A.M: Lugesin kirjanduslistist, et kirjanik peab alati riigiga vastuolus olema. Mida, kurat, see veel tähendada võiks? Kaplinskit?
K.R: Ei kujuta ette. Ja ma pole ka pädev kõiki kliinilisi steitmente lihtsurelikele ära seletama. Võibolla tähendab see kirjaniku pöördumist rahva poole, et teate mis, rahvas, kes te makse maksta ei taha, kuna riigiisad on teie meelest rumalad ja pahad – ostke mu raamatuid, andke oma raha mulle, ma ei ole poliitikute sõber, ausõna.
*
A.M: Kuidas sina sõna “kirjanik” lahti mõtestad?
K.R: Inimene, kes on piisavalt tark, et lugejad tema raamatute lugemisest targemaks saaksid.
*
A.M: Ühes intekas ütlesid sa kord, et ei pea ennast kirjanikuks. Anna oma kirjanike Liidu pilet kohe mulle.
K.R: Olen seda öelnud rohkem kui korra. Aga Kirjanike Liidu piletit ei saa ma anda mitte kellelegi väga lihtsal põhjusel – mul pole seda. Ma ei ole Kirjanike Liidu liige. Ma pole leidnud põhjust, et sinna astuda tahta. Ja mitte sellepärast, nagu tahaksin ma vastandada end riiklike instantsidega või arvaksin enda loomingust kole palju. Ma ei tunne hetkel puudust ühestki liidust või klubist, mu elu on niigi põnev. Ja vaevalt tahavadki Kirjanike Liidu liikmed mind enda kampa – tõsistele inimestele, kes kirjutavad kõrget kirjandust, pole ju vaja nina alla siiberdama mingit naist, kelle lihtsas keeles kirjutatud raamatud rahvale meeldivad.
*
A.M: On su looming su jaoks oluline ja tõsine? Tõstad sa ise midagi esile?
K.R: Oluline on, tõsine mitte. Ma ei viitsiks tegeleda ühegi ebaolulise asjaga üle kolme minuti. Mu enda lemmiklugu on “Kivised unenäod”, ja “Susanna ja mina” on tegelikult väga kurb raamat. Tihti kirjutan oma tekstidesse kilde, mille tähendust vaid ma ise tean. Nii et kirjutangi tegelikult endale.
*
A.M: Mäletan hästi su jutte kusagil 90ndate alguse Vikerkaartes. Miks inimene kirjutama hakkab?
K.R: Mina ei tea. Ikka see eputamisvajadus vist, ja kõrgendatud enesehinnangust pärit arvamus, et on teistele midagi öelda.
*
A.M: Olgem ausad: Eesti kollases sõnnikumeedias oled sa endast mingi totra kuvandi luua lasknud? nagu mingi ropu suuga peib vä?
K.R: Ha-ha-ha. Mis on sel kuvandil viga? Olen varemgi öelnud, et kui ma kaaluksin 20 kilo rohkem, kannaksin lötakaid kampsuneid ja ei viitsiks end pesta, siis oleksin ma kindlasti palju tõsiseltvõetavam ning mu steitmente ei võetaks ülbitsemise, vaid äärmiselt peene irooniana.
*
A.M: Kus sa tavaliselt oma poega peidad? Kas keegi on sind näinud teda kasvatamas?
K.R: Mu poeg on peidus seitsme maa ja mere taga kõrgel lossis, mida valvab kolmepäine lohe. Kord nädalas käin teda oma eralennukiga seal vaatamas, kastan teda, eemaldan koltunud lehed ja kobestan mulda tema juurte ümbruses. Seda on näinud vaid eelpoolnimetatud lohe, kes aga ei reeda mind iial.
*
A.M: Ütle, millal saab inimene täiskasvanuks?
K.R: Mina ei tea. Mõni on juba kuueteistkümneaastaselt paras tädi, teine ei õpi oma vigadest ka kaheksakümneselt. Teine asi – mis tähendab täiskasvanuks olemine? Kui see, et inimene suudab end ära toita, siis ma vist juba olen. Kui see aga tähendab mingit erilist piiratuse vormi, siis ma loodan, et ei saa kunagi täiskasvanuks. Aastakümnete pikkune pöörane puberteet suubub sujuvalt sekopäisesse seniilsusse.
*
A.M: Sul endal vist sulab või veel suus ära?
K.R: Jäätis sulab küll, võid ma väga ei armasta, ei ole viimasel ajal proovinud. Mine tea, võibolla ei sulagi?
*
A.M: Räägi mulle kõige lollimatest ja tüüpilisematest küsimustest, millega kodumaine press sind kostitanud on. Kas jätad Mullale mingit lootust?
K.R: Tegelikult ei olegi ajakirjanduselt ühtki väga lolli küsimust tulnud. Tüüpilised on muidugi küsimused prototüüpide ja kirjutamise tehnilise poole kohta. Tavalised inimesed suudavad palju kummalisemalt küsida. Näiteks küsis üks vanatädi mu kassi reisikorvi nähes, et kas sellel põhi ka all on. Vastasin, et ei, mu kass hoiab küüntega end lae küljes kinni. Tädi jäi uskuma. Inimesed armastavad üleloomulikke asju.
*
A.M: Viimase aja moeteema on sood. Kahjuks mitte loodusnähtusena. Milline võiks olla sugude definitsioon?
K.R: Ühtedel on noku, teistel ei ole. Ülejäänu on kõik vaieldav.
*
A.M: Korra mainisid mulle, et Eesti mehed hakkavad muutuma emasteks nagu Ameerika omad seda on. Milliseks hakkavad muutuma meie naised?
K.R: Ma ei maininud, ma tundsin hirmu, et see võib niimoodi juhtuda, kui euronormid igasse eluvaldkonda jõuavad. Eesti naine ei muutu millekski ega kellekski, ta on läbi aastasadade olnud see, kes majapidamisega tegeleb ja kõigega hakkama saab, kui mehed merel või kõrtsis on.
*
A.M: Mida sa praegu loed?
K.R: Hetkel on pooleli Sorokini “Sinine pekk”. Uskumatu teos! Enne seda lugesin üht puberomaani “Poisid, stringid ja ogar kass”. Autorit ei mäleta, aga see on hullult naljakas raamat. Soovitan. Aga n.ö öökapiraamatuid on kaks, Kivisildniku “Nagu härjale punane kärbseseen” ja Kaur Kenderi “Check Out”.
*
A.M: Vabal hetkel veedad aega kopivraiterina. Misasi see töö (mitte ainult sinu töö) üldse on?
K.R: Olen terve elu kadestanud inimesi, kes on teinud oma hobist endale töö, st et nad saavad selle tegemise eest raha. Mulle tõesti meeldib kirjutada. Tähtajad ja lepingud teevad aga kirjutamisest töö.
*
A.M: Viimane ilusaim kohtumine.
K.R: Kui kohtud armastatud inimesega, on alati uutmoodi ilus ja hea.
