Tegemist on viie tudengi lavastamiskatsetega, kus mängib kaasa terve kursus. See ei ole arvustus, pigem lühirubriik “Tasub meelde jätta”.
Kuigi nimeliselt on tegu näitlejaeriala tudengitega, siis mõnelgi juhul näib potentsiaal lubavat palju mitmekülgsemat lähenemist teatrile. Subjektiivse vaatajamulje põhjal tõstaksin esile Kertu Moppeli ja Hendrik Toompere jr jr tööd.
Tiksuv leib-pomm
Toompere lavastatud “Puhh!” mõjub omas lihtsuses filigraansete karakterite ja terviklikkusega. Suur osa on materjalivalikul – kellele ei meeldiks lääne filosoofia tegelik isa, karupoeg Puhh?! Nohune Notsu keset lava ajal, kui suurem osa Eestist kannatab massiivse seagripi-hüpohondria all, on lihtsalt võluvalt arrogantne. Muidu näitlejana väga tugeva kohaloluga Toompere jääb aga lavastades tehtud töö taustal pigem nähtamatuks.
Lavastaja enese isiksus, nägemus ja käekiri kumab läbi pigem Kertu Moppeli väga tugevas lühilavastuses “Leib”. Lugu põhineb Arvo Valtoni novellil “Vernanda leib”, nende omavaheline seos piirdub aga suuremas osas inspiratsiooniga, ülejäänu on lavastaja poolt üsna muretult ümber ja üle kirjutatud. Erinevaid fragmente jääb ühendama vaid mees tiksuva leib-pommiga. Lavastust tihedalt täitev ideedetulv ei kohusta vaatajat kummatigi millekski. Tahad – otsid ja tõlgendad, ei taha – vaatad ja irvitad.
Paralleele otsides
Paralleele otsides jõudsin esialgu Daniil Harmsini. No selline struktureeritud Harms. Siis mõtlesin, et Seth MacFarlane (see tüüp, kes “Family Guy” välja mõtles) ja esialgu jäin sinna pidama.
Kahte mõttemaailma ühendab läbiv AH?!-huumor. See tähendab, et stseen ekraanil/laval algab punktist A ja jõuab kuhugi, mis kindlasti ei ole punkt B, aga aru ka ei saa, mis pagan ta siis lõpuks on. Ja vaatajal jääb üle mõelda ainult: “AH?!” Seejuures on kõik oma ebaloogilisuses absoluutselt loogiline.
Meeldib või ei meeldi on maitse küsimus, aga kahtlemata on Kertu Moppeli näol tegemist noore näitleja ja potentsiaalse lavastajaga, kelle ideed tulevad … ma ausõna ei tea, kust, aga kindlasti väljastpoolt konveierilinti.
Vaatama tasub minna muidugi tervet komplekti eripalgelistest lavastustest. Kas või huvist uue teatripõlvkonna tegemiste ja mõtlemise vastu.