Armeenia Apostlik Kirik loeb end kuuluvat maailma vanimate rahvuskirikute hulka. Seda ilmselt üsna suure õigusega.
Nagu gruusia rahvas, arvavad ka armeenlased, et 1. sajandil tegutsesid apostlid Bartolomeus ja Tadeus (ehk mitte-Iskariotist Juudas) nende maal ja külvasid ristiusu seemet. Selle kohta ei suuda tänane ajaloouurimus midagi öelda, küll aga võib tõestada Armeenia kristianiseerimist 4. sajandi algupoole. Siinjuures pakuvad ajaloolased erinevaid aastaarve. Armeenia kiriku pärimuse kohaselt võttis eelnevalt kristlasi taga kiusanud kuningas Tiridates III ristiusu vastu 301. aastal. Seda püha Gregorius Valgustaja suunamisel.
Alguse valgus
Palestiina Kaisareas vaimuliku hariduse ja pühitsuse omandanud Gregorius olevat kuningas Tiridatese tervendanud raskest haigusest ja selle mõjul sai Saulusest Paulus. Kristlasi surma saatnud valitseja kuulutas nüüd ristiusu oma maa riigiusuks.
Gregorius aga nägi palvetades nägemust valgussäras maa peale tulevast Kristusest ning lasi selle koha peale ehitada armeenlaste peakiriku. Armeenlased on kindlad, et rahva vaimulik pealinn Etshmiadzin (Ainusündinu allatuleku paik) ongi tänini sealsamas, praeguse pealinna Jerevani ligidal.
Gregoriusest endast sai esimene Armeenia kirikupea, patriarh ehk Etshmiadzini katoolikos. Viimast tiitlit kannavad armeenlaste vaimulikud juhid tänini – praegu on Karekin II peapatriarh ja kõigi armeenlaste katoolikos.
Armeenia piiskopid olid 4. sajandil esindatud esimestel üldkristlikel kirikukogudel Nikaias ja Konstantinoopolis. Hiljem aga keeldusid nad koptide ja süürlaste kombel aktsepteerimast Halkedoni kirikukogu määratlust Kristusest – tõeline Jumal ja tõeline inimene. Nemadki eelistasid kõnelda Jeesuse puhul jumalikkuse ning inimlikkuse väljendumisest ühendatud, mitte kahes loomuses.
Kirjakeele ja oma tähestiku loomisega koos õitsele puhkenud armeenia kultuuri esimesi suursaavutusi oli püha Mesrobi tehtud piiblitõlge 5. sajandi hakul. Ka omalaadne kirikuarhitektuur püüab tänase päevani imiteerida väidetavalt toonasesse aega ulatuvat stiili.
Armeeniast Kiliikiasse
Bagratiitide kuningasuguvõsa langemisel moslemite rünnaku all, 1045. aasta järel, emigreerub suur hulk armeenlasi Kiliikiasse ehk tänase Türgi kagu- ja idaossa. Siin saab alguse armeenia diasporaa ja samas kuni 1375. aastani püsinud Kiliikia armeenlaste kuningriik.
Armeenias kirikupead hetkel polnud ja seetõttu saab Kiliikiaski alguse katoolikose troon. Kui 1441. aastal Etshmiadzinis Kirakos I vana trooni taastab, jääb eksisteerima kaks katoolikost. Seegi olukord kestab nüüdisajani, kuigi formaalselt peetakse ikkagi Etshmiadzini kirikupead ülemaks ja auväärsemaks.
Praktikas on üle ilmamaa elutsev armeenia kogukond jagatud kahe katoolikose halduspiirkondadeks. See olukord ei põhjustanud erilisi probleeme enne noore Armeenia vabariigi okupeerimist Nõukogude Vene poolt 1920. aastal. Pärast seda hakkasid paljud välisarmeenlased süüdistama ajaloolisele kodumaale jäänuid koostöös kommunistidega ja lõhe süvenes. Hoolimata praegusest heast koostööst kirikujuhtide tasemel pole seda lõhet päris ületatud ning mitmes riigis tegutsevad Etshmiadzini ja Kiliikia jurisdiktsioonid paralleelselt.
