1
Madisel on naine ja väike poeg, ta on 30 aastat vana, teenib kuus keskmiselt 3500 krooni miinus maksud. Sõidab 94. aasta Opeliga. Tal on magistrikraad ja vahest käib ülikoolis loenguid pidamas – niimodi võib paar tuhat kuus lisaks tiksuda. Madis on kirikuõpetaja ühes väikeses Eesti maakoguduses. Kuna õpetajaid on vähe, tegeleb ta suisa nelja kirikuga. Madise ametivennad mõnest suuremast linnast teenivad heal juhul tuhatkond krooni rohkem. Palju seda pole, aga ära elab.
2
Kevad Tartus. Vanemuise kontserdisaalis trügimas ligi 600 inimest. Aukartustäratavatest kõlaritest ja paarilt hiigelsuurelt videoekraanilt algab tõeline mürgel, kõlarid peksavad valju muusikat, – ekraanid purtsatavad vaimulikke videoklippe. Ühel hetkel tuleb lavaseinast tossu ning välkuva risti pealt astub maha valges linas Jeesus. Ta hakkab “halleluuja” järele tantsu vihtuma. Hiljem võib kuulda Eesti hiphop-paladest kokkumiksitud kristlikku räpilugu. Varases teismeeas publik hullub. See on alternatiivne chill kristlikus soustis. Peale paaritunnist showd kutsutakse noori palvetama ja piiblikooli. Jahmunud teismelised istuvad jäigalt kohal. Pärast minnakse nurga taha suitsu tegema.
3
Suvaline Eesti väikelinn. Palju probleeme – kellel pole tööd, kes joob liialt, kes ei oska eluga midagi peale hakata. Palju üksikuid vanainimesi, kellegagi suhelda pole. Ja siis koputab uksele naeratav malbe tüütus. Vanainimene viiakse teiste endasugustega kokku, saab tasuta torti ja kohvi juua. Kogudus on kui tõeline perekond. Et põdurakese tervist ravida, on talle kindlasti vaja tasuta nädalast reisi Küprosele. Vanainimesel ei teki küsimust, kellele pärandus jätta. Kehvemal juhul saab vanuri korterist sada tuhat välja pigistada. Kasum teenitud.
KUI RIKAS ON KIRIK ÜLDISELT?
Need on kolm pilti kristlike koguduste argipäevast. Öeldakse ju, et kelle leiba sööd, selle laulu laulad. Eestis on kirik riigist põhiseaduse järgi lahutatud ning saab talt minimaalselt abi. Sellele vaatamata saadakse hakkama, kuigi vahel tundub, et koguduste valduses olevate arhitektuurimälestistest keskaegsete kirikute püstihoidmine nõuab rohkem aega kui kristlik hingetöö.
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) 2004|nda aasta tulud olid ca 65 miljonit, millest 20% tuli kiriklikust tegevusest, 55% kinnisvarast, sponsorlusest, omavalitsustest ja 25% mujalt (sihteraldised). Kulud 2004|. a ca 61 miljonit, sellest palkadeks 25%, kinnisvarale 36%, igasugu kirikukassa- ja pensionimaksudeks 5% ja muudeks kuludeks 34%. Nagu näha, ületavad tulud kulusid. Nii et rikkad ei olda, aga majandatakse ennast ära. Kurta oleks patt.
Pisemad konfessioonid tänu lühikesele ajaloole või väikesele liikmearvule Eestist palju tulu ei saa, aga see-eest hangivad nad raha ülemaailmsetest keskfondidest. Roomakatoliku kirik sureks Eestis välja, kui Vatikan neid ei toetaks. Eesti Apostlik Õigeusu Kirik (EAÕK) elab üldiselt peost suhu. Moskoviidid pole boikoti alla pannud mitte ainult teda, vaid ka iga kiriku, mis EAÕK-d toetab. Nii tuleb loota eraannetustele.
