SIBULLILLED, KEVADE KÜLALISED: Tallinna Botaanikaaia metoodik Tiia Jaanus tõdeb, et kevadises lillede värvimängus on meie peenardel suurimad tegijad erinevad sibullilled.

Lopsaka õiega tulbid ja kollastes toonides nartsissid tunneb ära juba mudilanegi. Lisaks neile on sibullillede seas eriliselt pilkupüüdvad kõrgekasvulised erksates toonides õitega keisrikroonid ehk harilikud püvililled. Teine, samasse perekonda kuuluv ruudumustriliste õitega kirju püvilill, rahvasuus maletulp, on samuti aedades populaarne kevadlill.

Püvililled tuttavaks

Püvilillede longus karika kujulised õied on sageli peene tähnilise või hajusa ruudumustriga. Tähniline õis on andnud taimele ka eestikeelse nimetuse – püvi on püü murdekeelne vaste. Põldpüü (nurmkana) on tähnilise pruunikashalli sulepallina maastikel vudiv pisike kanaline. Püvilille teaduskeelne nimetus Fritillaria on tuletatud ladina sõnast fritillus, mis tähendab täringutopsi. See ese olevat olnud Vanas Roomas kaunistatud peene ruudumustriga.

Püvililled on meil kasvatatavate sibullillede seas üks suuremaid perekondi – praeguseks on taimesüstemaatikud eristanud 162 liiki. Nad kuuluvad liilialiste sugukonda, kuhu kuuluvad ka näiteks liiliad ning tulbid. Kõiki liike kultuuris ei kasvatata, kuid rikkalikuma valikuga sibullillekataloogides pakutakse sügiseks paarikümne erineva püvilille liigi või sordi sibulaid. Pehmema kliimaga piirkondades või taimekollektsionääride aedades, kus on loodud erinevaid kasvutingimusi, leidub neid veelgi rohkem.

Nende sibullillede looduslik areaal on päris suur, hõlmates peaaegu kogu Euroopa ja Aasia. Püvililli pole ainult kõige karmima või ka niiske troopilise kliimaga paikades. Ka Eesti looduses me neid ei kohta. Põhja-Ameerikas on püvililled levinud peamiselt mandri läänepoolsetel aladel. Enamik liike kasvab looduses mäestikualade päikeselistes kasvukohtades, kõige rohkem on erinevaid püvililli Balkani poolsaarel ja Türgis.

Nagu suurel osal sibullilledel, jääb ka püvilillede kasvuaeg kevadesse. Peale õitsemist ja seemnekuparde valmimist varred kuivavad. Järgneb suvine kuivem aeg, mil peidus olevas sibulas moodustub järgmise aasta õiepung.

Karikaid meenutavad õied

Püvilillede iseloomulikud allapoole vaatavad kuuest õielehest õied on lehistunud varrel ühe- või paarikaupa, mõnel liigil ka suuremas õisikus. Õite värvus võib olla valgest kuni mustjaspunaseni, sagedased on erinevad pastelsed kollased, rohelised, pruunid, või lillakad toonid, mis segunevad õrnas ruudumustris. Päris erkpunast värvi on ainult ühe Ameerikast pärineva haruldase liigi õied. Mõne püvilille õis on välisküljelt kahvatu või matt. Selle tingib hallikas vahakirme, mis aitab mägedes tugevat päikesekiirgust tagasi peegeldada ja vältida ka taime jaoks liigset veekadu. Väljapoole koolduvate õielehetippudega liikidel on õie sisekülje erksam värvus selgemalt märgatav.

Tolmeldajate meelitamiseks on püvililledel meenäärmed ehk nektaariumid, mis õie sisse piiludes on nähtavad väikese ümara laiguna õielehe aluse lähedal. Välisküljel on samal kohal kerkimas kühmuke, seetõttu paistavad ka õied sageli tahulised.

Sibullillede mullas peituvad toitainetevaru säilitavad ja kevadist kiiret arengut võimaldavad sibulad meenutavad enamasti tuttavat söögisibulat. Püvilillesibulad on aga valkjad, ilma kaitsvate kestadeta. Sibul koosneb sageli vaid paarist lihakast soomusest, kujugi on kerajas või lamekerajas.