Kiliikia katoolikos Aram I resideerib täna hoopis Anteliases, Liibanoni mägedes. Kiliikia vallutati ju türklaste poolt ja katolikosaadi ajalugu on täis põgenemist ühest kohast teise. Kiliiklased sattusid kõige rängemalt ka Osmanite-aegse genotsiidi ohvriteks nii 19. sajandi lõpul kui ka 1915. aastal. Seda genotsiidi ei tunnista türklased siiani ja armeenlaste kirikuelu Türgis on allutatud sama suurtele piirangutele kui kreeklaste oma. Armeenlastel on titulaarpatriarh Istanbulis, kes neid seal maal juhib. Teine n-ö väiksem patriarhi tool on veel vanas Jeruusalemmas, kus armeenia kvartal on üks ilusamaid ja puhtamaid oaase sõja ning konfliktide keskel.
Pole aset maa peal
Armeenlaste, nagu mitme teisegi vanakristliku rahvaga on nii, et Jeesuse kombel pole neil olnud siin ilmas päris püsivat kohta.
Neid võib kohata kõikjal maailmas ja meil Tallinnaski tegutseb nende kogudus. Pikaajaline kiriklik pärimus, mis on väga tihedalt seotud kultuuriga, on armeenlastel aidanud oma identiteeti muutuvas ilmas ja tagakiusu kiuste efektiivselt alal hoida. Nõnda võib armeenia kirikutes näha maast ja keskkonnast hoolimata üsna identset jumalateenistust. Mis käib ikka vanas armeenia keeles, osatakse seda siis rohkem või vähem.
Oma ülesehituselt on Armeenia apostlik kirik idakirikute seas vist üks demokraatlikumaid. Piiskopid valitakse ja katolikosaatide ning piiskopkondade üldkogudel on kogudustest valitud ilmikdelegaatidel üsna suur sõna- ja hääleõigus. Aga muidugi – kui keegi on piiskopiks juba valitud, tuleb talle ka kuuletuda.
Armeenlastel ei ole erilisi illusioone. Kuulsast minevikupärandist ja selle üle rääkimisest hoolimata.
2006|. aasta jaanuaris Roomas ühises söögilauas istudes veetsin mõnusa pärastlõunatunni eaka armeenia piiskopiga, kes Liibanoni kodusõja eest Prantsusmaale pagenuna seal töötab. Olles pärinud minu arvamust Türgi võimaliku liitumise kohta Euroopa Liiduga, jätkas ta: “Eks see oleks sama, kui 13. sajandil tahtnuks T?ingis-khaan ühendada saksa rahva Rooma impeeriumiga.” Vanem mees teab!
* * *
Järgmistes KesKus’i numbrites käsitleb Tauno Teder järgmisi ida patriarhaate ja autokefaalseid kirikuid:
India
Varem ilmunud:
Vene teoloogia eripära XX sajandil (KesKus 2/2009|)
Konstantinoopol kui uus Rooma (KesKus 3/2009|)
Aleksandria kirik: Kreekat on Aafrikas ja pühal maal (KesKus 4/2009|)
Antiookia kirik käib Damaskusest Austraaliani (KesKus 5/2009|)
Moskva Patriarhaadi hiilgus ja viletsus (KesKus 6/2009|)
Bulgaaria ning Serbia kirikud taevase tsaari valitsuse all (KesKus 7-8/2009|)
Rumeenia ja Gruusia kirikud (KesKus 9/2009|)
Süüria ja Eesti kokkupuutejooned (KesKus 10/2009|)
Aafrika sarve ristirahvas. Koptid ja etiooplased (KesKus 1/2010|)