Kui kõrvale jätta aastatuhandeid vana teadmine, et noorsugu läheb hukka, jääb ikkagi järele tõdemus, et ajaloos on vähe uut. Kirjutama ajendas mind küsimus, et kui Homeros oleks eestlane, siis millise eepose kirjutaks ta saja aasta pärast Augustistisündmustest 1991. Kusagil toimub ajaloolise mälu edasikandmisel filter, mis selekteerib mäletamisväärsed ja mitte mäletamisväärsed detailid.
MUUTUSTE MÜTOLOGISEERIMINE
Meie kultuuriruumis tasub meenutada vene Oktoobrirevolutsiooni diskursuse kujunemist. Isegi kui siin ei saa otseselt rääkida folkloorsest mälust, siis ei ole ka nõukogude ametlikus doktriinis selget järjekindlust. Kui alustuseks meenutada, siis ei olnud Vladimir Uljanov-Leninil ei 1917. aasta kevadel välismaalt naastes, ega ka hiljem Razlivi järve ääres redutades sootuks seda mõju sündmustele ja bol?evike parteile, nagu seda kanooniliselt on kujutatud. Veel vana kalendri järgi 24.-25. oktoobril 1917 ei olnud kõik bol?evikud veendunud, et võimu ülevõtmist juhtis Lenin, kuna Trotskil oli sõjaväega palju tihedam side. Lisaks olid ju veel Zinovjev ja Kamenev, nii et kui meelespidamiseks läheks, siis tuleks mällu salvestada vähemalt 4 nime.
Suurima töö ajaloolise jutustuse voolujoonelisemaks muutmisel tegi ära Stalin, kes pärast Lenini surma tõrjus ülejäänud kõrvale ka uutest ajalooõpikutest. Nii näeme 30. aastatel valminud ajaloomaalidel, kuidas otsustavatel oktoobripäevadel seisab kätega vehkiva Lenini taga juba leegitseva pilguga mõtlik Stalin. Vähemalt keskkooli ulatuses oli ajalugu lihtsam õppida kuni 1956. aastani, mil Hru?t?ov mõistis oma eelkäija tegevuse hukka. Kummatigi ei toonud see käik rahvalikku ajaloomällu tagasi Trotskit, Zinovjevi ja Kamenevi, vaid ajalugu lihtsustus veelgi. Tervel real ajaloolistest maalidest joonistati Stalini kohale lihtsalt uued juhuslikud tegelased.
Sellest hetkest alates oli 25. oktoobril 1917 II Ülevenemaalisel tööliste ja soldatide nõukogude kongressil ikooniliselt kõnet pidamas ainult Lenin – ilma, et silm suudaks rahvamassist eristada midagi peale lihtsate ja ausate tundmatute bol?evike nägude.
Kui nüüd takkajärgi küsida, miks teised nimed kadusid, siis usun, et vastus on kirjas nende tolleaegsetes konfliktides, mis ei lubanud ka ajalool mäletada Leninit seotuna mingi olulise sõpruskonnaga. See saab eriti ilmseks, kui lugeda tema kirja parteikongressile enne oma surma. Seal ta arutab, kes võiks saada ta järglaseks ja ühemõttelist heakskiitu ei leia keegi.
