Juba suur Lenin teadis, kui tähtis on võimuhaaramisel propagandaloba. Temalt me oleme üle võtnud töötava tõe, et rahvale läheb peale vaid suur vale. Kas meil keegi muidu jääks uskuma, et Eesti Panga president Andres Lipstok ei teadnud oma kambavenna Hanschmidti sulitegudest. Aga pärast seda, kui viimane Lasnamäele miljardeid maksva monumendi püstitab, saab tast rahvuskangelane nagu Andrus Veerpalust.
Eestis on pettusteks veel palju kasutamata reserve. Valitsusparteide edu kindlustamiseks ja rahva lollitamiseks tuleks ka Eestis selline ministeerium kiiresti luua. Minu lemmikkandidaat ministriks oleks kahtlemata endine justiitsminister Paul Varul, kes tosina aasta jooksul on edukalt jätkanud lausvalede üllitamist.
Alguses ma kahtlustasin, et tal on raskekujuline Alzheimeri tõbi (vt Eesti Päevaleht 21.06.1998), sest ta ei mäleta, mida on mõned päevad varem öelnud või kirjutanud. Kuid kõik, kes teavad selle haiguse kulgu, teavad ka seda, et siis pidanuks ta tänaseks juba täiesti dementne olema. Tegelikult – ta pole loll, vaid mängib lolli. Toome näiteks siit põgenenud sakslaste varade tagasisaamise küsimuse. Mis kuradi pärast arvab Varul, et sõja ajal lahkunud Eesti kodanikul pole õigust oma vara tagasi saada?
VARUL ÜKS: EESTI VABARIIK ON ENSV ÕIGUSJÄRGLANE
Kuidas Varul valetab? Kurikuulsa Omandireformi Aluste Seaduse §7 lg3 (mis piirab 1941. aasta järelümberasujate vara tagastamist) arutamisel Riigikogus küsis Riigikogu liige Toomas Alatalu Paul Varulilt: “Ma tuleksin veel kord selle Saksa teema juurde. Minu arvates see sõnastus siin algab sõnadega “Saksa riigiga sõlmitud lepingud”. Kas Te võiksite öelda, milliseid lepinguid silmas peetakse ja kas näiteks ka salaprotokoll 1940. aasta aprillist mahub selle alla? Kas mahuvad selle alla ka NSV Liidu ja Saksamaa 1941. aasta jaanuaris ja veebruaris allakirjutatud lepingud, mis puudutavad seda subjekti, mis siin on täpselt määratletud?”
Ja valitsuse esindaja justiitsminister Paul Varul vastas 29. jaanuaril 1997. aastal Toomas Alatalule sõnaselgelt: “Siin on loomulikult mõeldud Eesti ja Saksa riigi vahel sõlmitud lepinguid.”
Lugegem aga selle naljamehe artiklit 8. veebruari Postimehes, kus ta häbi tundmata kirjutab: “Poliitiline otsus tehti juba 1991. aastal: Saksamaale ümberasujate vara ei tagastata ega kompenseerita. See käis nii 1939. aasta ümberasujate kui ka 1941. aasta nn järelümberasujate kohta.”
Kahtlemata ei meeldinud karjäärikommunist Paul Varulile Molotovi-Ribbentropi pakti tühistamine ja sellele järgnev, kuid tunnistades Nõukogude Liidu ja fa¹istliku Saksamaa vahel sõlmitud leppeid Eestile siduvatena, ületab ta taluvuse piiri. Lugedes õigustühist Saksa-Nõukogude 10. jaanuari 1941 lepet Eesti Vabariigi jaoks siduvaks, tähendab see taasiseseisvunud Eestile automaatselt Eesti NSV õigusjärgsuse omistamist.
VARUL KAKS: VUSSERDAB NAGU JAKSAB
Naeruväärne on lugeda Paul Varuli väidet: “Saksamaale ümberasujad said siiski teatud eeliseid ning olid paremas olukorras võrreldes nendega, kes küüditati või kes põgenesid, jättes oma vara maha.”
