Mulle tundub, et see algas umbes kolmkümmend aastat tagasi. Ilmnes, et kunst ei peagi olema mitte niivõrd elu-, vaid hoopis SURMAlähedane.
Ameerika kinoekraani vallutasid zombid ja vampiirid, haudadest tõusid surnud; erilist kujutlusvõimet ja halastamatust seoses teispoolsusega näitasid üles jaapani kinematografistid ja kirjanikud; Euroopas hakkasid sellised ?anrid nagu thriller ja horror pretendeerima kunstilise filmi nimetusele; vene kirjandus ja filmidramaturgia lõi selle lõppematu “elu varjukülgede” ko?maari, mis kindlustas talle tunnustuse kõikjal maailmas. Vägistamised ja tapmised, laste piinamine, laibatükeldamine muutusid kunsti pärusmaaks, selle harjumuspäraseks territooriumiks.
Õudus on paraku ainuke tunne, mis tänapäeva lugejat ja vaatajat erutada suudab (kui muidugi mitte arvestada kunstitarbija vajadust loomaliku hirnumise järele, nähes, kuidas kellelgi püksid alla kukuvad). Hiljuti parodeeriti Venemaa populaarseimas telesaates “Suur erinevus” re?issöör Eldar Rjazanovit, kes tegi melodramaatilisi, pisarateni härduma panevaid film-jutustusi, mida on mõnus vaadata uusaastaööl. Paroodias tulistati, tapeti ja loobiti laipu. Rjazanov kommenteeris: “Kui ma oleksin “Karnevaliöö” või “Saatuse iroonia” võtete ajal saanud relvi täristada ja inimesi tulistamisega ehmatada, oleks olnud tunduvalt lihtsam filmi teha, aga näe, tuli ainult jutuga läbi ajada.”
Tavaliste koduste jutuajamiste jälgimisest vapustust saada, tundub, pole võimalik. Ja siiski ?
Kes kardab Virginia Woolfi
Õigupoolest kardavad kõik Virginia Woolfi. Pealavastajad püüavad enamasti mitte kutsuda oma teatrisse lavastama kedagi väljastpoolt või kui, siis ainult selliseid, kes on neist endist veidi kehvemad. See aitab neil säilitada stabiilsuse ja veatuse tunnet. Tallinna Linnateatri juht Elmo Nüganen aga läheb hullumeelse julgusega teist teed: sinna teatrisse kutsutud lavastajad avavad uusi uksi, neidki, mis jäävad väljapoole tema isiklikke eelistusi. Nii palju aastaid on linnateatris töötanud Adolf ?apiro, kelle viimane lavastus, Pirandello “Nii see on (kui teile näib)” paistab silma kõrge rafineerituse ja aristokraatsusega, vaadates täielikult mööda demokraatliku teatrikunsti põhimõtetest. Nüganen mängib selles kaasa, samuti ?apiro Moskvas tehtud tükis “451 Fahrenheiti”, kus lavastaja justkui vastandab teda tuntud vene näitlejatele, teleseriaalides äraleierdatud nägudele.
Hiljuti tõi Elmo Nüganen lavale literatuurse kammerliku lavastuse “Ma armastasin sakslast” Tammsaare ainetel. Selles on pearõhk tekstil, selle psühholoogilisel sügavusel, võimalusel just sõnadega hinge väljendada, kõik viimseni ära öelda. Minimalistlik lavastus, kolm näitlejat, kolm tooli laval, rohkem mitte midagi, ainult kõnelused – kuid teksti tunnetatakse nii sügavalt ja mitmetahuliselt, et vaatajal tekib õnnis, unistuslik tunne: tegelased laval on kui raamatulehekülgedelt välja astunud, elama ja liikuma hakanud.
Ja samal ajal, peaaegu paralleelselt kutsub Nüganen Mladen Kiselovi lavastama kammersaalis Edward Albee kõige tuntumat ja kõige salapärasemat näidendit “Kes kardab Virginia Woolfi?”. See tähendab, lavastama taas üht intiimset tükki, mis on üles ehitatud ainult kõnelusele, või nagu ütleb Hamlet, sõnadele. Ja tuleb ilmsiks avastus!
Stockholmi sündroom
Räägitakse, et pantvangid, kes on piisavalt kaua oma vangistajatega koos, hakkavad viimaste vastu tundma poolehoidu ja isegi armastust. Mladen Kiselov on selle lavastuse puhul kahtlemata terrorist ja vangivõtja, vaatajast saab tema pantvang, kes on ilma jäetud oma tahtest ja võimalusest vabaks rabelda, kuid pärast vangistuspiinu tunneb armastust lavastaja ja osatäitjate vastu.