Üldiselt võib tõdeda, et Eestis on kirikutel Lääne vendadega võrreldes sissetulekud väikesed. Elu näitab, et noored siiski tunnevad Jumala vastu huvi ja Eesti popimad kirikud on pühapäeviti rahvast täis. Seevastu väiksemad peavad end elatama kõikvõimalike jaburdustega, nagu eelpoolkirjeldatud vanainimeste tillitamine. Mõne meelest on see eetiliselt kahtlane, teise arvates muudeti vähemalt ühe väeti pensionäri viimased päevad rõõmsamaks. Kokkuvõttes laulavad sellised kirikud ikkagi oma laulu. Paarisaja liikmega kirik ei soovi riiki ega maailma kukutada, ta tahab kuidagi hakkama saada ja ära elada.
MANIPULEERITAV USKLIK MASS
Probleemid algavad suuremate usugruppidega. Nii öelda “kõrgreligioone” (kristlust, islamit, hinduismi) on süüdistatud mitmetes pattudes. Ajalugu on näidanud, et organiseeritud religioon võib ohtlikuks muutuda alles siis, kui hakatakse religiooni segama poliitika ja majandusega. Islam iseenesest ei ole “saatanast” religioon nagu sellest tihtipeale arvama kiputakse. Samas võib mass, eriti religioossete kalduvustega mass tihti manipuleeritav olla. Ka kristlasele võib haigete huvidega usuliider selgeks teha, et mõne koolimaja õhkimine on Jumalale äärmiselt meelepärane tegu. Samamoodi on “rahumeelsed” budistid 40ndatel Indias miljoneid inimesi teise ilma saatnud, kristlaste vägitegudest rääkimata. See, et inkvisitsioon kunagi inimesi tappis, ei tähenda seda, et katoliiklus iseenesest veel halb oleks. Kristliku kiriku eripäraks teiste religioonidega võrreldes on see, et ta on enda ridadesse kuulnud inimeste tegude pärast kahetsenud ning andestust palunud.
Väliselt kardetakse Eestis kõige rohkem islami terrorismi. Neil võiks olla isegi huvi Eestisse pommi panna, sest patrullivad ju Bagdadis ainult kahe välisriigi väed: USA ja Eesti omad. 11. septembri või Londoni metroos toimunu korraldamine nõuab suurt ja pikka ettevalmistust, mis Eesti-suguses väikeses kohas ei jääks kindlasti märkamata. Siinmail puudub ka piisavalt suur islamikogukond, kelle seas võiksid säärased fanaatilised suunad esile kerkida. Mo?ee Lasnamäel võiks olukorda selles küsimuses küll muuta, aga see pole hetkel kõige olulisemaks teemaks.
LAIUTAV MOSKVA KIRIK
Terrorismist ohtlikumaks võib osutuda aga hiiliv ühiskonna alustalade saagimine. Kujutage näiteks ette, et Eesti vabariigis elaks suur hulk inimesi, kelle usuliider ei ole teinud erilist saladust oma vaenulikust suhtumisest Eesti põhiseaduses paika pandud riikluse alustesse. Kujutage ette organisatsiooni, mille juht on mitme uurija kinnituse kohaselt endine KGB agent. Kirikut, millel on piiramatult vahendeid ning mille rahastamisallikad asuvad väljaspool Eestit. Kirikut, mis pole ühegi oma teo – näiteks venestamises aktiivselt osalemise või vanausuliste tagakiusamise eest vabandanud. Selline organisatsioon on siinsamas meie kõigi silme all mõnusalt laiutamas.
Vene ja üldse õigeusu kiriku ajaloost põhjaliku ülevaate andmine võtaks liiga palju ruumi ning oleks ilmselt ka antud kontekstis mõttetu. Seega tuleb peatuda ainult tähtsaimal.
Kõigepealt lõi Jumal maailma ja pani sinna inimesed elama. Möödus ilmatuma palju aega ja jõudis kätte aasta 987. Venemaal jooksid sellel ajal ringi sarvilised paganapoisid, tagusid trummi ja sõid kahtlase väärtusega seeni. Kiievis valitses vürst Vladimir I, kes oli suur sõja- ja naistemees, tõeline macho. Idanaabritel tekkis suur soov end kultuurse ja haritud rahvana tunda ja mis oleks parem kui lasta end mõne popi ja noortepärase religiooniga siduda? Mõeldud – tehtud. Saatiski Vladimir oma käsilased mööda maad rändama ja võimalustega tutvuma. Tolleaegne kroonik Nestor kirjutab, kuidas katoliiklus neile ei meeldinud, see olevat liiga tõsine ja igav. Islam tundus samuti halb variant – liha ei tohi süüa ja vein on kah keelatud. Seevastu õigeusk oma sära, hiilguse ja rõõmsameelsusega paistis Vene hingele kõige paremini sobivat.
