Kadunud maailmakuulsa psühhoanalüütiku Viktor Frankli raamatus “Ja siiski tahta elada” leidub koht, kus ta ise kontsentratsioonilaagri vangina öösel mõtleb oma naisele, kes on naaberlaagris. Meestelaagri vang mõtleb naistelaagri vangile! Kuid nad ei pääse teineteise juurde, sest neid lahutavad öö ja okastraadid. Ning pimestavad pro?ektorid.
Mul ei ole seda raamatut hetkel käepärast, ta sai välja laenutatud, nii et ma ei saagi üle kontrollida, kas tegemist oli jõulu- või sünnipäevaööga. Oletame, et mõlematega, niipalju saame ikka maailmakuulsa professori kallal fantaseerida, sest juba tema meenutamine kaalukas kultuurilehes on sündmus ajal, kus keegi millestki ei paista hoolivat.
Viktor Frankli elamus: elu surmalaagris – oli ju üks pöördepunkte tema elus. Ta ise jäi ellu kõige kiuste, mida paraku ei saa öelda tema lähedaste kohta. Nüüd on ta muidugi surnud, aga loomulikku surma.
Samas tegi ta väga palju eksistentsiaalpsühhiaatria arendamiseks, ja tal on arvutult järgijaid ja isegi omanimeline instituut.
Surmalaager (ükskõik, mis süsteemi oma) on äärmuslik ja lõplik kogemus. Siin on ulatanud teineteisele käed südametus ja tehnoloogia.
Samas meenuvad mulle ka Berliini müür, kõik sellega seonduv, kõik need maa-alused tunnelid, kõik põgenemiskatsed. Omal ajal vapustas mind John Le Carre romaani lõpp, mis imelikul kombel pole väljamõeldis, vaid tõsi. Meenuvad ka kõikvõimalikud Romeod ja Juliad, muidugi nn endise Jugoslaavia omad, aga kui palju selliseid lugusid võib veel olla juhtunud näiteks Aafrikas – kõigi oma hutude ja tuutsidega.
Ja üldse piirid. Nüüd, kus me ühelt poolt püüame piirideta maailma poole, teisalt aga ehitame teadagi mis müürid, on see mõttevirvendus kahtlemata aktuaalne.
Aga eks ta ole ikka olnud.
Tuleb meelde kuuekümnendate lõpp ja noor saksa näitlejanna, kellega jalutasime käsikäes Potsdami pargis, kus piiripro?ektorite keerlevad valgusvihud meie ümber keerlesid. Oli vist ka jõuluaeg, sest kõndisime põlvini lumes, Tannenbaumide all. Ach, diese böse, böse Welt – oli tema diagnoos.
Ta sai hiljem väga kuulsaks. Huvitav, kas ta on elus?
Jõulud, uued aastad, sünnipäevad poolitatud maailmades. Noh, ja eks meenuvad ka möödunud jõulud, ka uus aasta. Muidugi oli jälle lumine, muidugi olin ma üksi, seisin kuskil kangialuses, ja teadsin, et me oleme lahutatud, üks meestelaagris, teine naistelaagris.
Häid advente ja muid jõule.