2010|. aasta kunstinäitustest – neid on toimunud nii suurel hulgal, et raske on kokku lugeda koguarvu, rääkimata siis kõigi külastamisest – on õigupoolest raske midagi väga selgelt ning jõuliselt eristuvat esile tuua, kuna tegelikult ju midagi eriti säravat, mis eredalt meenuks aastaid hiljemgi, ei olnud. Loomulikult oli häid näitusi; näitusi, mida sai vaadata heal meelel ning mis osutasid ühe või teise kunstniku loomingus toimuvaile teisenemisprotsessidele, kuid kõrvalseisjaile oli 2010|. aasta üks üsna tavalisi, ehkki siingi oli vähemasti üks näitus, mida saatis suur publikumenu – pean silmas Enn Kunila kunstikogu väljapanekut Tallinna Kunstihoones -, kuid see räägib peaasjalikult laiemalt levinud maitsest ning veidi väikekodanlikest arusaamadest, mis on hea kunst ja mis mitte.
Esimene koht: mis on Cobra?
Siiski tooksin ma kõige eelöeldu taustal esile Tallinna Kunstihoones 2011|. aasta jaanuari teise pooleni avatud CoBrA & Co’d (kuraatorid Denis Laoureux ja Harry Liivrand). Minu arvates on see tõeliselt hea näitus, mida pole patt kiita. Cobra, nagu teada, on akronüüm, mis koosneb kolme linna algustähtedest – Kopenhaagen, Brüssel ja Amsterdam. Selle kunstnikerühmituse tegevusaeg piirdub küll kõigest aastatega 1948-1951, kuid tähendus ulatub arvestatavalt järgnevatessegi aastakümnetesse. (Kindlasti oleks selle väljapaneku tähendus meiegi kunstile olnud teine, kui see toimunuks paarkümmend aastat tagasi, rääkimata varasemast ajast!) Cobra formeerub ajakirja ümber ning selle asutajateks on Asger Jorn, Karel Appel, Constant Nieuwenhuys, Corneille, Christian Dotremont ning Joseph Noiret, hiljem lisanduvad veel Pierre Alechinski, Louis Van Lint, Serge Vandercam, Jean-Michel Atlan, Édouard Jaguer ja Jacues Doucet. Tegelikult võiks Cobraga seotuks pidada veel teisigi kunstnikke nagu Jean Michel Alani, Karel Otto Götzi jt.
Mis eeb Cobra eriliseks? Lühidalt öeldes on see nende loomingu vahetus ning spontaansus. Sarnaselt lastele lõid nad oma teoseid ilma eelnevalt valminud kindla kavata, kasutades ohtralt fantaasiat ning rikkalikult värve. See oli, nagu ütles taanlane Asger Jorn, “irratsionaalne spontaansus”. Tõstes mässu akadeemiliste reeglite vastu, tõid nad oma töödesse kõikvõimalikke erinevaid materjale. Või nagu kirjutab üks näituse kuraatoritest Denis Laoureux: “Cobra avab objektide piirid. Massid põrkuvad üksteise vastu, pikendavad üksteist, moodustades lõpmatu katkematuse. Cobra jääb siiski vaid rangelt pildilisuse piiridesse. Eesmärk ei ole maalikunsti tema loomusest eraldada, vaid allutada materjal alateadvusele.”
Ehkki tänaseks on Tallinnas eksponeeritud tööde autorid leidnud endale kindla koha Euroopa kunstiajaloos, mõjub see väljapanek ikkagi hämmastavalt värskendavalt; seda ennekõike oma hea taseme ning osaliselt ehk ka seepärast, et omal ajal sellesse rühmitusse kuulunud kunstnike maalide kõrval on Kunstihoones eksponeeritud ka nooremate, neist innustust saanud kunstnike töid.