ISAMAA, TSAAR JA ISSAND JUMAL
Ka Eestis on õigeusul pikk ajalugu – oma tuhat aastat. Traditsiooniliseks õigeuslikuks piirkonnaks on olnud Kagu-Eesti ja seal elavad setud. Suuremat kandepinda leidis see alles 19. sajandil, mil talupojad pöördusid massiliselt õigeusku. Nii loodeti saada maad ja muid hüvesid, mis rasket olukorda parandama pidi. Tollel perioodil kärpis Vene tsaar kiriku võimu ja tugevdas sellega enda oma. Tsaar oligi Jumal. Õigeusku kasutati ka venestamise teostamisel. Kuid Eesti jonn osutus Moskva sunnist tugevamaks ning juba 20. sajandi alguses oli Moskva kirik sunnitud tõdema, et siinsed papid on muutunud kangeteks eestlasteks, mistõttu nii mõnigi tuli neist ametist lahti lasta. Nii pole imestada, et Moskvale allumine Eesti õigeusklikes enam erilist vaimustust ei tekitanud. Ning kuigi kommunistid 1919. aastal piiskop Platoni Tartu krediidikassa keldris mõrvasid ning eestlastele esimese oma pühaku andsid, tõi Eesti iseseisvumine võimaluse Moskva Patriarhaadi kontrolli alt vabaneda. Tekkis autonoomne Eesti
Apostlik Õigeusu Kirik (EAÕK). 1922. aastal võttis Konstaninoopoli Oikumeeniline patriarhaat EAÕK enda alluvusse. Eesti okupeerimisega läksid kirikutega asjad samamoodi nagu Eesti riigiga: 185 EAÕK vaimulikust represseeriti teadolevalt 48. Osa neist mõrvati, osa hukkusid vangilaagrites. 1941. aastal liitus EAÕK “vabatahtlikult” Moskvaga. Kuna olukord oli täbar, otsustas EAÕK juhtkond oma tegevust jätkata eksiilis.
Aga nagu eestlasele kombeks, siis naabri õnnetust on ikka magusam vaadata. Revolutsioonieelsel Venemaal oli 50.000 õigeusukogudust ja 150 piiskoppi. 1939. aastaks oli neist järele jäänud 1000 kogudust ja 4 piiskoppi. Tollane kiriku ladvik oli hävitatud. 1943. aastal loodi Stalini näpunäidete põhjal uus Moskva patriarhaat, mida kontrollis täielikult KGB. Tavainimese jaoks pole Moskva ja Konstaninoopoli õigeusul loomulikult olulist vahet. Küsimus seisneb organisatsiooni poliitilistes ja majanduslikes motiivides. Mõne, ilmselt venelaste arvates pahatahtliku arvamuse kohaselt, pole Moskva Patriarhaadil juhtkonna tasemel viimased viiskümmend aastat Jumalaga mingit pistmist.
Moskva Patriarhaalse Õigeusu Kiriku Eestist pärit juht Aleksius II, kodanikunimega Aleksei Ridiger on endine KGB agent. Kui kommunistliku korra ajal oli Venemaal võimatu kirikus juhtival kohal töötada ilma, et KGBga kuidagi seotud olla, siis vähe sellest – Aleksiusele on eduka töö eest omistatud kõrge KGB autasu. Ja seda 1988. aastal! Tänapäevalgi on MPÕK ja KGB järglasel FSB-l väga soojad sidemed. Putin ja Aleksius II on head sõbrad, kes tihtipeale kohtuvad. Aleksius II toetab Putinit T?et?eenia sõjas, õigeusu õpetajad õnnistavad enne lahingusse minekut sõdureid. Tekkimas on uus kolmainsus. Isamaa, Tsaar, Jumal.
Ka kohalik mängutsaar, roosatav Arnold Rüütel harrastab seltsimees Ridigeri kabinetis juttu veeretada.
KELLE SEDELIGA MÄNGITAKSE?