Kõrged kaunitarid

Rikkaliku sibullillepeenra aktsenttaimedena võime sageli kohata uhkeid harilikke püvililli (Fritillaria imperialis). Need, enamasti keisrikrooni nimetuse all tuntud kõrged oranžiõielised kaunitarid ongi aedades kõige sagedamini kasvatatavad püvililled. Looduslikult kasvavad keisrikroonid Aasia lääneosas Türgist kuni Himaalajani mäestike kivistel nõlvadel. Seda suursugust taime on kultuuris kasvatatud juba vähemalt 16. sajandist, teadaolevalt jõudsid taimed Euroopasse esmakordselt 1570. aasta paiku Türgist.

Selle püvilille kuni meetrikõrgune, sibullille kohta tavatult jäme ja robustne vars on alumises pooles tihedalt lehistunud. Varre tipus on männasjalt 5–8 longus laiuva karika kujulist suurt õit. Õisiku kohal on iseloomulik kitsamatest kõrglehtedest lopsakas kimp. Aedades kasvatatakse ka kollastes või punakates toonides õitega sorte. Inglismaa aedades olid mõned neist kasvamas juba üle-eelmisel sajandil. Nii aia- kui ka toataimede valikul püütakse leida vaheldust roheliste lehtedega taimedele kirjuleheliste sortide hulgast. Püvililledelgi on heledate leheservatriipudega esindajad olemas. Kollaste leheservadega ’Aureomarginata’ ja hõbehallide servatriipudega ’Argenteovariegata’ taimed on pilkupüüdvad juba lehekasvu alguses ja omamoodi dekoratiivsed ka siis, kui taimedel mõnel aastal õisi ei arenegi.

Keisrikrooni kõik taimeosad levitavad iseloomulikku vänget lõhna, seetõttu on teda istutatud ka peenardesse teiste taimede vahele vesirottide peletamiseks.

Kesk-Aasiast ja Iraanist pärineb harilikule püvilillele sarnaseid pisut varasema õitsemisajaga liike. Radde püvilille (F. raddeana) rohekaskollased õied taluvad isegi karme külmakraade.

Hoopis omanäoline on sama mõõtu pärsia püvilill (F. persica). Iraani ja Süüria mäestikes kasvava taime koonilises õisikus on tihedalt mitukümmend mustjaspurpurset õit. Pärsia püvilill vajab sibulas õiealgete moodustumiseks kuuma suve. Kui soetate sügisel sibulaletilt selle erilise taime kogukad sibulad, valige neile võimalikult soe ja hea drenaažiga kasvukoht.

Suurekasvuliste õitsvate taimede sibulad on umbes rusika mõõtu. Võib olla üllatav, et seemnest suure sibula kasvatamine võtab taimel aega 7–8 aastat. Mäestikualade kiviste nõlvade taimed eelistavad suvise puhkeperioodi ajal ka aias kuiva. Liigniiskuses võivad sibulad mädanema minna ja hukkuda.

Haprad maletulbid

Oluliselt madalama haprama varrega, kuid küllalt suure õiega on kirju püvilill (F. meleagris) ehk maletulp või malelill. Inglise keeles on teda kutsutud ka maopeaks (snakehead) – kõige rohkem meenutab roomaja pead longus õienupp enne avanemist.

Püvililledele iseloomulik ruudumuster esineb päris paljude liikide õitel, kuid kirjul püvilillel on see ilmselt kõige tugevam. Maletulbi õievärvus võib varieeruda heledast, peaaegu valgest kuni tumepunaseni. Õite värvi ja kuju põhjal on eristatud ka kultuuris kasvatatavaid sorte. Niiskemate niitude ja jõeäärsete madalike taimena on ta levinud peaaegu terves Euroopas. Meie looduses teda pole, küll on kirju püvilill naturaliseerinud Skandinaavias ja ka mõnel pool Lätis. Isegi Inglismaal peetakse teda pigem metsistunud taimeks, kuigi on seal paljudes paikades arvukalt õitsenud ja siis jälle inimtegevuse tulemusel hääbunud. Kindlad tõendid Inglismaa looduses levinud taimedest pärivad 1735. aastast, samas, aiataimi on seal herbariseeritud juba 16. sajandi lõpus.

Ka Eestist on loodusvaatluste ja -uuringute käigus leitud üksikuid taimi, kuid need on ilmselt aedadest loodusse levinud. Vanemates ja metsikumates aedades, kus muld väga kuiv ja liivane pole, võib neid ruudulisi lilli maikuus ka väljaspool peenraid avastada. Eesti Loodusmuuseumi ja TÜ Loodusmuuseumi herbaarkogudes on isegi umbes 150 aastat tagasi tollaste loodusuurijate poolt kogutud kirju püvilille herbaarlehti, kus leiukohaks märgitud näiteks Löwenruh’ heinamaa.

