Valgustus – suur sõna, mis kõlab ühtviisi uhkelt ja õilsalt nii poliitikute kui teadlaste suus. Vaatamata sellele, et nii ühed kui teised kasutavad seda sõna õõnsa retoorilise fraasina ega mõtle tihtipeale kaugemale selle sõna kaunist kõlast, tuleb muidugi tunnistada, et valgustuse kui on tegu ühe Euroopa ajalugu enim mõjutanud ideelise fenomeniga. Tema mõju ühiskonna arengule ei saa eitada, küll on aga mõttekas vaadelda valgustuse varjukülgi – mis on need miinused, mida tõi endaga soov “vabastada” inimesed müstilisest maailanägemisest, kas valgustus tõi tõepoolest valgust senisesse pimedusse?
VOLTAIRE JA KANT – VÄGIVALLAFILOSOOFID?
Valgustuse esimesteks konkreetseteks ajaloolisteks viljadeks on kaks revolutsiooni, mis raputasid Lääne maailma lahti ancient regime’i rokokoo-unenäost – Ameerika ja Prantsuse revolutsioon. Neist kahest kandis valgustuse ideid konkreetsemal ja tooremal kujul giljotiinide kolinast ja marseljeesihelidest täidetud Suur Prantsuse Revolutsioon, kui ilma siseriikliku vägivallata, pigem inglise Glorious Revolution’i vaimust kantud iseseisvussõda Ameerikas. Just Suur Prantsuse Revolutsioon sai selleks inspiratsiooniallikaks, milles võib näha ühe teise revolutsiooni kontuure, nimelt valgustuses alanud traditsioonide eitamise ja inimese jumala asemikuks tõstmise tippu viinud Oktoobrirevolutsiooni häguseid kontuure. Nimelt täitis viimane sisuliselt kõik valgustusfilosoofide nõuded antropotsentrismi ja transendentsuse-eitamise osas ning läks välja eos juba ka valgustuses olemas olnud radikaalse ajaloo-“muutmiseni”.
Loomulikult on õigus neil, kes ütlevad et ei vana Voltaire ega Immanuel Kant ei soovinud mingite veresaunade korraldamist. Ent samavõrra on ka tõsi, et inimliku ratio tõstmine tsentraalsele kohale nende maailmapildis lõi võimaluse jumalike printsiipide eitamisele, mis omakorda võttis inimestelt igasuguse vastututuse kõrgemate instantside eest. Prantsuse revolutsioon oli seega vaid halenaljakas eelmäng, arglik katsetus XX sajandi “valgustatud” inimeste käitumisele?
KAS SEE ONGI UUESTISÜND?
Lääne tsivilisatsiooni mõtteloo peatee arengutvõib näha äparduste reana. Renessanssist alates on esikohale tõstetud uut, uuesti sündivad, muutlikku. Seda ütleb juba renessanssi nimigi – ri-nascita itaalia ja re-naissance prantsuse keeles tähendavad mõlemad taas-sündi, pärast tuhandeaastast kesk- ehk vahepealset aega. Nagu nimigi viitab, ei saanud see vahepealne aeg midagi head sisaldada, ta oli vaid ebameeldivaks katkestuseks eelnenud hedonistlikule kreeka-rooma ja järgnenud taassünni kultuurile.
Renessanss-kultuuris toimunud inimkeha taasavastamine ja ka laiemas mõttes inimliku rõhutamine oli kindlasti värskeks puhanguks pika katkuaja üleelanud Euroopale, lisaks tõi renessanss taas avalikku teadvusse terve rea aastasadu unustuses uinunud nimesid nagu Platon või Horatius. Ometi peituvad just selles keskaega seljataha jätvas puhangus alged arengule, mille resultaadiks on tänane Euroopa – omaenda juuri ja minevikku salgav ent kultuuride pluralismi ülistav, iseenda poliitilise jõuetuse ees silmi sulgev ja oma vaenlasi sõpradeks nimetav rauk.
Maist (kunstlikku, ajutist ja ümber tehtavat) üha enam rõhutav ja jumalikku (antut, igavest ja muutumatut) üha enam tõrjuv traditsioon kasvas jõudsalt edasi humanismis, jõudes valgustaja Jean-Jacques Rousseau’ “Ühiskondlikus lepingus” jumala tõrjumiseni deus otiosus’e – puhkava jumala, kellel selle maailmaga peale loomisprotsessi lõpetamist enam asja pole – käsitluseni, kust täieliku jumalaeituseni on vaid üks samm. See samm teostus Prantsuse revolutsioonis ning jätkab oma võidukäiku tänini.
