Kevadel möödub 20 aastat Prantsuse juudi soost skandaalse popikooni, laulja, poeedi, helilooja, re?issööri ja näitleja Serge Gainsbourg’i surmast. Tema muusikat tuntakse üle maailma ning Prantsusmaal lasub tema mälestusel endiselt luiskelugude ja linnalegendide massiiv, mille algupära tuleks otsida Gainsbourg’i enda vestetest. Noor koomiksikunstnik Joann Sfar pani selle kõik filmi sisse ja tulemus on ühtviisi nii hariv kui ka meeliülendav.
Esinduslik galerii kauneid daame
Gainsbourg’i juhtumised kõigepealt koomiksisse disaininud Sfar on nimelt tõe ja tõepärasusega üsna vabalt ringi käinud ja seda paljuski praktilistel kaalutlustel – paljud filmis kirjeldatud sündmustes osalejad on endiselt elujõus ja mitte just eriti õnnelikud võimalusest portreteeritud saada.
Sestap nimetab Sfar filmi elulooliseks muinasjutuks ja see ?anr kirjeldab tabavalt eelkõige filmi stilistikat, mis on kui eriefektidest nõretav tulevärk väikeste oluliste detailidega, aksessuaariks esinduslik galerii kauneid daame kehastamas Gainsbourg’i kuulsamaid armukesi.
Eurovisioon: aasta siis oli 65
Revolutsiooni eest Venemaalt Pariisi põgenenud juudi peres sündinud Lucien Ginsburg (see oli ta kodanikukutsung) oli eelkõige kirglik maalikunstnik, kes teenis elatist kõrtsipianistina. 1965. aastal lõi tema täht särama ?ansooniloojana, kui France Gall Eurovisiooni lauluvõistlusel Gainsbourg’i lauluga “Poupée de cire, poupée de son” Luksemburgi lipu all võitjaks krooniti.
Sestpeale said kahemõttelised naljad ja sõnamängud Gainsbourg’i loomingu signatuuriks. Järgmine France Gallile kirjutatud lugu “Les Sucettes”, mida tütarlaps sinisilmselt omamoodi lastelauluna esitas, oli juba nii tugeva seksuaalse alatooniga, et vallandas Prantsusmaal suure skandaali ning tõmbas Galli karjääril jalad alt.
Bulvarilehe esikaaned
Laule kirjutas Serge Gainsbourg ka filmis portreteeritud säravaimatele kaaslannadele Juliette Grécole (Anna Mouglalis), Brigitte Bardot’le (Laetitia Casta) ja Jane Birkinile (Lucy Gordon).
Neist kuulsaim, “Je t’aime… moi non plus”, oli algselt mõeldud Bardot’le, kuid meediakära tekkis selle suguakti ohkeid imiteerivate häälitsustega loo ümber pärast uuslindistust Jane Birkiniga. Ometi polnud need ainult kaunid naised, kes hoolitsesid Gainsbourg’i sattumise eest bulvarilehtede esikaantele. Mehe komme purjuspäi ringi räusata, otse-eetris sigaretti kiskuda ning kuulsusi näkku solvata lõi tema ümber pigem kurikuulsuse oreooli, millele lisasid vunki juurde varateismelise tütre Charlotte’iga esitatud intsestiteemaline lauluke “Lemon Incest” või prantslastele nii püha hümni “Marseljeesi” väänamine räpiversiooni.
Mitu uhket võtet
On ju pisut kahju, et “Huligaani armastuses” ei mainita sõnagagi Gainsbourg’i filminäitleja ja -re?issööri karjääri ning välja on jäänud mitmed olulised lauljannad ja näitlejannad – Anna Karina ja Marianne Faithful ehk esimeses järjekorras -, kellega Gainsbourg tegi märkimisväärset koostööd. Seda suurem rõhk on legendi nooruspõlvel ja kujunemislool, mis on saanud stsenaristide käe all mahlaka dialoogi ning võimsa ekraanipartneri Yolande Moreau’ isikus.
Gainsbourg’i kehastab tänavu Berliini filmifestivalil esilinastunud filmis päris tundmatu näitleja Eric Elmosnino, kes on oma tegelaskuju prototüübiga nii hämmastavalt sarnane, et võtab jalad nõrgaks. Legendi reanimeerimiseks on Joann Sfaril lisaks inimkoopiatele varuks veel mitu uhket võtet, mis jäävad filmi näinute sektisaladuseks.
“Serge Gainsbourg – huligaani armastus” linastub alates 17. detsembrist kinos Artis ja kinokeskuses Cinamon.