Järgmine koht: muutuv maalikunst
Teise märkimisväärase näitusena nimetaksin Eha Komissarovi kureeritud “Muutuvat maalikunsti”, mis oli üleval maist oktoobrini KUMU-s. See väljapanek tekitas minus alguses üsna vastuolulisi tundeid, ennekõike seepärast, et paistis olevat oma tasemelt väga ebaühtlane. Seda see kahtlemata oligi. Kuid mitte see ei määranud kokkuvõttes näituse tähendust. Tähenduse andis kuraatori selgelt subjektiivne lähenemine ning see, et ta teadlikult eiras meie traditsioonilisi maalikunsti eksponeerimise tavasid, kus kõik on justkui igati ok, ja paratamatult natuke igav ka. Aga see näitus ei olnud igav, vaid tuletab end ikka ja jälle meelde. Kirjutades sellest näitusest (“Ema, vaata, ma olen Kumus!” – Postimees, 24.05.2010|) olin ma selle väljapaneku ühe osa suhtes üsna kriitiline: “Kiwa projekti “Eklektika” raames eksponeeritakse traditsioonilise maali foonil valdavalt oskamatust ja diletantismi. Seda esitatakse “teadliku, sihipärase ja eesmärgistatud tegevusena. Sellega haakuvad mitmete subkultuuride ja lokaalsete kunstikeskuste nägemused maalikunstist kui autorit painavate fantaasiate ja maailmaparanduslike projektide pikendusest”. Ilusasti öeldud. Aga selles, mida eksponeeritakse, ei ole kuigi palju originaalsust, mida mujal ilmas juba ammu nähtud (ja millest tüdinetudki) ei oldaks. Muidugi ei ole tänapäeval enam ammu mõtet otsida mingit vertikaalset telge, mille ülemises osas paiknevad paremad ning allpool kehvemad kunstnikud. Telg, millel liigutakse, on horisontaalne ja seal asub lõpmata hulk võrdväärseid visuaalseid kujundeid. Küsimus on siin ennekõike selles, kuivõrd tulemusrikas on nende kujundite kasutamine ühel või teisel juhul. Kas muuseumi kui kriitilise institutsiooni lävepaku ületamine teeb iseenesest sitast saia, et võiks Mihkel Ilusa moel panna oma tööle nimetuseks “Ema, vaata, ma olen Kumus”?
Ülalöeldus eksisin ma ühes. Nimelt selles, et kirjutasin muuseumist kui kriitilisest institutsioonist. (Sellele osutab ka Mihkel Ilusa töö nimetus.) See on ammu ajale jalgu jäänud arusaam, et muuseum on mingisugune kriitiline institutsioon, milles korraldataval näitusel osalemiseks tuleks ületada “lävepakk”, s.o on vastata mingitele professionaalsetele nõudmistele. Seda olekski ilmvõimatu teha, kuna säärane “lävepakk” puudub nii muuseumil kui ka teistel kaasaegse kunsti näitusi korraldavatel institutsioonidel ja galeriidel. (Viimaste puhul saab enamasti määravaks kriteeriumiks kunstniku võime tasuda nõutav rendisumma näituse ülevaloleku aja eest jne).
Tegelikkuses tähendab see seda, et vaataja, kes iga päev ei tegele kunstiproblemaatikaga, on jäetud igas mõttes lõplikult iseenda hooleks. Sa ei saa olla enam kindel ühelegi institutsioonile. Galeriisse minek ei tähenda sugugi seda, et jõuad mingiski mõttes arvestatavale kunstinäitusele. See võib olla täielik jama – nagu ma 2010|. aastal korduvalt nägin -, mille mõte ning tähendus on ja jääb kunstnikule eneselegi häguseks. Aga ka sellel ei ole mingit tähendust, kuna näitus kui selline on lihtsalt huvitav seltskondlik sündmus, parimal juhul ka meediasündmus. Kriitiline institutsioon on nüüd ja edaspidi iga vaataja ise. Kokkuvõtvalt võib ütelda, et 2010|. aasta näituseelu pakkus igaühele midagi. Siinkirjutajat puudutasid nimetatud kaks näitust aga kõige rohkem.