Seda kirjutab mees, kes asja briljantselt teab, kuid täites poliitilist tellimustööd, vusserdab teadlikult, pannes ühte patta 1939. aasta ümberasujad ja 1941. aasta järelümberasujad. 1939. aastal alanud ümberasumist reguleerisid arvukad Saksa riigi ja Eesti Vabariigi vahelised lepped, mis on kõik Riigi Teatajas ka ära trükitud. Ümberasujad pidid loobuma Eesti kodakondsusest ning nende kinnisvara ja väärtpaberite hooldajaks-müüjaks jäi Saksa usaldusvalitsus (Treuhand).
Hoopis teine oli olukord nn järelümberasujatega. 10. jaanuaril 1941 sõlmiti Saksa-Nõukogude kokkulepe ümberasumise kohta Läti NSV-st ja Eesti NSV-st koos kümne väga detailse lisa, lisaprotokolli ja lõpuprotokolliga. Saksa suursaadiku Hans Frohweini hinnangu järgi oodati 3300 isiku, ümberasuja (Umsiedler) ja põgeniku (Flüchtlinge) lahkumist, tegelikult kogunes vaatamata Nõukogude julgeoleku terrorile ligi 18 000 ärasõidutaotlejat. Saksamaale pääses Eestist 6896 inimest, neist ligikaudu 4000 etnilist eestlast, kes põgenesid reaalse repressiooniohu tingimustes ja jätsid maha kogu oma vara. Saksamaal koheldi neid reeturitena ja nad majutati laagritesse. Himmleri 4. augusti 1941 korraldusega jaotati järelümberasujad usaldusväärsuse alusel nelja gruppi. Esimesse kahte kuulusid neutraalsed isikud, kes võisid laagrist lahkuda ja töötada (70%), kolmas grupp oli kahtlasi eesti ja läti soost põgenikke (25,8%), kellel lubati jääda Saksa läänealadele või siis siirduda tagasi Baltikumi. Neljas grupp (1,5%) olid poliitiliselt ebausaldatavad või kriminaalselt karistatud, kes saadeti koonduslaagritesse. Kompensatsiooni järelümberasujad üldreeglina ei saanud, välja arvatud väike elamisraha. Kaasa võisid kodumaalt lahkunud võtta 50 kg raskuse põgenikupaki. Terve talu peale lubati kaasa võtta 250 kg, sealhulgas 2 kg rasvaineid pere kohta. Raha, müntide, raamatute ja väärtpaberite kaasavõtt oli keelatud. Nõukogude armee kaitse all itta põgenenutel olid hoopis paremad evakueerumistingimused, kuid neid pole õigustatud subjektide ringist keegi välja arvanud.
VARUL KOLM: PAKK KAASA JA MAALE
Nüüd võiks Paul Varuliga teha lihtsa eksperimendi. Andkem talle kaasa tagasihoidlik riidepakk ja kaks kilo pekki ning jälgigem, kui kaua ta Hummulis suguseltsi talus ühiskonnast isoleerituna vana laulu jätkab! Vaevalt, et naine ja lapsed talle sinna järgnevad, aga nemad pole ju ka nii lolli juttu kirjutanud ning eksperiment pole neile siduv.
Omandireformi Varuli küünevihaga seadusesse sisse viidud on §7 lg3 kehtestamise momendiks läbi viidud juba ligi viis aastat. See seadus ei omanud ja ei saagi omada tagasiulatuvat jõudu ja seetõttu tühistab Riigikohus loodetavasti selle põhiseaduse vastase paragrahvi üsna pea. Riigikogu on aga sedavõrd äpu, et selle sammuga ise ilmselt hakkama ei saa. Pealegi on pahemerakonnad otsustamisel seni juhindunud Feliks Edmundovit¹ Dzer¾inski ideedest lähtuva, Heimar Lengi Õhtulehes väljahüütud pateetilisest repliigist: Tulge, teie, kes te meid tapsite, ja me kingime teile kandikul maju!” Härra Lengi võiks Paul Varul võtta valedeministeeriumisse abiministriks. Üheskoos moodustaksid nad tegutsemisjõulise duo, mis ärataks kahtlemata ülisuurt rahvusvahelist tähelepanu.
