“Mis sa lugesid”, küsis kooliõpetaja.
“Vanapagana juttusid”, vastas Arno ja punastas.
Pajula võttis samuti Vanapagana ette, kuid ei punastanud.
Vanapagan (79), sa oled elanud pika elu, näinud igasuguseid aegu: esimene Eesti Vabariik, esimene Vene okupatsioon, Saksa okupatsioon?
Eesti aja kohta otsige materjali Stefan Zweigi raamatust “Eilne maailm” (Jaani Krossi tõlge 1982).
Saksa aega loetakse okupatsiooniajaks, sõjaajaks ja koonduslaagrite ajaks, fa?ismiajaks, ja noh? minul kõige õnnelikum aeg. Ma olin noor, poliitilistest sündmustest mul mingisugust ülevaadet ei olnud, käisin kohvikus, vaatasin tüdrukuid, tundsin ennast hästi. Ühesõnaga, see oli mul kõige õnnelikum aeg.
See kestis siis kolm-neli aastat?
Jah. Siis hakkasid need Saksa mobilisatsioonid tekkima. Osa poisse läks Saksa sõjaväkke ka romantika pärast. No näiteks minu klassivennad. Mina olen suur viilija. Millegipärast ei tahtnud Saksa sõjaväkke minna. Üks perekonnatuttav sokutas mu siis Tallinna sadamasse tööle. See oli tegelikult Saksa merelaevastiku abiteenistus. Jõle maru kamp oli tol ajal sadamas. Vanad meremehed, maailmamerd sõitnud tegelased, vanad jänkid, kes ootasid olukorra muutumist. Nad võtsid mind oma kampa. Tol ajal ma olin tõesti sadama poeg. Igas kohas võeti mind vastu, ükskõik, kuhu ma läksin. Ma tundsin end seal kuradi hästi. Ma olen sellest kirjutanud “Vale sadama jutud”, kus on kõik need kujud sees. 1944. aasta alguses kuulutati mingisugune mop välja. Siis ma panin Soome, paadiga.
Siis tuli Vene aeg?
Vene aja kohta ma võin nii palju ütelda. Ma läksin alguses selle ajaga kaasa. No ma ei ütle, et nagu mõni sartreist, ma olin hullem. Ma olin kõige pikema staa?iga parteikandidaat. Ma võtsin parteid jõle idealistlikult, tahtsin inimesi õnnelikuks teha ja? Seitse aastat kandidaat ja siis visati välja. Siis võeti tagasi, kandidaadiks. Kui ma muusikakoolis töötasin, siis sain uuesti parteisse, siis läks üks neli aastat mööda ja visati uuesti välja. Välja visati mind siis, kui ma enam ei tahtnud seal olla. Ei, siis võeti tagasi. Mind süüdistati Soome kasuks salakuulamises.
Kuidas sind kinni ei pandud?
Ei pandud, sest see kuradi juhuslik tuttav oli julgeolekuminister. Sellega ma sain mingisuguses teatriseltskonnas tuttavaks, ta oli siis siseminister, kindral. Ma ütlesin talle, et liiga laiade kuldpagunipläkadega ei tulda korralikku seltskonda. Ja sellest ajast saadik olin ma talle täitsa meeldiv. Ja kui ta siis julgeolekuministriks sai, siis ma olin talle sümpaatne, ta teretas mind ja? Kuradi pull lugu! Aga kinni ei pandud, jah. Arvati ikka nii, et idioot.
Mis nuhkidesse puutub, siis neid võis olla kahte sorti. Mida mina liigitasin, noh, nagu putukaid. Üks sort oli siis see, kes kleepis külge, jah. Ja teine sort olid need, kes istusid ajaleht käes, kohvikus ja lugesid kohvitassi taga ühte ja seda sama ajalehte hommikust õhtuni.