Kirjule püvilillele sarnaseid, kuni poolemeetrise kõrgusega püvililli on lõunapoolsetel aladel erinevates kasvupaikades rohkemgi. Enamasti on nad kuivemate alade eelistajad. Pisut väiksemad õied on varrel sageli ka mitmekaupa, nende värvitoonides leidub kollast ja rohelistki.

Madalakasvulised alpitaimed

Enamik Euroopa püvililli pärineb mäestikunõlvade erinevatelt kõrgustelt või alpiniitudelt. Nii mõnigi neist on liiginime saanud oma koduse mäestiku järgi. Pürenee püvilill (F. pyrenaica) on suurte šokolaadipruunide, käändunud õielehe tippudega kaunitar. Alpi püvilille (F. tubaeformis) tumepurpursed tugeva vahakirmega kaetud õied on suured, taustaks kenad hallikad lehed. Taim on erakordne, sest kuni 5 cm pikkune õis käändub väga lühikesel varrel peaaegu maapinnani.

Sellised madalakasvulised mäestike väga kuivadest kasvupaikadest pärinevad püvililled sobivad hästi alpiaeda või ka korraliku drenaažiga kiviktaimlasse. Üks dekoratiivsemaid on Mihhailovski püvilill (F. michailovskyi), kelle šokolaadipruune õisi ääristab kuldkollane “sakiserv”. See Türgist pärinev taim on meil püvililledest üks varasemaid, soojal kevadel puhkeb juba aprilli lõpus. Kõiki pisikestest mägede iludustest meil siiski tavalises peenras kasvatada ei õnnestu. Abiks võib olla väga hea drenaažiga kõrgem peenar. Tõsisemad taimehuvilised ja kollektsionäärid kasvatavad neid külmkasvuhoones või lavas pottides.

Kõikide püvilillede õied pole ka tüüpilise kelluka kujuga, vaid on peaaegu tähtjalt avatud. Selliseid liike on varasemalt botaanikute poolt mitmete tunnuste alusel hoopis iseseisvatesse väikestesse perekondadesse eraldatud. Väga atraktiivsed Kesk-Aasia kaljunõlvadel kasvavad endiste nimetustega kannusõied ja korolkooviad kuuluvad kaasaegse taimesüstemaatika järgi samuti püvilillede hulka.

Kahel mandril kasvav püvilill

Hoopis eriline püvilillede seas on ka “mustaks liiliaksˮ kutsutud Kamtšatka püvilill (F. camschatcensis), kes looduslikult kasvab Kirde-Aasias ja Põhja-Ameerika loodeosas. Tema õied on väga tumedad, peaaegu mustad. Läikivad lehed paiknevad varrel männases. Sibulad koosnevad paljudest soomustest, selle poolest sarnanevad nad samuti liiliatega. Neid isemoodi sibulaid on nende looduslikes kasvupaikades inimene toiduks tarvitanud.

Kamtšatka püvilill on perekonna hiliseim õitseja, puhkedes meil alles juunis. See taim eelistab pigem varjulisemat ja ka suvel niiskust säilitava mullaga kasvukohta või näiteks turbapeenart.

Liigid muutuste tuules

Üks Lõuna-Hiina mägedes kasvav pisike püvilill on omapärasel viisil pakkunud ka teadlastele uurimisainet. Looduslikes kasvupaikades on põlisrahvad mõnede püvilillede sibulaid kasutanud toiduks või tervise turgutamiseks. Eestikeelse liiginimetuseta püvilille (F. delavayi) sibulaid ongi rahvameditsiinis ohtralt tarvitatud. Tema õievärvus võib varieeruda erkkollasest kuni halli ja pruunini ning lehestikki võib olla hall või pruunikas.

Mõned aastad tagasi populariseeriti põnevat uurimust Hiina ja Briti teadlastelt. Nad leidsid, et paigus, kus taime on rohkem kogutud, on sagedasemad kiviklibu karva pruunikad ja hallikad taimed. Teadustöö põhjal täheldati sel taimekesel varjevärvuse kujunemist inimtegevuse tulemusena. Oletatakse, et taolist nähtust tunnuste muutumisega võib esineda veel mõnel taimeliigil. Bioloogiatunnist teame, et sagedasemad on taimede “trikidˮ taimtoiduliste loomade eest maskeerumiseks.