DISKURSUS, MILLE ÜMBER KÄIB VÕITLUS
Kui nüüd ette kujutada, et tundmatule dramaturgile antakse ülesanne kirjutada nendest sündmustest eepiline draama, siis esimese asjana üritab ta vältida üleva revolutsiooni läbiviijate seas konfliktide kujutamist. Kui see osutub ajaloolise tõe seisukohast suhteliselt võimatuks, siis märkab dramaturg veel teist ki komplitseerivat asjaolu. Keegi esialgsest poistebändist ei sooviks saada vähem eetri-lavaekraaniaega, sest kui Trotskile – toonasele peamisele proletariaadi diktatuuri ideoloogilie – oleks öeldud, et ta peab ajaloos hakkama mängima Lenini side-kicki-i osa, oleks ta muidugi solvunud. Seepärast peab dramaturg olude sunnil mängu tooma pühendunud nimetu rahvamassi, kelle hulgast leitakse hiljem sümboli tähendusega kangelasi. Olgu selle näiteks kasvõi T?apajev, kellest sai üks kodusõja sümbol ainult tänu Dmitri Furmanovi romaanile ja sellele järgnenud filmile. See, mis jääb nüüd suure juhi osaks, võib-olla kokku võetud Umberto Eco soovitusega romaanist “Baudelino” – “Andku ta edasi faktid ja pangu keisri suhu antiigi suurmeeste tekstidest võetud kõned.” Loomulikult ei tohi aga edasi anda kõiki fakte.
Tegemist on siinkohal ühe diskursusega, mille ümber käib võitlus. Kui aga üritada mõista ajaloo tegelikku olemust kasvõi näiteks fenomenoloogiliselt, siis paljunevad ka diskursused kui sääsed vihmasel suvel. Näiteks Aleksandra Kollontai, kellest küll hiljem sai ka kristlikus mõttes vooruslik naine, leidis, et Nõukogude revolutsioon tähendab ka naise vabanemist, mille esimeseks sammuks võiks olla vabaarmastuse tunnustamine. See aga sarnanes juba nende prostituutide rõõmukisale Pariisis siis kui 1793. aastal surmati Louis XVI. Ehkki needsamad naised rõõmustasid ka siis, kui veidi hiljem hukati Robespierre, olid mõlemal korral nende lootused seotud seksuaalsuse emantsipatsiooniga, mida totaalne revolutsioon nende meelest pidi tähendama. Hilisemad ajalookirjutajad on üritanud neid naisi annaalidest ikka välja jätta.
1991. AASTA DRAAMA PEATEGELASI
Nüüd aga jõuame Eestisse, kus 19. augusti hommikul 1991. aastal saavad inimesed erineval viisil teada, et Moskvas on toimunud riigipööre. Sel hetkel sünnib mitme poliitiku peas arusaamine, et nüüd kohe on vaja eemalduda Nõukogude Liidust. Mõneks hetkeks tundub, et see on ainuke ühine mõte, mis ühendas erinevaid eesti poliitilisi liikumisi.
Nägemus iseendast kui võimalikust “rahvuse isast” sai toitu mitmest allikast. Neist vanim oli hard-core nõukogude dissidentlus, mis oli suuresti kogunenud Eesti Komiteede tiiva alla. Nende suuna suurimaks teeneks loeti MRP ja Hirvepargi miitingu maaletoomist (August 1987), aga nende puuduseks oli vähene showmanship. (Enn Tarto, Valdo Rumessen, Sirje Kiin, Tunne Kelam jne). Nende veidi kaasaegsemaks versiooniks oli Muinsuskaitse liikumise kreatuurid, kelle teeneks oli sinimustvalgete värvide väljatoomine muinsuskaitse päevadel Tartus (Mart Laar). Seejärel need noored, kelle jaoks kõik algas juba fosforiidivastases kampaanias 1987. aasta kevadel. Selle nähtuse üheks saaduseks oli ka Tõnu Aare, kes liitus suurima ja populistlikuma vooluga ehk Rahvarindega. Rahvarinne algas ideoloogiliselt juba 1987. aasta septembris “Edasis” ilmunud artikliga Isemajandavast Eestist. Asi läks konkreetsemaks