VARUL NELI: LOLLILE KÄTT ETTE EI PANE
Omandireformi loogiline ja õiguspärane lahendus saab olla vaid üks: isikud, kes lahkusid enne Eesti Vabariigi okupeerimist, ei ole omandireformi õigustatud subjektid ja kõik isikud (ja nende pärijad), kes 16.06.1940 olid Eesti Vabariigi kodanikud, sõltumata sellest, millises suunas ja millise okupandi terrori eest nad pärast Eesti annekteerimist kodumaalt põgenesid, on omandireformi õigustatud subjektid. See on olnud ka Omandireformi Aluste Seaduse säte ja mõte.
Kuid käesoleva artikli eesmärgiks ei ole mitte Riigikohtu õpetamine, sest seal on piisavalt ausaid ja tarku inimesi, kes loodetavasti aprilliks ka Eesti seadustest ja rahvusvahelisest õigusest tuleneva ainuvõimaliku otsuse langetavad. Artikli eesmärgiks on hoopis alatuse anatoomia paljastamine, sest Nõukogude võimu tagasiihkajaid on eestimaalaste seas ilmselt veel palju.
Paul Varuli leninlikud ideed ja vasakparteide jõuline propaganda tahab jõustada Eesti Vabariigis Molotovi-Ribbentropi pakti, mille Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongress 24. detsembril 1989 tunnistas kehtetuks. Ka ÜRO peasekretär luges pärast sõja lõppu kõik riikidevahelised ümberasumislepingud allakirjutamise hetkest (ex tunc) kehtetuks kui inimõigusevastased. Väikelaste lalin ja valetamine meid enamasti ei häiri, meid ei häiriks ka nn juuraprofessori valed ja keerutamised, kui need ei teeniks Venemaa propagandistlikke eesmärke ja Nõukogude võimu taastamist Eestis.
Lollidele kätt ette panna ei saa, aga lollid teod vajavad rahva silmis õigustamist. Selleks on aga vaid üks võimalus – loogem vastav ministeerium! Tavainimese valetamisoskusega sinna loomulikult tööle ei pääse.
* * *
MIDA VARUL SALGAB: PÕGENEMINE EESTIST
■ Esimene suur põgenemine toimus 1939. aastal, kui Hitleri kutsel lahkus Saksamaa ja Eesti riigi vahelise seadusliku kokkuleppe alusel valdav enamus baltisakslastest (üle 20 tuhande inimese). Neid isikuid, kes lahkusid Eestist ning loobusid Eesti kodakondsusest enne 16.06.1940, ei ole kunagi käsitatud omandireformi õigustatud subjektidena.
■ Teine põgenemine, nn järelümberasumine toimus 1941. aastal pärast Eesti okupeerimist N. Liidu poolt viimase ja Saksamaa vahel sõlmitud kokkuleppe alusel juba Molotovi-Ribbentropi paktile tuginedes, siis kui Eesti Vabariiki de facto enam ei eksisteerinud. Need isikud olid üldjuhul 16.06.1940 Eesti Vabariigi kodanikud, kelle õigusi okupantide poolt äravõetud varadele ORASe koostajad esialgu ei vaidlustatud ja kellele suures osas (hinnanguliselt 80%) on ka vara juba tagastatud.
■ Kolmas ümberasumine toimus mõned kuud hiljem, 1941. aasta juulis. Seda võib nimetada ka evakueerumiseks Nõukogude tagalasse, kuigi paljud lahkusid seekordki vastu tahtmist.
■ Neljandaks suurpõgenemiseks oli rannarootslaste lahkumine 1944. aastal Rootsi ja Saksa riigi vahel sõlmitud kokkuleppe alusel. Nende lahkunute subjektsust omandireformis pole keegi vaidlustatud, kuigi lepingu üheks osapooleks oli okupeeriv riik, mitte Eesti Vabariik.
■ Viies põgenemiste laine oli 1944. aasta septembris pealetungivate Punavägede eest.