Sinine värv, ühena kolmest rahvusvärvist nii lähedane eestlaste jaoks, omab Euroopa poliitilises traditsioonis alates XIX sajandi keskpaigast kindlat poliitilist tähendust.(1) Nimelt märgib ta parempoolset ja konservatiivset ideoloogiat. Kõige laiemalt teadvustatakse seda ilmselt Suurbritannia puhul, kus tänapäevalgi kasutavad parteid kolme selgelt eristuvat värvi – leiboristid punast, liberaaldemokraadid ehk viigid kollast ja toorid sinist.
Kuid sinise värvi poliitiline areaal ei piirne ainult Suurbritannia ega Briti saartega, vaid enam-vähem samas tähenduses on ta tuntud mujalgi. Seejuures mitte lihtsalt sinise värvi kui sellisena vaid ka seda värvi sümbolite näol. Jättes kõrvale kõikvõimalikud tõrvikud, kotkad, lõvid ja muu sõjaka sümboolika, mida võidakse siniseks võõbatuna kujutada, leiavad poliitikas üsna laialdast kasutamist ka sama värvi lilled. Ning nii üllatav kui see ka eestlasele tunduda võiks, pole võõrsilgi ideoloogilises tähenduses tundmatu meile nii armas ja süütu rukkilill.
KULTUURILOO MÕISTE
Kuigi ülemöödunud sajandil tekkis Saksa keelde mõiste “preisi sinine” (preußischblau), märkides eelkõige sõjaväe mundrivärvi, ei ole kaasaegsel Saksamaal ja Austrias tegelikult sinisel värvil väga selget poliitilist tähendust. Parteipoliitikas räägitakse Saksamaal CDU ja Austrias ÖVP puhul ikkagi “mustast”, sest nende parteide juured viivad katoliiklike eelkäijaerakondade juurde.
Mõningal määral – ja kaasajal üha vähem – on Austrias siiski mõistet “sinised” tarvitatud FPÖ kohta.(2) Viimane erakond, mille nimi eesti keeles kõlab kui Austria Liberaalne Partei, omandas ilmselt suurima rahvusvahelise tuntuse seoses Jörg Haideriga, kes mõne aasta eest rajas endale aga uue partei, mida võiks selle poolt kasutatava värvi järgi nimetada “oran?iks” ?
Kuigi sinine värv pole seega Saksamaa ja Austria poliitikas just keskne, tunneb saksa kultuurilugu mõistet “sinine lill” (die blaue Blume),(3) millega Novalis ehk vabahärra Friedrich von Hardenberg oma romaanis “Heinrich von Ofterdingen” (1802) sümboliseeris otsinguid ilu ja täiuse, keha ja vaimu ühtsuse järele. “Sinisest lillest” sai Saksa romantismi üks keskseid sümboleid ning tegelikult pole ta ununenud siiani. Olgu “sinise lille” elujõu tunnistuseks näiteks tänapäeval Halles ilmuv noorte kultuuriajakiri “Blaue Narzisse” ehk “Sinine Nartsiss”, mis soovib jätkata XIX sajandil pooleli jäänud rahvusromantilisi otsinguid ning täita need kaasaegse sisuga.(4)
Olgu sellega kuidas on, “sinine lill” või selle parafraasid esindavad poliitilisust siiski vaid kõige abstraktsemas ja laiemas mõttes, olles eelkõige Saksamaal tekkinud esteetilise mõtteviisi ja elutunnetuse väljendajaks. Selliselt võib öelda, et parimal juhul võiks “sinine lill” kujutada endast “saksa ideoloogia” sümbolit, kuid viimasel on tegelikult teistsugune, ajas väljakujunenud sisu. Nimelt käsitles Armin Mohler “saksa ideoloogiana” juba Goethe-ajastul tekkinud ning hiljem konservatiivseks revolutsiooniks kujunenud ajaloolist protsessi.(5)
KEISRI LEMMIK
Selgema poliitilise tähenduse omandas seevastu rukkilill. Kas just “sinise lille” edasiarendusena, küll aga kindlasti toetudes olemasolevale sümboliseosele, võtsid 1848. a. revolutsionäärid Saksamaal oma märgina kasutusele rukkilille. Tihtipeale seoti selle ümber veel must-puna-kuldne lindike, kuid see polnud siiski kohustus. Rukkilill omandas üsna ruttu iseseisva sümboli väärtuse ning teda kinnitati endale saksa rahvuslikkuse sümbolina rinda ka niisama.(6)
Samas on selle lillekese kujunemisel revolutsiooniliseks ja omamoodi isegi sõjakaks märgiks hoopis romantiline eellugu. Nimelt meeldisid rukkililled rahva poolt armastatud kuninganna Luisele, hilisema esimese Saksamaa keisri Wilhelmi emale.(7) Viimase populaarsus põhines omakorda suuresti saksa rahvusluse vaimustust toitval materjalil – nimelt omandas ta varakult kuulsuse armastava ema ning hea kaasana, kes tegi oma kuningast mehe kõrval läbi Napoleoni vastu peetud sõdade vintsutused ning innustas kuningat ja rahvast jätkama lootusetuna näivat sõda ülekaaluka vastasega. See, paaris romantismiaja uneleva, kauni ja intelligentse naise ideaaliga, tegi kuninganna Luisest ja rukkilillest suurepärase ihaldusobjekti rahvuslaste jaoks.