Mladen Kiselov tõestab, et loosung “Kunst peab olema surmalähedane” on vananenud. Et kõige hirmsam, kõige vapustavam, kõige kurjakuulutavam ja kõige suurepärasem leiab aset just reaalsuses, tavalises elus, ainult et mitte igaühele ei ole antud sellega hakkama saada. Mitte igaüks ei julge telekaekraanist, päevauudistest, ajaleheartiklitest, kogu sellest võõra elu sulbist ära pöördununa omaenda tunnetes selgusele jõuda. Võtta aega, et rääkida endast.
Me kõik tegeleme võõra eluga – loeme raamatuid, mis ei kõnele meist, vaatame filme, kus ei tegutse meie, arutame rahvusvahelist olukorda ja poliitiliste parteide perspektiivi; ja meis sureb meie kordumatus, meie unikaalsus, oleme endale teokarbi ümber kasvatanud, ennast kasukasse mässinud.
Ei tahaks ju ennast hingeni paljaks koorida?
Paneme õige kinni uksed ja aknad, unustame, milline aastatuhat parajasti on, süütame laualambi, et valgustada ööd, ja räägime ainult meist endist. Oma inimlikust olemusest, oma võimest armastada, st oma õigusest kanda inimese nime.
Harva tuleb ette “Kes kardab?” lavastust, kus kõik osatäitjad on võrdselt tugevad, kus on neli purunenud saatust, neli vrakki, kes unistavad taassünnist. Dramaturgiareeglid ei luba neil kahel paaril dramatismi poolest võrdsed olla. Üks paar kandku lüürilist paatost, teine irooniat, las ühe paariga toimub häving ja tragöödia, teisega aga kõigest selle paroodia.
Võib vaielda selle üle, kuidas kirjutas need paarid Albee, kuid Kiselov tegi need neli saatust võrdseks. Ta muutis treppi, millest tavaliselt astub kõigepealt alla Martha, tema järel George, siis Nick ja viimaks Honey. Selles lavastuses on mänguväli jaotatud neljaks võrdseks osaks ja neli näitlejat – Epp Eespäev (Martha), Andrus Vaarik (George), lavakunstikooli tudeng Kristiina-Hortensia Port (Honey) ja Argo Aadli (Nick) – paigutuvad sellel nii, et ükski neist ei saaks eksisteerida ilma ülejäänud kolmeta.
Mängu illusioon
Mladen Kiselov koos näitlejatega töötab filigraanselt: lugu algab süütute fraaside vahetamisega, siis tulevad mõned konarused, seejärel ebaõnnestunud naljad, millele järgnevad juba tõsised provokatsioonid ja lõpuks vihkamise, ko?maaride, julmade paljastuste ja hirmsate ülestunnistuste laviin. Elatud elu paisatakse tükkide kaupa kontrollimatult välja, justkui teadvustaksid inimesed vaid monoloogi pidades, “kõike ära rääkides” õieti, mis nendega tegelikult on toimunud.
Kaks paari, ühte liidetud armastuse ja vihkamisega, harjumuse ja kannatamatusega, traagiliste läbikukkumiste ja teadlike kompromissidega. Üks paar on endale välja mõelnud lapse, keda nad omavahelises kujutlusmängus kasvatavad, kelle pärast tülitsevad, kelle nad aga hiljem, katarsise otsinguil, tapavad. Teine paar on üles ehitanud samasuguse sü?ee fantoomrasedusele, hirmule saada lapsi ja võimatusele elada ilma tulevikuta. Lapsed – olgu kujutletud või simuleeritud – ei ole siin lootus oma soo bioloogilisele jätkuvusele, vaid märk tegelaste ebatäiuslikkusest, nende amorfsusest, laialivalguvusest, inimsuse puudulikkusest.
Meilgi tuleb ju minna teatrist välja ja – elada, elada, elada, ja mitte mingisugused mõtted surmast ei saa meid vabastada sellest Jumalast määratud kohustusest. Tundub, et täielikust krahhist, talumatust eluhirmust päästab tegelased armastus. Maad ligi vajunud, põrmu tallatud, häbistatud, kuid ka puhastunud – harjumused on maha kraabitud, vereni välja.
Armastus ja sõna, sõna ja armastus. Ongi kogu sü?ee nii dramaturgi, lavastaja kui ka näitlejate jaoks. Maailmas on muidugi veel ka tegemised, kuid nendega ei maksa tänast õhtut rikkuda.