juba 1988. aasta kevadel, kui ETV telesaate “Mõtleme veel” ajal asutati Rahvarinne justkui Gorbat?ovi Perestroika toetuseks. Selle etenduse kulminatsiooniks sai Laulupeo ümber toimunud “Laulev revolutsioon”, mille nimigi peaks ajaloo diskursuse jaoks kõik teised voolud välja lülitama ja aasta hilisem “Balti kett”. Sümboliteks muidugi Edgar Savisaar, aga ka Marju Lauristin ja peamiselt eksalteeritud kõnemehena kuulsaks saanud Heinz Valk, kelle trackrecordil on ajastu kuulsaim slogan: “Ükskord me võidame niikuinii”. Viimase väliselt väga väikese, aga see eest ainult staaridest koosneva trupiga astusid üles ENSV riigija parteiaparaadi uuendusmeelsed tegelased. (Arnold Rüütel, Vaino Väljas jne)
TEKST EDGARI NÄPUNÄIDETE JÄRGI
Augustiks 1991 oli nende kõigi vahel käimas Locke’i kirjeldatud kõigi sõda kõikide vastu. Pärast seda, kui iga liikumine oli iseenda nimel eraldi avaldanud riigipööret hukkamõistva avalduse, saadi hädaohu suuruse ajendil veel 19. augustil kokku ja otsustati, et vaja on ühiselt vastu võtta otsus Eesti riiklikust staatusest. See oli suur samm ootamatu üksmeele suunas. Ometi väga ühemõttelist otsuse sõnastust ei jõutudki kohe kokku panna, sest Eesti Komitee ja Eesti Ülemnõukogu endise Rahvarinde suuna vastastikune umbusaldus oli liiga suur. Lepiti kokku, et järgmisel päeval hakatakse arutama juba öö jooksul valmis tehtavat konkreetset teksti. Rahvarindega seotud kunstnik Enn Põldroos ei saa näiteks aga oma mälestustes üldse aru, miks Eesti Komitee omad pipardasid ja kiiresti iseseisvust välja ei kuulutanud.
Ärevalt mõtteid mõlgutades, kuna Pihkva poolt lähenes dessandi soomustransportööride kolonn, mindi koju. Peaminister Savisaar, kes oli alles õhtul Rootsist tagasi jõudnud, andis oma juristidele ülesandeks kirjutada valmis otsuse tekst Savisaare näpunäidete järgi. Eesti Komitee omadele oli aga samal ajal oluline küsimus, mille Sirje Kiin esitas Arnold Rüütlile: “Kas tulevase vabariigi aastapäev saab olema 24. veebruar või 20. august?” Ehk, kas loodav riik on tegelikult siiski pigem originaali taastamine ja mitte uue vabariigi väljakuulutamine. Kui tegemist on originaali taastamisega, siis on selge, et tulevases riigis saavad kodanikeks ainult originaal-Eesti kodanike järeltulijad, aga täiesti uue vabariigi sõltumatuse väljakuulutamisel saavad kodanikeks ka kõik sel hetkel Eestis elavad venelased. Jaak Allik kirjutab oma mälestustes, et tegelikult oli ainuke sisuline küsimus see, kas tulevases riigis kaasatakse Eesti Komitee omasid võimu juurde või mitte.
EDGARI REETMINE JA KOMPROMISSTEKST
Järgmine päev, 20. august algab vaikselt. Armee on hakkama saanud peamiselt sellega, et umbes 15 soomusmasinat läksid Põlva-Tallinn marsruudil katki või sõitsid kraavi. Vähem tuntum on fakt, et kohalikud sõjaväejuhid võtsid samal öösel vastu otsuse jääda Moskva keskvõimu ja Jeltsini konfliktis nii kaua neutraalseks, kui vähegi võimalik. Seega – Eesti tundub hetkel veresaunast pääsevat. Ometi ei tea sellest kuigi palju inimesi.
Kell 12 toimub Savisaare juristide teksti esitlus. Eesti Komitee omad lähevad näost valgeks. See tekst jätaks nemad mängust välja. Koosolek läheb mürinal lõhki.
Siis aga teeb Marju Lauristin käigu, mida Savisaar peab tema kui endise Rahvarinde kamraadi reetmiseks.
