Vene lõputu teleseriaali “Ära sünni kauniks” noor näitlejanna Nelli Uvarova osutus Venemaa kõige populaarsemaks t ikiks, peaosatäitja aga kõige armastatumaks näitlejaks, jättes reitingutes endast tahapoole igihalja Ludmilla Gurt?enko ja Alla Pugat?ova, Ljubov Poli?t?uki ning uue laine konkurendid teistest seriaalidest.
KLAMBRITEGA KOLE TÜDRUK
Seriaali teema sündis Kolumbias, läks edasi Ameerikasse ja Saksamaale ning kõikjal saatis seriaali tohutu edu. Tagasihoidlik, puhas, hea, kuid inetu tüdruk ümmarguste prillidega palgatakse tööle firmasse “Zima-Letto”, mis õmbleb moodsaid rõivaid.
Muidugi põrkavad kokku kaks maailma: inetu tüdruku kordumatu maailm oma ideaalidega ja standardite maailm oma edu-unistusega. Lepingutingimused olid näitlejanna jaoks väga karmid – kahesaja osa väljatuleku ajal oli tal keelatud ilmuda rahva sekka oma normaalse välimusega – ta pidi alati kandma inetuid klambreid hammaste küljes, prille, masendavat soengut ja riideid. Ning alles päris seriaali lõpus, nagu ette nähtud, muutus Nelli Uvarova kangelanna kaunitariks – sai niisuguseks nagu kõik teised?
Ning siin osutus, et kunst mõjutab endiselt elu ja isegi kasvatab seda: seriaali jaoks välja mõeldud “Zima-Letto” rõivamoebränd osteti filmiloojailt rõivafirma “Sela” poolt ning juba toimus Peterburis luksusliku kollektsiooni esimene esitlus, kuhu tormasid kokku seriaali poolehoidjate hulgad.
MIDA KÕIKE KANTUD ON
Huvitav on vaadelda, milliseid kinotähti ja millal on Venemaal kummardatud: kanti soenguid “Babette” filmikangelanna järgi filmist “Babette läheb sõtta” Brigitte Bardot’ga peaosas; kanti tumedaid prille ja jakke “Tuha ja teemandi” kangelase Zbigniew Cybulski stiilis, kanti mustale trikoole pandud valget särki, jäljendades Uma Thurmanni, kuid kunagi pole jäljendamissoovi tekitanud kodumaised kangelannad.
Võib öelda, et seriaal “Ära sünni kauniks” kirjutas Venemaa keskkodanlike maade hulka rammusate ideaalidega ja üldtunnustatud ilu ja heaolu standarditega. Esmakordselt osutusid heaks mitte ainult vene ballett ja raketid, vaid ka vene moerõivastus? Mis puutub seriaali kunstilistesse väärtustesse, siis need, nagu antud ?anrile omane, puuduvad?
RAHVUSLIKU KANGELASE NÄGU
Sergei Bezrukov, valgehambulise naeratuse ja avala hea pilguga, on õiglase bandiidi nägu seriaalist “Brigaad”, Sergei Jessenini nägu seriaalist “Jessenin”, Jeshua nägu seriaalist “Meister ja Margarita”, Pu?kini nägu teatrietenduselt – ning see on muutunud Venemaa sümboliks. Nüüd “müüs” näitleja oma näo Anton Siversi filmile “Liblika suudlus”, kus ta mängis tavalist Piiteri programmeerijat, kes on armunud hiinlannast prostituuti. Film on üles ehitatud traditsioonilisele ameerika mudelile – peategelaste armastusse segavad end kaks maffiat; vene maffia, kes tegeleb suure riikliku omandi ümberkantimisega ja hiina maffia, kes tegeleb oma kaasmaalaste ebaseadusliku toimetamisega Venemaale. Ning muidugimõista võidab kangelane kõiki, kuna tema taga seisavad Venemaa mõõtmatud avarused, kus alati – varem või hiljem – troonivad headus ja õiglus.
Kuid enne seda tuleb Bezrukovi kangelasel pääseda õhku lendavalt kaatrilt, ujuda üle kanalite, joosta kurjategijate salga tule all, kihutada autoga ja tulistada püstolist. Selle põgenemise ja tulistamise foonil ei unusta kangelane pidamast sügavmõttelisi publitsistlikke jutuajamisi. Siis kui Bezrukovi kangelane räägib, et ei taha tappa jahil metsloomi, vastab lihtne vene jahimees talle etteheitvalt: “Te ei taha tappa metsloomi, kuid tapate hõlpsasti üksteist!” Aga hiinlanna konstateerib kibedusega: “Me oleme teie jaoks kõik ühte nägu – hiinlased, jaapanlased ja aserid – pilusilmad!”
Ühesõnaga, kõik on, nagu peab. Mida madalamal on latt, seda kergem on selleni küündida – rahvuslik kangelane pole milleski halvem ameerika laiatarbekaubast.
“SIDE”
Ja veel üks film, mis sümptomaatiliselt iseloomustab väsinud vene kunsti, mis otsib, kuid ei leia tähtsaid orientiire, milleta ta on mõeldamatu. Tuntud telesaatejuht ja stsenarist Dunja Smirnova tegi filmi prantsuse maneeris – kahe inimese soovimatust armastusest: neil on perekonnad, on väljakujunenud elu, nad ei tahaks midagi muuta, kuid neid kisub miski teineteise poole ning selle vastu pole midagi parata. Peaosades on Anna Mihhalkova – ümarik ja ebamoodne, kelle näitlejavõimeis kriitika pikka aega kahtles (meil on kombeks kahelda laste andes, kes võtavad üle vanemate elukutse) ja Mihhail Poret?enkov, kes siiani mängis enamasti lahinguohvitsere, toorevõitu ja sirgjoonelisi.
Näitlejad tulid rollidega suurepäraselt toime – mängisid pooltoonides, nüanssidega; film on üles ehitatud varjunditele, selles räägitakse väga palju, selgitatakse teineteisele kõike toimuvat (mitte pöördudes psühhoanalüütikute poole) ning kõik oleks justkui suurepärane. Ainult – miks filmi autorid kinnitavad, et tegevus toimub Venemaal? Ei, niimoodi prantsuse maneeris on tänasel Venemaal elada võimatu, ühiskond on täis hirmu, kahtlusi, ebakindlust ning pooltoone on selles vähe. Vene kinematografistid on ameerika ja eurokino jäljendades väga palju õppinud, jääb üle teha oma kino, omaenda mõistatusliku hingega sünkroontõlketa inglise või prantsuse keelest?