Enamik meist on elu jooksul näinud praegusel presidendil peas mitut erinevat nägu. Aja kulgu arvestades on need vaheldunud vähemalt küpsemas eas sama kiiresti nagu pantomiimiteatris.
Arvatavasti oli Rüütel kunagi süütu lapsuke kapitalistliku Saaremaa kadakasel karjamaal, ees lapsenägu. Sellest ajalugu vaikib, kuid hiljem oli tal aastakümneid ees kogu aeg ühe sugune moosine ilme – nii nagu oli kramplikult leebe, hoolitsev ning kokkuvõttes alatu ja igav ka nõukogude ühiskond, millest libises Rüütel läbi nagu nuga või seest.
ESIMENE: LIIDUVANAKE
Enamasti see nägu naeratas ja vaikis. Kui aga avas suu, siis kiitis taevani isakest Leninit, kommunistlikku parteid, Kremli hetkevalitsejat ja Leida Peipsi. Käsi jagas samal ajal tööorjadele rändpunalippe, kuni kirjutas jaanuaris 1988 Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei tõkestamiseks alla demonstratsioone keelavale seadusele. Kui lähenes 24. veebruar ehk Eesti Vabariigi 75. aastapäev ja ikkagi pidi toimuma demonstratsioon Tammsaare ausamba juures, ilmus Rüütli nägu televisioonisaatesse ja suu rääkis, et tagasipöördumist Eesti iseseisvuse juurde ei tule. Moos oli kadunud.
Rüütel oli veendunud, et eestlased on tõeliselt iseseisvad ainult liidu koosseisus. Siis ja ainult siis. Omariiklus ei ole üldse võimalik – juba majanduslikult, veel enam poliitiliselt ei suuda Eesti eksisteerida. Hiiobisõnumid olid pikitud retoorikaga, et N Liidu koosseisus olla on uhke ja hea.
Kadrioru lossis koostatud ametlik elulugu kajastab Rüütli meheiga järgmiselt: “1977. aastast on Arnold Rüütel olnud mitmetel kõrgetel riiklikel ametikohtadel, algul poliitilistes struktuurides, seejärel täitev- ja seadusandlikes võimuorganites.”
TEINE: ALZHEIMER
Laulva revolutsiooni käigus hakkas Rüütel kord-korralt aina rohkem unustama oma minevikku. Lõpuks läks tal meelest isegi elutöö punane niit – Eesti NSV kõrge riiklik juhtimine kommunismi kõrgendikele. Asemele tuli süüdimatu rahu. Kohati tundus Rüütlis pesitsevat tardunud vaikus. Tundub, et laulva revolutsiooni, suveräänsusdeklaratsiooni ja kodanike komiteede liikumise aja elas ta üle, silmad kinni ja joonlaud alla neelatud.
Aastal 1990 muutus Rüütel ootamatult aktiivseks ja iseseisvaks. Ta asus toetama eelkõige rahvuslikke ringkondi ja vastutasuks võimaldasid need tal pidada Eesti NSV Ülemnõukogu esimehe kohta rahus kuni N Liidu kokkuvarisemiseni.
Rüütli vahest suurim teene eesti rahva heaks oli meelekindel käitumine 1991. aasta put?ipäevil, mil ta kortsutas kulmu iga katse peale võtta riikliku tähtsusega otsuseid vastu ilma enamiku “roosade” võimurite silmis põlualuse Eesti Komitee nõusolekuta. Tänu sellele kuulutati välja Eesti taasiseseisvumine ja seda tehti rahvusliku kokkuleppe vormis.
Rüütli nägu vaatas neil aastail kindlalt Eesti iseseisvuse poole ja oli pöördunud ära liidust, mille allstruktuuri juht ta formaalselt ikka veel oli.
KOLMAS: KADUNU
Pärast ebaõnnestunud pürgi Eesti presidendiks aastal 1992 küüditati Rüütel ajaloo kolikambrisse. Sealt imbus elumärgina välja paar kibedusega tembitud marurahvuslikku targutust. Selgus, et vaevalt raputas Rüütel mähkmed ült, kui ta asus oma Saaremaa talus kavandama N Liidu kukutamist.
Temast jäi mulje kui seniilist, kes ei suuda ühtki seostatud mõtet suust saada. Kes on mingite endiste punaparunite maaerakonna poliitiliste ambitsioonide fassaad. Seevastu suujoon sai Rüütlil kuulsaks, selle otsad kukkusid allapoole nagu rangid.
Hoopis söakamaks osutus tol perioodil proua Ingrid Rüütel. Ta sisustas raadios tundi de kaupa rahvusaatelisi saateid ning tal olid imeliselt selged ja põhjendatud mõttekäigud, mis suunatud Euroopa Liidu vastu. See oli vanapaari videvikutundide vestluste vili.
NELJAS: KÜTKESTAV NOORMEES
See on 21. sajandi Rüütel. Viimasel ajal kannab ta peamiselt tuulepluuse, lohvakaid pükse ja, nagu tabavalt märkis 12. juuli SL Õhtulehes Marek Reinaas, “eterniitsoengut”, mis toob meelde romaani “Ameerika psühhopaat” tegelaste – noortõusikute pöörase ennast ja ümbritsevat hävitava elulaadi.
Ingridil on aga pärast Arnoldi imelist come back´i suu vett täis, Euroopa Liidu teemal ja ka muidu. Esimese paari näod on lausa vastandlikud: mees lõkerdab kui poisike, naine mossitab. Aga mis teha, kui mees on unustanud peale enese oma juba ka naise elutöö ja tallab tantsu keerutades tolle etnoloogilised seisukohad kõik uljalt põhku.
Tasahilju ümiseb Arnold sekka juba ka noorus põlve parteikoolide lauluviisikesi. Nõu kogude Liidust väljaspool oleks meil tõsine tagasikäik majandusarengus! Nõukogude Liidust väljaspool oleksime julgeolekuvaakumis! Nõukogude Liidust väljaspool laheneksid eestikeelse kultuuri väljavaated! Nõukogude Liidust väljaspool lakkaksid Eesti eneseväljendusvõimalused! Ta ainult ei suuda enam meenutada liidu nime.
See neljas nägu on peaaegu nagu karjapoisil, kes istub kaksiratsa kivil, süles kepslemas kirjud puuhobused Eee ja Peee, ning unistab, et temagi paunas asub marssalikepp.
