Mats, kui rääkida sinu viimase aja kangelastegudest, ei teagi paugupealt, kust pihta hakata. Suvel võib sind keraamikakojas teekanne treimas näha, samas figureerid sa fotograafina kõikidel Eesti üritusel, ent sattusin kord sinu juures nägema ka küllaltki vanamoodsaid ja tiidsaid aktifotosid …
Olen vastikult püsimatu iseloomuga. Niipea kui mingi tegevus hakkab ilmutama rutiini tundemärke, kaotan igasuguse distsipliini ja hakkan viilima. Lugematud püsitöökohad nii kujundaja, raadiomehe, toimetaja, kõrtsikupja ning pedagoogina on seda mulle ilmekalt puust ja punasena ette näidanud. Lisaks olen inimestega suhtlemisel alatihti robustselt avameelne, kui mitte öelda suisa jäme või taktitundetu. Seltskondlik pugemine ja nillimine karjääri nimel ei kuku minul välja. Seegi on mind tasapisi loksutanud selliste tegevuste juurde, mis suurt sisse ei too, kuid seevastu ei anna võimalust kellelegi süstemaatiliselt närvidele käia. Kusjuures oma aktimodellidega saan suurepäraselt läbi – see annab veidi lootust, et päris mühakas ma ikka pole. Retrostiilis aktifotod on ilmselt lõpuks see, millega lõpuks ka (vähemalt eesti) kunstiajaloos endale tagasihoidliku kohakese välja muljun. Muide, minu teine suurem kirg on kontsertide ja teatri pildistamine. Olen diplomi järgi tegelikult ju teatrikunstnik. Viis hooaega olen tegutsenud ka Jazzkaare fotograafina. Augustis olin Saare Jazzu ainus ja ametlik fotograaf. Jää on hakanud liikuma, härrad vannutatud mehed. Varsti juhatan paraadi mina 🙂
*
Keraamikat oled sa õppinud. Miks sa oma liistude juurde ei jäänud?
Tegelikult teen seda ju edasi. Lihtsalt sisemist vajadust IGAL hommikul põll ette siduda, raadio mängima klõpsata ja saviga müttama hakata pole. Samas, kui teen, siis teen ühtejutti nii kaua kuni tahtmist on. Mõni mees võtab nädalate kaupa viina – ma võtan vähem, aga saviga mässamises võin küll tsüklisse sattuda.
*
Inimesed sosistasid bussijaama taga toredaid lugusid, kuidas sa oma keraamikat müüd. Räägi ise mõni.
Narva muuseumi Põhjaõue apteeker Tanel Mazur ostab. Tegelikult ma kingin palju meelsamini. Teen sõpradele-sugulastele-headele tuttavatele nimelisi kruuse. Minu tehtud kruus on teiste seas näiteks ka Tõnis Mägil. Üldiselt olen aga savis siiski tubli käsitööline – ei enamat. Eraldi bränd on mul teekannud, mille kaantel on koerad. Neist oli ka näitus, kui 43 aastat täis sai: “Kuumad koerad” – korraga 43 kannu.
*
Mingil hetkel hakkasid ajakirjanikuks, kas see viitab tõsiasjale, et eelmainit valdkond on lihtsam muudest?
See juhtus tegelikult altruismi tüsistusena. 1990ndate algul katsusin aidata Marko Mäetammel kuulsaks saada ja kirjutasin tema näitustest nupukesi, mida üritasin sokutada erinevatesse väljaannetesse. Üks sattus toonase KesKusi peatoimetaja Tiina Väljaste kätte. Talle meeldis, ta ütles, et see on nii erinev tavapärastest kirjutistest, et kirjutagu ma veel. Vahepeal kirjutasingi juba, kuhu juhtus – peaasi, et pappi saaks. Nüüd on selles osas mõistus pähe tulnud, teen muude tegevuste kõrvalt aastas vaid neli korda The Baltic Guide’i jaoks ülevaateid Helsingi restoranidest ja eriskummalisematest poodidest.
*
Raadios oled samuti töötanud. See on veel lihtsam … Muudkui räägid ja mängid muusikat …
See muusika, mida mina mängisin, oli vinüülidel, ja mulle üldse meeldib suures osas unustatud ja ebamoodne muusika. Näiteks FUGS, Wigwam, Mountain jne, jne. Raadios ei saanud ma enam lõpuks töötada, sest sattusin liiga tihti pehme keelega mikrofoni taha. Oma viga. Ja praeguseks on ka kunagi nii seksikas hääl (kuulajate sõnul) muutunud ühe hiiumaalise külmetamise tagajärjel kähisevaks ja vaevukuuldavaks. Chris Rea pakett, sooduskampaania ajal vaid 28 000 – selgitan ma surmtõsise näoga kaastundlikele küsijatele. Samas lubab sõber Ahtunn iga kolme kuu tagant, et teeb raadiojaama ja mul on seal juhtivdiskori staatus kindlustatud.
*
Kas vastab tõele, et kunagi keeldusid järsult kuulamast ükskõik mis mussi, mis on tehtud peale 1975. aastat?
