Alustame siis algusest ja loeme need kolm asja üles:
1) sotsiaalmaksud töötajate kaela;
2) kõrgharidus tasuliseks;
3) pensioniiga 67. eluaastale.
Mitu käbi keegi saab
Õud, nutt ja hala. Vereimejad ja kapitalistlikud sead. Jultunud ka veel. Isegi ei varja oma omakasupüüdlikke eesmärke ja maailmavaadet. Maha!
Kuigi neid kolme taotlust võiks ka teisiti tõlgendada. Üks on vasturääkiv, teine udune ja kolmas, õieti selle vastuvõtt, näitab midagi väga imelikku.
Üks. Tööandjate manifest ütleb oma III osas “Maksundus”: “Lähtuvalt teiste riikide praktikast, tuleks sotsiaalmaks muuta maksuks, mille tasumise kohustus lasub töötajal (sarnaselt tulumaksuga).”
Pole parata, lausa kisub natuke arvutusmänge mängima.
Mõtleme välja kodaniku, kes on tubli, käib tööl ja kelle palganumber on 10 000 kohalikku käbi. Millest lähevad maha tulumaks, sotsiaalmaks ja töötuskindlustus. Jätame praegu arvesse võtmata tulumaksuvaba miinimumi, et näide lihtsam saaks.
Kodaniku palgast peetakse kinni 21% tulumaksu ja 2,8% töötuskindlustusmaksu. Mis on kokku 2380 käbi. Kätte saab kodanik 7620.
Tööandja maksab kodaniku eest sotsiaalmaksu 33% ja oma kohustusliku 1,4% töötuskindlustusmaksu. Ehk 3440 käbi. Kokku on kulud töökohale 13 440 käbi.
Nüüd pöörakem täielikult oletustesse ehk – sotsiaalmaksud täiesti töötaja kaela, aga muidu jääb kõik samaks. Kodaniku palganumber on endiselt 10 000. Aga tööandja peab sellest kinni peale tulumaksu ka muud maksud. Mis tähendab, et varasema 2380 asemel võetakse lisaks veel eelmainitud 3440 käbi palgast maha ja kantakse riigituludesse.
Kodanik saab seega kätte 7620 asemel terve 4180 käbi.
Tööandjal on muidugi maksukergendus – tema on 3440 säästnud igalt töökohalt. Mis tähendab, et umbes sama raha eest saaks varasema nelja inimese asemel viis 10 000 palgaga inimest pidada.
Keegi ei vaevu korrutama
Kuid pöörakem nüüd asi täiesti hulluks – kodanik teatab, et tema selle naljaga nõus ei ole ja saadab tööandja pikalt. Ja et ikka veel hullemaks ajada – tööandja lepib sellega. No nii vajalik kodanik on ja ei ole samasugustest järjekorda ukse taga, kes nõustuks ka söögi eest töötama, nagu see mõne juhikese haige unistus on olnud.
Et mitte liiga vaevata kedagi uue segase arvutuskäiguga – kui varem oli kättesaadava raha ja makstud maksude suhe 57% / 43%, siis uuel puhul oleks enam-vähem vastupidi 42/58. Seega, et kodanik ikka oma 7620 kätte saaks, kuluks töökoha pidamiseks umbes 18 100 käbi.
Miska tuleb välja, et manifest taotleb tööjõukulude 35% tõusu, mis? Ehk sama raha eest, millega varem sai seitse inimest palgata, saaks vaid viis?
Midagi siin ei klapi, kui sama manifest kurdab Eesti kõrgete tööjõukulude üle. Hilisemates kommentaarides teatasid kapitalistid küll, et mõte oleks ka töötajale tunda anda, milline see maksukoormus tegelikult on. Üks mu kapitalistlikust seast sõber kunagi nentis: võta oma kättesaadav palk, korruta 1,8-ga, saad teada, mis su töökoht maksma läheb.
Kuid kas seda tegelikult tunnetatakse, on kahtlane. Keegi ei vaevu korrutama ega mõtlema, kuni maksude kinnipidamine jääb tööandja mureks. Peaks töötaja ise korra kuus maksuameti suunas ülekande toime panema … siis tunnetaks küll. Mis on natukene teine ja mõnevõrra omaette teema.
Tasulisest kõrgharidusest
Noriks edasi. Tööandjate manifesti IV osas “Haridus” on kirjas: “Kõrghariduses tuleb üle minna tasulisele õppekorraldusele, mida toetaks stipendiumite süsteem andekamatele või materiaalselt vähemkindlustatud peredest tudengitele. Stipendiumite süsteem peaks soodustama tudengite seas vähem populaarsete reaal- ja tehnikaainete omandamist.”
Eks ta tõsi ole, et milleks peaks Eesti maksurahade eest Soomele arste välja õpetama, kui tuntuimad näited ette võtta. Ja tõsi ta on, et kui viskad suva suunas kivi, mõni avaliku halduse, naisuuringute, sugu-uuringute, vähemusõpetuse või muu udueriala magister ikka ette jääb. Tehnotaibut otsi jälle tikutulega.
Jah, aga segane on, kuidas tasuline kõrgharidus selle mure ümber võiks pöörata. Uduala õppima minnes on lihtsam ja parem ära elada. Võimalusi on rohkem, konkurentsi vähem. Ikka palgatakse. Ikka riigipalgale, otseselt või siis kaudselt. Vana seaduspärasus ütleb, et ühed ametnikud annavad teistele tööd, tekitades pideva vajaduse uute järele. Ja manifest ise toob ära tabeli, mis näitab, et riigileib on siin maal paks ja kindel. Ehk siis riigitöötajate palgad ületavad erasektori omi korralikult. Möödunud aastal 21,9%. Kala otsib, kus sügavam, inimene, kus parem.
Milleks siis vaevata oma pead matemaatikaga? Elu ise pakub näiteid, et võib hästi ära elada, kui valdad euroslängi, jaksad koosolekutel istuda, oskad pseudoprobleeme välja mõelda ja nende lahendamiseks rahasid nuiata? Kesse loll on?
On siis kõik tööd vead?
Tasulise kõrghariduse puhul võib veel hullemaks minna – lisaks õppelaenule tekivad ehk lisaks õppemaksulaenud. Mis tähendab, et riigitööle minejatele tuleb veel kõrgemat palka maksta, et ikka laenud makstud saaks … Mis nõuab raha ja jälle tõstab küsimuse: kust see raha võetakse. Eks ikka maksudest … Nii et jälle kisub kuidagi vastuoluliseks. Kisub hoopis kuidagi kallimaks … Ning tehnokratid lippavad ikka minema.
Kolmas. Pensioniiga 67. Siin pole tegelikult manifestile midagi ette heita. Kõik tundub õige. Rahvastik vananeb, eluiga kasvab. Kummalised on vihakarjed ettepaneku pihta sellepärast, et jääb mulje, nagu oleks paljude inimeste unistuseks võimalikult varane võimalikult jõukas pensionipõli.
Mis on natuke jube. Umbes, et hakkad noorest peast kujutlema, kuidas kord vedeled, saad pensioni, midagi tegema ei pea. Mille nimel võib siis vahepealse aastakest 40 ka, hambad ristis, töötada. Ja kui öeldakse äkki, et peaks mõned aastad rohkem, siis võetakse seda kui õuduse pikendamist hetkel, mil lootus pääseda oli juba nii lähedal. On siis töötamine nii halb siin maal … On siis kõik tööd vead? Jube, kui on. Kurb ka. Viltu.