Juuli lõpus möödus 165 aastat tormalase Carl Robert Jakobsoni sünnist kodupaiga köstrimajas (sündis tegelikult küll Tartus, ent ilusam oleks olnud kui Tormas).
Kes Jakobsoni muidu ei tea, siis vaadaku hoolega temale harilikult nii armsat 500-kroonilist, niikaua kui seda veel vaadata on. See paradiisiviisale eksinud mees ongi Jakobson.
MIKS JUST RAHA PEALE?
Kes see Jakobson siis oli? Pangandusspetsialist? Reibas rahakummardaja? Ei ole teada üht ega teist. Rohkem on andmeid selle kohta, et mees oli sihukese hääbumistendentse ilmutava nähtuse nagu eesti rahvuslus sõnastaja, kuulutaja. Tema oli esimene, kes julges selges eesti keeles väljendada, et eestlane ei peaks olema mingi sõnnik maailmamõisa laudanurgas, vaid iseseisva õigustega rahvas maal, millel peaks ja peavad kuuluma talle täielised peremeheõigused. Ning mitte ainult kuulutada. Jakobson polnud ainult teoreetik, vaid ka ning pigem teoinimene. Suuresti tänu temale oli meil esimene Eesti Vabariik ning on see teinegi – praegune iseseisvusvõimalus.
Niisugust kuulutamist ning tegutsemist tuleb Eestis ette harva isegi tänapäeval. Paremal juhul julgeme ikka endast mõelda kui visast pisilasest globaalsuse küüne all.
Sestap polegi imestada, et esimeste hulgas, keda iseseisvunud Eestis unustusehõlma hakati sokutama, oli just Carl Robert Jakobson. 500-kroonisele sattus ta ainult mingi õnnetu juhuse tõttu.
Eesti riiiki ei valitse õnnetumal kombel mitte rahvas, vaid suuresti räpane raha ning selle krabistajad. Homoseksuaalsust või pedofiiliat häbenetakse siin vähem kui tervet, normaalselt arenenud ajust kõnelevat rahvuslust.
Usun, et selles riigis oleks Jakobson sattunud kiireminigi mullatoidule kui õndsa tsaaririigi saksahaisulises kubermangus ning seda nii vaimses kui füüsilises mõttes.
MAHAVAIKIMISSURM
Ent igal halval olla ka hea külg. Jakobsoni kurikaval ärakasutamine sigaduse õigustamiseks takistas temast samas buldooseriga ülesõitmist, mille alla hääbus teatavasti palju meile kallist ning olulist.
Tulebki imestada, miks praegu Eestit ilmselgelt valitsev kõigis suundades kollaboratsionistlik limukavaim pole Jakobsoni moonutatud kujul oma vapiloomaks valinud. Miks näiteks mingi edgar pole temast teinud oma suurt eelkäijat või mingi reiljan-rjuitel ei käi tema haual pead vangutamas ning iseendale koogutamas, miks laarid ja kallased ei kanna siniseid prille? Vaid on ta, erakonnast sõltumata, üksmeelselt maha vaikinud.
Jakobsoni mahavaikimissurm (kinnituseks vaadake vaid üle 26. juuli kesksed väljaanded!) pole eriti häirinud ka tasalülitavast kultuurkapitalist nuumatud eesti loovintelligentsi. Nemadki eelistavad mingitel ainult neile teada olevail põhjustel Jakobsonist mitte midagi teada. Rääkimata temast kirjutamisest, suurmehe kohta tõe päevavalgele toomisest, mida me talle ju, tule jumal appi, ammusest ajast võlgneme.
Kaunist Kurgjast tuleks lõppude lõpuks kujundada see, mida too paik ja selle kunagine peremees vääriksid – rahvusluse Meka. Kus oleks võimalus endalt maha heita eestlaseks olemise krooniline süü- ja häbitunne. Ehk see, millega me ei purjeta kuigi kaugele, millega meil pole tulevikku?