Ei keeldunud, aga oma plaadikogusse uuemaid plaate ei soetanud. Hiljem olen soetanud küll: mu plaadikogu on praeguseks ca 2500 CD-d pluss vinüülid – ca 100 või rohkem. Peamiselt ikka selline, mida kuuldes beibed ja rullnokad esmalt jälestusest vibreerima hakkavad ja lõpuks kangestuskrampides maha kukuvad.
*
Fotograafiasse: sel alal tegutsedes avaldub sinus mitu poolt, üks neist pressifotode pritsimine, teine kunstiline foto. Võtame need asjad eraldi lahti.
OK. Pressifoto on 154-230 EEK per pilt, kunstiline foto maksab 10-20 korda enam. Odavamalt ei anna, köhige või verd. Tegelikult piirduvad mu pressifotod oma juttude juurde tehtavaga. Lisaks teatri- ja kontserdifotod, mida aeg-ajalt kultuursemates väljaannetes avaldatakse. Aktifoto on iseseisev teema ja sellest rääkida pole eriti mõtet – parem tulge Rakvere teatrisse alates oktoobrist – seal saab üks suurem näitus taas püsti, mis järgmise aasta alguses Narva edasi liigub. 2011|. aasta märtsis on fotokeldris Lee näituse aeg paika pandud. Viimane kobedam näitus oli saatuse irvitusena klubis Angel. Vanemad pildid on baari Moonshine seintel püsiekspositsioonis.
*
Kas vabakutselisena elad normaalselt ära?
Naine saab emapalka, mina violetsetel kuupäevadel honorare – lõdvalt. Pealegi toidab kasvav kuulsus ka kenasti – näe, sinagi ju mulle mahlase leivakannika siinse intekaga ulatasid.
*
Millal oli sul viimati ebapiisavalt sularaha?
Kogu aeg on (ebapiisavalt). Ma hoian münte taskus. Eile pühkisin viiesajakatega perset. Nali. Hoopis sajakatega. Ka nali. Sitt oli hoopis otsas – polnudki pühkida. Eestis on kombeks öelda, et d?entelmenid rahast ei räägi. Ju meie sinuga siis pole need.
*
Praegu kasvatad naist, last ja imeliku nimega koera. Vanad tuttavad teavad sind kui pöörast riigialamat, kuidas laienenud kohustustega hakkama saad?
Põhimõtteliselt nii: usun kõiksuse organiseeritusse, ei lase end kõigutada ja katsun alkoholiga piiri pidada. Eestist võib veel asja saada, kui te end Trubetsky kombel maha ei müü. Lisaks kõigele unustasid mainida, et olen juba viis aastat ka vanaisa ametis.
*
Oled tegev ka Kadrioru seltsis, kas see mõte tuli Uus-Maailma seltsist?
Mingeid mõtteid pole, tegelikult hakkab pea valutama, kui mõelda püüan. Kadrioru selts pole UM seltsi koopia või analoog. Meil siin on kõik vanad inimesed, mingit tegevust peale pesakastide tegemise ja koerajunnikastide püstitamise pole. Ma olen rohkem seltsimaja kotermann – seal teengi savipotte.
*
Saite lausa oma maja …
Maja kuulub LYNN kinnisvarabüroole ja ilmselt tuleb meil sealt talve hakul välja kolida. Mis edasi saab – vastust teab vaid tuul.
*
Seleta irdunud vanurile, mis asi see kodanikuühiskond õieti on?
See on siis, kui kodanik kukub libedal jääl ja karjub appi ja tuleb Hardi Volmer ja kirjutab sellest kõigile peput keerutava loo ja kõik on häppid. Aga tegelikult on nii, et kui näed ootepaviljoni vildikaga sodivaid vene kaake, siis lähed ja käratad neile ja läheb rüselemiseks ja kaks eesti meest seisavad samas kõrval ja vaatavad ükskõikselt taevasse. Hea, et prillid terveks jäid.
*
Oled kirjutanud ka raamatu “LKVVÕM. Lühike koduveini valmistamise õpetus meestele”. Peab ütlema, et see on väga hea raamat.
Ei vaidle vastu – vein, mis selle raamatu järgi tehtud, võttis ka hollandi tudengil, kes minu juures hiljuti öömaja sai, kõhu lahti. Pealegi on Eestis kombeks, et nüüd kirjutab igaüks elu jooksul raamatu. Varem pidi mees maja ehitama ja vähemalt ühe puu istutama.
*
Mida sa praegu loed?
Peldikus 1992. aasta Sekserist Peeter Volkonski artiklit Hiina armuelu finessidest, aga muidu Arvi Korki raamatuid, kuidas sõjajärgses Berliinis põgenikelaagrites tibladele molli anti. Ühe vanema Vanapa neelasin ka hiljuti. Väga hea raamat.
*
Maailmalõpus on erakond, kus kunagi kohtume kõik … Nii kirjutas Trubetskyst Kaupo Meiel. Astud ka kuhugi või? Ja kuna?
Kui läheb hästi, siis ei astu sita sisse, aga üldiselt olen rahul praeguse riigikorra ja valitsejatega. Kes pole rahul – imege seda, mida soovitab Velbaum.