Kui 1993. aastal seoses Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega tuli kõne alla EAÕK järjepidevuse taastamine, oli sel tagasi saada 3500 hektarit maad, 156 kirikuhoonet ja muid ehitisi. Pärandile soovis käppa peale panna ka Moskva, kes seadis EAÕK kiriku juriidilise järjepidevuse kahtluse alla. Moskva Patriarhaat ja Vene föderatsioon töötasid selles küsimuses väga tugevalt koos, takistamaks EAÕK tegevuse taastamist. Kohtusse kaevati Eesti riigi erinevaid institutsioone, Moskva Patriarhaadi Õigeusu Kirik süüdistas Eesti valitsust õigeusu diskrimineerimises. Olukord muutus niivõrd tõsiseks, et Moskval ja Konstaninoopolil õnnestus omavahel korralikult tülli minna. Probleem lahenes alles 2002. aastal, kui EAÕK andis osa oma varadest MPÕKle, tegelikult küll riigile, kes omakorda rentis need MPÕKle viiekümneks aastaks, põhimõtteliselt tasuta. EAÕK sai lepingu eest 35 miljonit krooni.
Ka hiljem on MPÕK kõrged vaimulikud esinenud avaldustega, mis räägivad, kuidas Eesti vabatahtlikult Suure Venemaaga liitus ja seavad kahtluse alla meie riigi järjepidevuse küsimuse. Kuna ilmalik ja vaimulik võim on vähemalt teoorias üksteisest lahus, siis suvaline papp riigi tasandil poliitikat teha ei saa, küll on tal aga võimalus oma suhtumist näidata läbi kiriku kanalite. MPÕK ametlik ajalugu meenutab selles suhtes kohati täieliku absurditeatrit ja nõukaaegseid ajalooõpikuid. Seda eriti küsimustes, mis puudutavad kahekümnenda ja neljakümne esimese aasta sündmusi. Huvi korral saab sellega tutvuda leheküljelt www.orthodox.ee.
Ka Eestis endas on MPÕK-il palju sõpru. Nendega tuttavaks saamiseks piisab minemisest ainult kvaliteetajakirjanduse veebilehele www.kesknadal.ee ja sisestada otsingulahtrisse Aleksius II. Öelge viisakalt tere ja pange sedel kasti, sest nemad seisavadki igaühe eest.
ÕIGEUSU KIRIKU RAUDNE HAARE
Moskva Patriarhaat, mis täielikult finantseerib MPÕK-i tegevust Eestis, on Venemaal väga mõjuvõimas asutus. Tal on mõjukad toetajad ja palju raha. Raske on öelda, kumba rohkem. Venemaal on kirik ja riik ametlikult lahus, aga ? Moskva patriarhaadil on õigus teha äri näiteks nafta ja muude õlisaadustega selle pealt suuri makse tasumata. Ta on vahendaja, kes pistab oma osa tasku. Riigilt omahinnaga sisse ja siis kasuga edasi. (Ega Aadu Luukas ilmaasjata käinud Toompeal Nevski kiriku külge Aleksius II-le marmorist memoriaaltahvlit kruvimas.) Aleksius II valitsemisajal on kirikule antud teisigi privileege, mille hulgas on ka näiteks alkoholi ja tubaka importimine madalamate tollimaksudega.
Õigeusu kiriku haardest annab tunnistust Lasnamäe servale kerkiv Moskva Õigeusu kirik, mis oma kuldavate sibulkuplitega teeb merelt tuljale juba kaugelt selgeks, mis paigaga tegemist. Venemaalt tulevast sinisest torust unistavad ärimehed poevad Aleksi soosingut taotledes nahast välja. Samas pole kuulda olnud, et keegi neist oleks mõne luteri kiriku restaureerimiseks silmapaistvaid summasid välja käinud.
Nõnda leiamegi endit olukorrast, kus keset vaba Eestit on kirik, mis kannab endaga kaasas kõike, millest oleme üritanud end lahti rebida. Ega siin muud lahendust polegi, kui vaadata iga kord enne pühakotta astumist ringi ning mõtelda, kelle leivaga siin Jumalat toidetakse. Õnneks on meie ümber piisavalt kohalikku ja sõbralikku leiba. Andke järgmine kord oma kroon kri?naiitidele. Selle sooja naeratuse eest.