Minule kleepis ka üks külge. Viis mind “Du Nordi”. Mina olin siis öövahi ametis ja mul oli hea meel noh, et keegi teeb praadi välja ja jooki. Ja siis “Du Nordis” istusime oma viis või kuus tundi, ja mis ma seal plärisesin kokku, kurat, täiesti teadmata, seal võis kõike olla. Ja siis ta saatis mind koju, ja naine viskas meid mõlemaid välja. Siis me läksime mõlemad pööningu ukse taga, ja magasime mõlemad hommikuni. Ja hommikul ärkasime üles, noh, nagu räsitud varesed, tead.
Ja minul oli mure, et mõte nagu ikka joodikul või kes on kõvasti võtnud, et kurat, kui saaks nüüd üks pudel õlut või peaparandust. Ja tema, jah, küsis minu käest, et mis ma arvan Sol?enitsõnist.
Üks teist sorti tüüp istus “Pegasuses”, tal oli kirve nägu ja silmad vaatasid kõõrdi ja kohvitass oli tal ees, hommikust õhtuni. Üks kord ma läksin “Pegasusse”, kedagi tuttavat seal ei olnud. Ja tead, ma olin jube heas meeleolus, millegi pärast. Nii inimarmastuslikus meeleolus, et ma läksin tema lauda (ma teadsin, et ta on nuhk) ja hakkasin teda trööstima, et ära nüüd ennast vaeva, et sul on niisugune amet ja et see polegi paha ja et kuskilt peab leiba teenima, eks ole? Ühesõnaga, püüdsin täiesti inimlikult teda trööstida. Siis ta laskis ajalehe kuidagi alla, jah, ja ütles mulle ainult ühe lause: “Te ajate riigivastast juttu.”
Vene aeg, see on ikka üks hingeline kannatus, eks ole? Kui mind ühe sõbra äraandmises kahtlustati, tuli üks arhitekt minu juurde ja teatas, et nüüd tapame su ära ja matame kunstihoone hoovi peale. Aga keegi kaitses mind, keegi naine, nii palju on neist naistest kasu. Kõige õudsem oli see, et kõik ümberringi vaatasid ja kartsid reetureid ja kartsid, et neid peetakse ise reetureiks. Vaat see lõpmatu kahtlustamine on psühholoogliselt õudne. See on kõige hullem. Võib ju laagritest rääkida ja kõigest, aga niisugune inimese hinge moonutav paine. Midagi hullemat ei saa üks totaalne kord teha.
Kuidas sa praegust aega iseloomustaksid?
Täiesti halastamatu hundiseadus, aga ta on alasti, eks ole? See on röövühiskond. Aga kui sa kindel ei ole, kes on röövel või kes ei ole või kõik on röövlid, see nagu lepitaks. Nüüd võivad kõik röövlid olla. See kord jätab vähemalt inimese närvisüsteemi rahule.
Ega su looming vist vene aega väga ei sobinud?
Ma maksin lõivu mingil määral vene ajale, aga ma pole mingisugust kantaati teinud. See luule, mis ma vene ajal tegin, see ei olnud selle korra õõnestamine. See oli täiesti risti, see oli ajast väljas, täiesti teine mentaliteet ja selle tundsid näiteks kunstnikud ära. Ma ei tea oma luule väärtust, lihtsalt ei tea. Igasuguse kirjandusteose või luule väärtuse määrab aeg. Viiskümmend või sada aastat.
Muidugi tänapäeval on nii, et nüüd tulevad uued vahendid, nii et mõne aja pärast ei pruugi üldse luulet lugeda. Aga päris lahti vist inimene luulest ka ei saa. Sest inimene on natuke, noh ? ta on heitlik. Võib ju teleripilt ka ükskord ära tüüdata, kedagi? Siis ta tahab jälle kellelegi kivikirvega virutada ja siis hakkab luule aeg jälle uuesti peale.