Rukkilille armastust kuulutas ema surma järel ka keiser ise, mistõttu on üsna loogiline, miks see lill muutus väga oluliseks nende Austria poliitiliste jõudude jaoks, kes soovisid oma riigi või vähemasti selle saksakeelsete alade ühendamist Saksamaaga. Oli ju Preisimaa poolt ühendatud Saksa keisririik XIX sajandi lõpul Euroopa majanduslik vedur ja poliitiline suurjõud ning selliselt oluline majakas Doonaumonarhia sakslastele, kes tundsid end ohustatuna slaavlastest ja ungarlastest.
Samal ajal jäi rukkilill Saksamaal ikkagi meenutama läbikukkunud liberaalset revolutsiooni, mõningal määral kujunes temast ka sümbol, millega mälestati Saksamaa ühendamise sõdades (1864 Teine Schleswigi sõda, 1866 Austria-Preisi sõda ning 1870-1871 Prantsuse-Preisi sõda) langenuid. Kuid säärast parteipoliitilist tähendust nagu Austrias, kus rukkilille kandmine sümboliseeris ebalojaalsust Habsburgide kojale ning küllaltki agressiivset saksa rahvuslust, Saksamaal enne Esimest maailmasõda ei kujunenud.
Selleks oli ikkagi vaja sõda, mis lõi kaardid segamini ning süstis korraliku annuse käremeelsust saksa rahvusluse haavatud vaimu. Nüüd hakkas rukkilill tähistama eelkõige “truudust rahvusele” (Treue zum Volkstum) ning teda kasutasid rohkem või vähem ametlikult mitmed rahvuslikult meelestatud organisatsioonid.(8) Rukkilillest sai ka sümbol mõjuvõimsale organisatsioonile nimega “Ühing Välismaa Sakslastele” (Verein für das Deutschtum im Ausland), kes kogus annetusi ja viis läbi abiaktsioone Versailles’ ja Trianoni rahulepingu järgselt Saksamaa ja Austria piiridest välja jäänud miljonite rahvuskaaslaste heaks.(9) Selle organisatsiooni järeltulija – “Kultuurisidemete Ühendus Välismaa Sakslastega” (Verein für Deutsche Kulturbeziehungen im Ausland) – kasutab tänini stiliseeritud rukkilille enda sümbolina.(10) Keegi ei seosta seda aga sõjaka rahvuslusega. Vähemasti Saksamaal mitte.
AUSTRIA MOODI ASJAD
Austrias on seevastu rukkilille kui poliitilise sümboli teravus säilinud tänaseni. Nimelt otsustasid tolleks hetkeks juba Haiderist vabanenud FPÖ liikmetest valitsuskabineti liikmed ilmuda 30. oktoobril 2006| vandeandmisele rukkilill rinnas. Sellega põhjustasid nad poliitilise skandaali – nimelt väitis Austria televisioon, et NSDAP Austria haruorganisatsioon olevat enne Anschluss’i kasutanud salamärgina just rukkilille, mistõttu see olevat kaasaegses demokraatias täiesti lubamatu.(11)
Sellega on rukkilille parteipoliitiline tegevus Austrias ilmselt selleks korraks lõppenud. Huvitav oleks teada, kuidas oleks Austria üldsus suhtunud tänavu suvel toimunud X Noorte Laulu- ja Tantsupeosse, mille ehtimisel polnud koonerdatud ei päris ega stiliseeritud rukkililledega. Natside värk, mis muud. Ja mine seleta siis, et laulu- ja tantsupeoliste jaoks olevat rukkilille tellitud lausa Hollandist, sest meie enda omad kippusid just otsa saama? Ja kogu eelneva jutu peale veel lõpetuseks üks raskestivastatav küsimus ka – miks ikkagi otsustati 1968. aastal valida just rukkilill sümboliseerima eestlust? Kas äkki selle pärast, et ta sobib ilusasti samasse ritta akordionimuusika, laulupidude, seltsielu, hapukapsa, sealihatoitude, õllejoomise ning kõige muuga, mis on ka antud artiklis kirjeldatu taustsüsteemiks ning mida võiks kirjeldada ilusa eestikeelse mõistega: Deutsche Kultur?
***
1 Karlheinz Weißmann. Farbe der Barbaren. – Junge Freiheit, 14. 7. 2006|.
2 Ibid.
3 Karlheinz Weißmann. Favorit der Königin. – Junge Freiheit, 25. 5. 2007|.
4 Võrguversioon kättesaadav aadressil www.blauenarzisse.de.
5 Selle kohta vt. lähemalt: Peeter Helme. Konservatiivne revolutsioon: mässumeel ja alalhoid. – Akadeemia nr. 8, 2006|, lk. 1737-1758, lk. 1741.
6 K. Weißmann. Favorit der Königin. Op. cit.
7 Ibid.
8 Ibid.
9 Ibid.
10 Vt.: http://www.vda-globus.de/
11 K. Weißmann. Favorit der Königin. Op. cit.