OO, ILUS AEG – POLE VARJUSID!
Seetõttu jääb pärast teist maailmasõda intellektuaalide seas toimunud arutelu valgustuse edust või ebaedust mõistmatuks. Emil Mihai Cioran lähtus arusaamast, et valgustus on läbi kukkunud ja lootust ei ole. Mõned teised aga, näiteks Henry von Wright või Jürgen Habermas on öelnud, et vaatamata kõigele juhtunule (maailmasõjad, arvukad genotsiidid), tuleb valgustusega edasi minna – tuleb tegeleda rahva harimise ja pimedusest välja rebimisega.
Ei üks ega teine pool ei taha aga näha lihtsat tõsiasja, et valgustus ongi käes, et jumalata, üksnes kehalist olemasolu tunnistav ja seetõttu ainult ajalik maailm – käesolev, heideggerlikku mõistet kasutades olemine, ongi valgustuse eesmärk – tühi maailm. Keskajal oleks sellist maailma nimetatud põrguks – sest mida muud on põrgu kui eksistents ilma jumalata – ent ka selle mõiste on valgustus muutnud vaid muinasjuttude ja vandesõnade valdkonnaks.
MUUTLIKKUSE IDEOLOOGIA
Valgustuse kõige iseloomulikumaks parameetriks on muutumine, muutlikkuse toomine ühiskondliku elu keskmesse. Ent paraku pole muutumine mingi Ding and sich – ta saab olla vaid vahend, mitte eesmärk. Elu keerlemine muutumise ümber võtab ühiskonnalt teda toetava Archimedese punkti ja saavutab ainult inimese võõrandumise kaasinimestest ja iseendast.
Nagu prantsuse filosoof Joseph Marie Comte de Maistre juba XIX saj. alguses ütles, legitimeerib iga konstitutsioon – kui ta tahab selle nime ära teenida – riigi igaveseks. Valgustus käsitleb maailma aga mehaaniliselt kui muudetavat, parandatavat, ehitatavat, mitte kui konstitueeritut. Pole siis ime, et valgustuse jüngrid alustasid maailma parandamist aadlikute hulga vähendamisega ja jõudsid kliimaksini teisitimõtlejate, valerahvuseliste ja rikaste hulga vähendamisega – maailma tuleb ju parandada.
Seda naeruväärsemalt kõlab Habermasi nõue, et moodne, sekulariseeritud ühiskond peab oma ideoloogilise keskme leidma “konstitutsioonilises patriotismis” (Verfassungspat riotismus). Kuidas on võimalik toetuda millelegi muudetavale ja enamgi veel – kuidas on võimalik toetuda vahendile? Sest seadus saab olla vaid vahend juba olemasoleva tava kinnistamiseks või toetamiseks, mitte kunagi ei saa ta aga olla eesmärk iseeneses. Ning kui seadust veel pidevalt muudetakse??
TEADUSLIK MAAILMAPILT KUI VALGUSETOOJA
Paremaks ei ole me ajaloo vältel muutunud, täiesti kindlasti ei suutnud seda teha ka valgustus. Võib-olla oleme aga aga vähemalt vabamad? Vabamad pettekujutelmadest, illusioonidest, ebausust?
Max Weber on öelnud, et teadusliku (loe: valgustatud) maailmapildi eeliseks on võimalus, kõike teada saada – kui kohtame midagi mõistmatut, siis selle asemel et kirjutada see üleloomulike jõudude arvele, me teame, et soovi korral saame nähtuse toimisprintsiibid (nt. miks Päike tõuseb idas ja loojub läänes) järele uurida. Kuid millel baseerub selline inimõistuse kõikvõimsusest lähtuv maailmapilt? Ei millelgi muul, kui usul, et kõike saab tõepoolest järele uurida. Mis omakorda tähendab, et see osa kogemustest, mida ikka ei õnnestu ühemõtteliselt ja materialistlikult seletada, tõrjutakse maailmas välja? Valgustus? Muide, kuradi üks paljudest nimedest on Lutsifer, see tähendab valgusetoojat?