Aga vene aeg? Jah, peaaegu kõik läks. Kõige rohkem on kahju aastatest. Viiskümmend aastat on liiga pikk aeg. Ses suhtes on mul kahju, et kui ma hakkasin Soomest Rootsi sõitma, oli mul sadamas valida suure ja väikse paadi vahel. Ja ma valisin suurema paadi. Me sattusime Saksa valvepaadi kätte üks veerand tundi enne Rootsi rannikut. Mis ma oleks Rootsis teinud? Õppinud. Ja tõenäoliselt oleks minust seal saanud laulja. Või kurat teab, aga jõle õnnetult läks.
Viina oleksid tõenäoliselt edasi võtnud?
Ei tea. Seda ei tea. Ei pruugi viina võtta, kui leiad oma eriala või mis sa armastad või? kuradi kurvad lood. Aga kunagi ei ole kahetsenud ka. Kahetsemine – see on nagu süldi sooja panemine.
Praegu olen täiesti loomisvõimetu, väljaarvatud mõned luuletused, mis veel pähe tilguvad. Ja viimane luulekogu, poolpurjus peaga meeleheites kirjutatud, sõbrad aitasid sealt rämpsu välja visata. Muusikat on seal juba vähe, paaris luuletuses on muusika sees ja mõned teravmeelsused. Ühe luuletuse, mis mulle endale meeldib, loeks küll praegu ette:
Surnuid on rohkem kui elavaid,
ma mõtlen putukaid.
See on jumala tõsi. Loodusteaduslik.
Jah, see vene aeg on sul küll kogu aeg südame peal olnud.
Kommunismi kohta ütlen ma seda, et kui seal üldse mingisugust ideed sees oli, siis idealistid tapeti lihtsalt ära. Jäi keskmine bürokraatia, osa bürokraatidest on andekam, tahtejõulisem, läbilöövam, no täpselt nagu Hitleri re?iim, ja see võib korduda ükskõik mis näol. Ega nimi pole tähtis. Muuseas, praegu ma Ameerikas veel seda ei näe. Paljud räägivad nii, et sama tee. Mingisugused tundemärgid on, aga need on leetrid, suur taud see ei ole.
Võib see selleks saada?
Ma kahtlen. Ameeriklased on liiga segapada, liiga palju eri huvisid, ta ei ole alistuv ja ta ei ole suurt õnnetust läbi elanud. Need kaks pilvelõhkujat ei ole veel põhjuseks.
Aga nii ka ei saa, et ma olen kirurg, eks ole? Mul on skalpell käes ja ma kõnnin mööda maailma ringi ja mul on hea skalpell ja ma olen hea kirurg ja ma lõikan kõik maailma paised lahti. Las mõni paise jääb. Kui sa kõik paised lahti lõikad, siis lõppeb see tervete inimestega, kellel üldse ei ole paiseid. Ameerika on ikka väga erisorti maa. Natuke mehhaaniliseks muutunud teleka ja nende praeguste tehniliste vahenditega. Aga see ähvardab kogu maailma.
Mis moodi sinu arvates XXI sajand välja hakkab nägema?
Et mis ma inimkonnast arvan või? Sitasti läheb. Täiesti sitasti. Täiesti sitasti. Sa võid oma lastele ja lastelastele mõelda ja kõik. Ma ei näe mitte mingisugust progressi, praegu läheb allamäge. Üks lootus on küll: kui kõvasti kõrvetada saaks ja see kõrvetus peaks kohe tulema, ennem kui päris hukka läheb. See
kõrvetus peab olema nii, nagu laps paneb käe tule külge, eks ole, ja ütleb: “Ai!” Kõik teevad õli, vaatad tänavale, jõle metsik autode vool, eks ole? Kõik teenivad raha ja kõik see on loomulik. Aga see vool on surmav. Täiesti. Kihutamine lihtsalt ei tea kuhu.
Aga üldiselt on tore elada: naps, naised, hea toit, palju ilu, hambaork? Muuseas, kui te arvate, et ma hakkan surema või et see isiklik suremine määrab mingisuguse maailmavaate, et siis on kõik tuhm või? Aga võib ju teisiti ka mõelda? Võib ju natuke ebaisikuliselt ka mõelda? On see võimatu?
