti või enam tulu, kuid tema potentsiaal kaotada oma investeeritud kapital on sama suur või tihti veel suuremgi (klassikaline kõrgtehnoloogilise ettevõtte tulu-riski suhe). Ilma matemaatilistesse lahendustesse laskumata eeldab RVT, et ettevõtja valib esimese. Vaid väga üksikud, ülikõrge riskitaluvusega ettevõtjad, on nõus väga tühise osa oma kogukapitalist investeerima teise valikusse. Kui igaühe meie tutvusringkonda kuulub vähemalt üks, keda kutsutakse “elupõletajaks”, siis neid viimaseid kutsutakse äriringkondades “rahapõletajateks”, niikaua põletavad (kui on mida põletada), kuni ükskord midagi tagasi tuleb ja tuleb nii, et teenib nii eelnevalt kaotatu kui ka kuhjaga peale.
KUIDAS MUJAL?
Seda on arenenud riikides paraku mõistetud juba aastakümnete eest ja sestap on seal juba ammu-ammu käivitunud riiklikud struktuurid, millede vasteks Eestis on tegevust käivitav Arengufond – peale ühiskonna koolitamise ja arengusuundade määratlemise investeerib ta ka kõrgtehnoloogiliste projektide omakapitali. Ja arenenud riikides ei häbeneta seda riigipoolset sekkumist ettevõtlusse, sest on taibatud, et riik lihtsalt peab võtma osa riskist omakapitali või omainvesteeringu tasandil enda kanda. Muidu surnud punktist edasi ei liiguta, selle liikumise välistab RVT.
Ehk siis liberalismi postulaatidest lähtudes seisab kõrgtehnoloogiliste projektide puhul üleval pidev ja permanentne turuhälve liigkõrge riski näol. Eestis ei ole võimalik tekkida kõrgtehnoloogilisel ettevõtlusel, sest liberalismi ühe postulaadi – indiviidi sh ka ettevõtja vaba valiku ja konkureerimise tingimustes turul ei vali ta oma tegevuseks kunagi kõrgtehnoloogilist projekti, sest läbi RVT põrkub ta selle valiku korral vastu pidevat turuhälvet. Maarjamaa keeli – jääb oma papist suure tõenäosusega ilma.
LÕPUTUD VAIDLUSED JA MORAALNE VASTUTUS
Siit küsimus – miks võttis Eesti poliitikutel aega kümme aastat, et käivitada Arengufond (EAS, Eesti Arengu Sihtasutus), mille ülesandeks on just nimelt omakapitali investeeringud? Vastus: ei olda harjunud mittelineaarsete lahendustega. Sotsialismi foobiast üle kantud mõttetaak ütleb, et igasugune riiklik sekkumine on tabu. Teisitimõtlejaid on lint?itud juba kümnend. Mäletan, milline hädakisa läks omal ajal lahti ka siis kui EAS loodi. Paljud majandus- ja arvamusliidrid pidasid auasjaks lärmata ajakirjanduses sellise riikliku “jõhkra” sekkumise vastu vabasse konkurentsi.
Ühel hiljutisel seminaril väitis üks osaleja, et Eestit ei saagi arenenud riikidega võrrelda, sest riik on omalt poolt kõik teinud, samal ajal kui mujal panevad teise poole või isegi rohkem riskantsetele kõrgtehnoloogiatele alla ettevõtjad. Et sellest tingituna ei ole Eesti erasektor lihtsalt järgi tulnud ja süüdi on hoopis ettevõtjad.
Ei ole.
Ühelgi meie poliitikul ei ole moraalset õigust ettevõtjatele küsivalt silma vaadata, et kus on kõrgtehnoloogilised ja innovatiivsed ettevõtted, sest poliitikud ise ei ole oma primitiivsete käsitluste tõttu mõistnud, et sellise ettevõtluse käivitamine on samasugune riigipoolne imperatiivne kohustus nagu üldtunnustatud avalike hüvede pakkumine (riigikaitse, sisekaitse, jne).
KÕIK ON TULNUD VAEVALISELT
Kui vaadata meie riigi teaduse ja arenduse potentsiaali tõstmiseks ellu kutsutud institutsioonide lugusid, kohtame huvitavat seaduspära. Nende ellu kutsumine ja tänane areng on toimunud liberaalide kiuste. Näiteks EAS kutsuti ellu liberaalide kiuste: surve Brüsseli poolt loomaks struktuuri, mis võtaks ja jagaks liitumiseelseid vahendeid, muutus nii otsustavaks, et liberaalid nutsid ja tegid ta ära.
Mis on toimunud TKN-i (Teadus-Kompetentsi Nõukogu) ja TF-ga (Teadusfond) – asutustega, mis on ellu kutsutud koordineerima ja jagama Eesti teadusrahasid? Nende eelarved on alates loomise hetkest (umbes 10 aastat tagasi) vähenenud suhteliselt kümme korda. Ehk siis kümne aasta jooksul on riik läinud rikkamaks, raha on ropult rohkem, aga kasvanud pole TKN-i ja TF-i eelarved. Küsite, miks. Aga sellepärast, et nende institutsioonide ellukutsumisel ei ole Brüsselil mingit rolli ja nad on lihtsalt olnud liberaalide meelevallas, millised taluvad ja lasevad neil hingitseda just nimelt niipalju, et keegi ei saaks väita, et neid institutsioone olemas ei ole. Eesti Teaduste Akadeemia eelarve on viimastel aastatel kõikunud 20 miljoni ringis, kuid võiks olla kaks-kolm korda suurem.
LÕPETUSEKS
Kunagi, ühel Lõuna-Eesti koosviibimisel, omistas Jaak Tuksam sobivas kontekstis Riho Sibulale ütluse: “Nutta tohib, vinguda ei või.” Olen ka ise vaadetelt pigem liberaalsusse kalduv ja päris kindlasti toetan ma enne monetaristlikku pakkumispoolset majandusühiskondlikku mudelit kui keinsistliku nõudluspoolset.
Kuulus Austria arhitekt F. Hundertwasser olla kord sõnanud: “Sirgjoon viib inimkonna
mandumisele?, sellist joont looduses ei esine.” Seega kutsun üles tänaseid rahvuskonservatiivseid-liberaale, sotsiaaldemokraatlikke-liberaale ja liberaalidest-liberaale: võib-olla aitab liiga lihtsustatud, lineaarsetest ja sirgjoonelistest majandusmudelitest ja -perspektiividest. Kas tänane esiliberaal on tõesti nii naiivne, et jääbki seletama, kuidas meie rikkuse kasvatamiseks tänapäevases globaalmajanduslikult tihedas konkurentsikeskkonnas piisab lihtsalt üksikisiku tulumaksu alandamisest ja vaba konkurentsi tagamisest. Minule ta seda juttu maha ei müü.