Tänapäeva lääne seisukohalt on islamimaailma nägemus ühiskonna ülesehitusest võõristusttekitav. Teokraatlikud või autokraatlikud tendentsid ka end rohkem või vähem demokraatlikena esitlevates islamimaades tunduvad paremal juhul olevat ajast ja arust, halvemal juhul nähakse neis ähvardust lääne demokraatiale. Sellise olukorra taustal mõjuvad möödunud sajandil toimunud alternatiivide otsingud parlamentaarsele demokraatiale iganenute või ohtlikena.
Teisalt peaks ometi olema selge igaühele, et igasuguse süsteemi toimimise ning üha muutuvas maailmas eluvõimelisena püsimise aluseks on muutumine, kohanemine. Samuti oleks ennatlik väita, et elame parlamentaarse demokraatia võidukäigu ajastul, kus tõsiseid ohte sellele süsteemile pole.
ASJAD DEMOKRAATIA SILDI ALL
Möödunud sajandi viimastel kümnenditel maailma eri osades alanud demokratiseerumisprotsess ei ole viinud ühese demokraatliku konsensuse tekkeni. Jätkuvalt valitseb suhteliselt erinevaid arusaamu sellest, mis on või mida võib nimetada demokraatiaks. Samuti on ainuüksi Euroopas mitu riiki, mille esialgne parlamentaarse demokraatia teele asumine on muundunud millekski muuks – Venemaal kärpis president Jeltsin mässulise parlamendi õigusi 1993. a ning tänapäeval võib seal toimuvat võrrelda pigem sõdadevahelises Euroopas leidunud autoritaarsusele kalduva presidendidemokraatiaga; Valgevenes ei saa 1994. a alates üleüldse mingist demokraatiast rääkida.
Probleeme on olnud mujalgi – Slovakkia eksperimendid 1990ndate keskel ning praegu Ungaris toimuv näitavad, et parlamentaarse demokraatia kehtestamine ida pool kunagist raudset eesriiet ei käi üleöö. Samas ei puudu probleemid – kuigi hoopis teiseilmelised – lääneski. Hispaania, Itaalia, Prantsusmaa ja Suurbritannia on riigid, mis on ajaloo vältel pidanud tugevama õigust iseenesestmõistetavaks ning tänagi võib teatud reservatsioonide piires pidada neid riike impeeriumiteks ning keskvalitsuste käitumine ajalooliste vähemusrahvustega jätab riigiti tugevasti soovida ega ole alati kuigivõrd demokraatlik?
RAJATIS VAJAB REMONTI
Sellele vaatamata valitseb vist kogu maailmas, ka üksikutes selgelt totalitaarsetes riikides konsensus, mille kohaselt demokraatia – paljudel juhtudel parlamentaarse demokraatia – kahtluse alla seadmine on tabu. Mõningates riikides on see kirjutatud sisse lausa seadustesse? Kuid samas seisavad pea kõik maailma riigid silmitsi olukorraga, kus riik võõrandub rahvast üha enam ja parlamendivalimised – rääkimata mingitest poliitilistest sõnavõttudest või kõnedest – ei lähe korda laiadele hulkadele.
On selge, et praegune demokraatiarajatis vajab remonti. Tegelikult ei ole probleem ju mitte selles, et rahvas oleks hetkel käimasoleva tsirkuseetenduse reeglitest tüdinenud ning vaja oleks turgutada tema huvi? Probleem seisneb pigem riikide ja rahvuste toimimis- ja eluvõimes kui sellises, mis vajaks hoolikamat läbimõtestamist.
Peamine küsimus, mis määrab suurte inimkoosluste ühiseluvõime, seisneb selles, kes esindab keda, kellel on kelle mandaat. Ehk siis lühidalt – valitseja legitimatsioonis. Põhimõtteliselt on valitseja legitimeerimiseks palju erinevaid vahendeid ning nad erinevad riigiti, olles suuresti kujunenud välja traditsiooni käigus. Sellele vaatamata ei ole tänapäeval aktuaalne tagasipöördumine süsteemide juurde, kus võrdlemisi väike grupp otsib legitimatsiooni ühiskonna väga suurelt enamuselt. Sellisteks süsteemideks oleksid erinevad täidesaatva võimuga ja seadusandva monarhia, aristokraatia või üleüldse oligarhia vormid.
Suund, mis tänapäeva demokraatiale on avatud, püsimaks elujõulisena nii valitsejate kui valitsetavate (rahva) silmis, viitab pigem kodanikkonna esindatuse laiendamisele ja mitmekülgsemaks muutmisele.