Lauristin lubab koos Liia Hänniga kirjutada uue kompromissteksti, milles tähtsamad võimujagamise otsused lükatakse näiliselt edasi, kuna riikliku staatuse tekst räägib Põhiseadusliku Assamblee kokkukutsumisest. Kell 18.00 on uus tekst valmis. Selle kohaselt moodustatakse Põhiseaduslik Assamblee (või midagi sellist) võrdsetel alustel Ülemnõukogu ja Eesti Komitee baasil. Ka see koosolek ei kulge sujuvalt. Savisaart kohal ei ole, aga vaidlejaid on hulgaliselt. Hetketi tundub, et kokkuleppele jõutakse ainult seetõttu, et väljaspool Toompead lasub Eestimaa kohal ajalooline olukord, mis ei pruugi korduda. Kusagil kuluaarides sosistatakse, et kui Eesti Komitee omadega kokkuleppele ei jõuta, siis panevad endised rahvarindlased iseseisvuse väljakuulutamise igal juhul hääletusele ja vaadaku siis Ülemnõukogusse kuuluvad Eesti Komiteede omad kas nad julgevad iseseisvuse otsusele vastu hääletada.
Kogu see vaidlus käib kinniste uste taga, samal ajal kui Toompea saalis arutatakse maailma kõige igavamate nägudega sotsiaalmaksu seadust.
EDGARI KAOTUS
Umbes kell 21.00 hakkab paljundusmasin tööle, et Eesti riikliku staatuse teksti paljundama hakata. Speaker Ülo Nugis lepib siis ustavate eestlastega kokku, et vähekese jõu ja kavalusega surutakse algavast arutlusprotsessist välja Interrinde venelased, kes loomulikult üritaksid otsuse vastuvõtmist peatada. Kell 23.03 lööb väga väsinud näoga Ülo Nugis haamriga lauale ja Eesti iseseisvus on vormiliselt taastatud.
Paljud kohalviibijad märgivad, kuidas Savisaar istub valitsuse loo?is väga löödud näoga. Talle tundub, et see võit ei ole tema oma ja seega vist ei olegi tegemist nii väga võiduga, kui sisuliselt närvide mängus aktsepteeriti peaaegu kõiki Eesti Komiteede nõudmisi.
Tegemist oli talle poliitilise kaotusega.
KUIDAS KUJUNDADA EDGARIPÄEVA
Ajaloo dramaturgi käed vajuvad aga rüppe, sest kogu selles protsessis on liiga vähe kangelasi. Samas me teame kõik, et sel hetkel, kui ajalugu jõuab erudeeritud ajaloolaste kabinetivaikusest regilaulu sisse, on sealt filtrist juba kõik ülearused detailid välja pudenenud. See protsess toimib meist sõltumata, ainult et aeg ajalt on mõned spin-doktorid selle kavalal moel oma kanalisse suunanud. Igal juhul imiteerivad nad rahvaluule tekkimise mehhaanikat.
Seega alustatakse ikka sümbolite ja kangelaste leidmisest. Kasvõi väevõimuga. See ei olegi nii raske.
Näiteks võime küsida, et mis on 1830. aasta prantsuse revolutsiooni tuntuimad sümbolid. Kindlasti ei ole selleks ühe monarhi asendamine teisega, vaid Victor Hugo “Hüljatud”. (eelkõige siis Gavroche) või Delacroix maal “Vabadus juhib rahvast barrikaadidele.” Kui tänapäevases kontekstis võtaks Andrus Kivirähk kätte ja kirjutaks neist augusti päevadest “Rehepapiga” võrdselt võimsa romaani, ei suudaks me enam iial mäletada, mis tegelikult juhtus.
Kummatigi – mulle tundub, et “August 1991” diskursuse loomine on juba alanud, kuivõrd mõnes ringkonnas on käibel väljend Edgaripäev, mis tundub ajalooliselt täiesti jabur.
Ehkki tehniliselt võime tast muidugi Edgaripäeva kujundada umbes samal viisil nagu Oktoobrirevolutsioon seostub pop-kultuuri ajalooteadvuse jaoks ikka Lenini nimega.
