Vaadates täna riigis toimuvat, meenub mulle tahtmatult Nõukogude ajal koolitunnis õpitud definitsioon, et riik on organisatsioon, kes sõjaväe, kohtu ja riigiaparaadi abil hoiab alluvuses rõhutuid. Mina loen põhiseadust, mis ütleb, et mina olen riik, aga igapäevaselt sisendatakse mulle midagi muud.
Kahjuks ei pane me enam isegi tähele, kuidas me järkjärgult loobume oma õigustest ja vabadustest. Näiteks kui ametnikud hakkasid peale kodude laus-andurdamist neid ukselt uksele kontrollima. Minu ukse taha tuleb keegi, kes väidab end olevat riigi ametniku ja mina pean ta tingimata oma koju sisse laskma – olid ajakirjanike sõnad kui nad tutvustasid riigi juhtkonna seisukohta. Ja see on ainult üks näide. Inimesi oleks tulnud teavitada, et nende vabadusi piiratakse, aga otsustajatel ei tulnud meeldegi, et nad lähevad vastuollu võõrandamatu õigusega.
Värdjas, isamaaline lurjus ning parteidistsipliin?
Tänases Eestis on jalge alla tallatud kõige põhilisemad demokraatliku riigi õigused, mis eristavad meid vabasid kodanikke orjadest. Ka minuga püüti käituda kui orjaga ja käitutigi: minu inimõiguste eest võitluse püüe viis minu erakonnast väljaviskamiseni, mille kroonina etendati avalik ristilöömine.
Minu väljaviskamist võite vaadata ka kui näidisprotsessi, mille värvikamaid näiteid võib tuua Nõukogude ajast, et sellega hirmutada teisi, kes ei ole nõus alluma partei distsipliinile.
Samas süüdistatakse mind ebaeetilises ja ebamoraalses käitumises IRL Suurkogul, kuhu ma väidetavalt erakonna esimehe loata ei oleks tohtinud minna ja veel vähem suhelda teiste erakonna liikmetega. Kui me meenutame, kuidas Janno Reilijan Riigikogus karjus sõnu “isamaaline lurjus ja värdjas”, siis see ei häirinud IRL liikmeskonnast kedagi ega tehtud selle kohta isegi nooti. Minu soovile esineda IRL Suurkogul, reageeris Margus Tsahkna noodi esitamisega Rahvaliidule, kuna ma olevat püüdnud nende pidu oma sõnavõtu sooviga ära rikkuda. Sellega olevat ma teinud korvamatut kahju Rahvaliidu mainele. Minu kuritegu vääris arutelu aukohtus, kes tegi ka süüdimõistva otsuse.
Kuidas seletada asjaolu, et Villu Reiljani ja Ester Tuiksoo käitumist ei ole kunagi aukohtus arutusele võetud ja neile öeldud, et nad on erakonna mainet kahjustanud? Ebaeetiline ja ebamoraalne oli nende ülbe käitumine igal juhul.
Ma ei saa jääda orjalikult kõrvalseisjaks ja ma ei loobu privileegist ennast kaitsta ning seeläbi kaitsen ma ka neid, kes andsid mulle võimaluse aseesimehena töötada erakonna nimel ja vastutada erakonnas toimuva eest. Kui kunagi kutsus Edgar Savisaar Toompead kaitsma, siis kutsun mina teid, kodanikke oma õigusi kaitsma.
Vastutuseta võim
Võim ilma vastutuseta tekitab omavoli. Vastutuse mõõtu mitte mõistes saavad inimesed koos võimuga kaasa suured probleemid, mida on näha ka tänases Eestis.
Oluline on teadvustada, et valimistel ei vali me mitte endale ülemusi, vaid rahvale teenreid. Seejuures ei tohi unustada, et kohustused ja ülesanded käivad käsikäes vastutusega.
Täna ei vastuta Eesti riigiametnikud oma tehtud või tegemata tööde eest (kas või Sylvesteri näide). Meil ei ole täna seadustesse ametniku vastutust sisse kirjutatud. Kui seda kirjas pole, ei maksa seda oodatagi. Kuidas muidu on võimalik, et sadade miljonite eest maksumaksja raha tuulde lasknud Maksuameti peadirektor istub jätkuvalt sama tooli peal ja kavandab analoogseid käike?
Kui haridusminister teeb mingit koolireformi, siis tekib küsimus, kas ta ka vastutab oma tegevuse eest. Olgugi et tal ei ole ametijuhendisse isegi sõna vastutus sisse kirjutatud.
Inimese integreerimine
Tuleb lõpetada igasugune idiootlikkus kõikvõimalike lõimumiste ja integreerimiste osas. Ainuke integratsioon, millega on vaja tegeleda, on inimese integreerimine riiki, et ta saaks aru, et just tema moodustabki selle riigi. Hästi oluline on aktsepteerida, et meie 1,4 miljonit koosneb erinevatest inimestest ja sotsiaalsetest kihtidest, mille hulka kuuluvad ka pensionärid ja noored, haiged ja sandid, muulased jne. Me kõik moodustame Eesti riigi. Täna räägitakse palju sellest, et venelased ei taha eesti keelt selgeks õppida, aga mina küsin sinult, kas sina tahaksid õppida keelt, milles sind ainult sõimatakse?
Kui me ei usu iseendasse, oleme orjameelsed, ei püüagi midagi muuta ja elame edasi juhtide poolt pakutud illusioonis, siis me väärimegi sellist elu.