ALTERNATIIVIDE OTSIMINE
Tasakaalustatud võimumehhanismide abiga aitaks seevastu suurendada inimeste huvi ühiskonnas toimiva vastu süsteem, mis suudab tagada kodanike maksimaalse esindatuse. Võib küll irvitada nende üle, kes hääletavad “jalgadega”, kuid kui Eesti valijatest ligikaudu ¾ otsustasid mitte osaleda europarlamendi valimistel, siis ei saa valituks osutunud saadikud mitte kuidagi väita, et nad esindavad rahva huve?
Alternatiivide otsimine sellisel kujul ennast ise ammendanud parlamentaarsele demokraatiale peaks nõnda olema iga poliitiku huvi. Või vähemasti iga poliitiku huvi, kes soovib vältida poliitika muutumist väheste väljavalitute liivakastiks, mis ei esinda lõpuks enam mitte kedagi peale käputäie parteilaste. Kui selliseid poliitikuid aga ei leidu, siis seda paremini tõestab see väidet, et käesolev süsteem on end ammendanud, poliitikud võõrandanud end rahvast?
ORGANISATSIOONIDE JA KODADE KAASAMINE
Esindusdemokraatias peaks valija teadma, kes teda esindab. Kaasaegne valimismehhanism, samuti valijate tohutu arv võrreldes valitutega teeb selle keeruliseks ning valijad on pärast valimisi pettunud. Niisiis tuleks leida mehhanism, mis toob riigi esindusorganitesse (selleks ei pruugi olla lihtsalt parlament, võivad eksisteerida ka erineva tasandi või erineva erialase suunitlusega kojad) ühe valija kohta rohkem valitavaid. Üheks võimaluseks on tagada valijale mitu häält, teiseks – ja veelgi vahetumaks ning valijalähedasemaks – on aga valija esindamine erinevate ühiskondlike organisatsioonide, kutse-, ameti- ja erialaliitude ning huvigruppide kaudu, kellest moodustuksid kui mitte muud, siis vähemasti nõuandvad organisatsioonid parlamendi kõrvale või selle sisse.
Selline süsteem tagaks ühiskonna senisest suurema integreerituse – seda nii alt üles kui ülevalt alla. Sisuliselt kujutab ta endast vastandit igasugusele tagatoapoliitikale, sest kaudselt oleks sellesse haaratud iga kodanik – sõltumata sellest, kas ta parlamendivalimistel osaleb või mitte. Teatud mõttes võib seda süsteemi võrrelda vandekohtuga, kus õigusemõistmisel on spetsialistist kohtuniku kõrval kodanikud tänavalt?
MITMEKIHILINE, INTEGREERITUD RIIK
Kas selline mitmekihiline, omavahel põimunud esindusorganitega, tihedalt integreeritud riik oleks kohmakam või ka ebademokraatlikum praegu kehtivast süsteemist? Sellele küsimusele on loomulikult raske vastata, sest tegu on vaid visiooniga ühest võimalikust arengusuunast – enne toimimist pole võimalik säärase integreeritud mudeli efektiivsuses ega ka ebaefektiivsuses veenduda. Võib vaid teha oletusi ning võrrelda antud mudelit kaasajaga. Ühest küljest on selge, et ühiskonna tugevam integratsioon ei ole kõikidele inimestele meeltmööda, kohustades oma liikmeid olema mitte ainult oma individuaalse õnne sepad ja kütid, vaid täitma ka kodanikukohuseid. Teisalt muudaks ühiskonna sisemine sidusus sellised kohustused elu sama lahutamatuks osaks nagu meie vähesed kodanikukohused seda täna on – nende peale mõtlemisele ei kulutata rohkem aega?
Samuti ei tohi hetkekski unustada, et praegune, pea täielikult vastutusest lahtihaagitud vabadusel põhinev mudel on võõrutanud endast suure osa rahvast nii meil kui mujal. Kui kogu ühiskond ei asu kiiresti otsima arenguvõimalusi, mis vastaksid üha atomiseeruva ning kiiremini muutuva ühiskonna vajadustele, siis moondub poliitika peagi vaid tagatoamänguks, samuti suureneb igasuguse äärmusluse oht, sest just viimased on võimelised väikese, ent selgelt meelestatud toetajaskonna abil haarama kriitilise hulga hääli, mis ei paku mingisugust huvi suurele osale valijaskonnast?