Moskva kultuuriajakiri “Dru?ba Narodov” on alati asunud Kirjanike liidu õuel, Povarskil, Moskva keskuses. Kuid viimastel aastatel on siseväljak muutunud restoranide ja kohvikute asutajate jaoks nii ahvatlevaks paigaks – saab ju suvel laudu viia suletud hoovile -, et järkjärgult, tõdede ja valedega, on see hakanud minema ettevõtlike inimeste valdusesse, kel pole mingit seost kirjandusega.
Täna on kogu hoov täis ehitatud terrasse ja täis laotud söepanne; ?a?lõki ja ljulja-
kebabide lõhn tõuseb visalt taeva poole; õues jooksevad ringi kokad räpastes valgetes kitlites, sõidavad autod produktidega, hoovi tulevad oma bisnessi üle vaatama sünged, tusased, paljaks raseeritud peadega peremehed, saadetuna püstolkuulipildujatega varustatud turvameestest ning selgitavad vaikse ent kohutava sosinaga oma suhteid samasuguste süngete ja paljaks raseeritutega.
Toimetus viidi üle, talle anti pealisehitus restorani peal – mõned pugerikud kitsaste koridoridega; koridori suubuvad torud köögist, kärsahais ja iiveldama ajavad lehad täidavad kabinette, rasvased, lihaga toidetud kassid ronivad akendel ja jalutavad mõtlikult käsikirjadel.
Kuid vastu igasugu tervet mõistust, vastu igasugu loogikat, jätkab toimetus tööd ning ajakiri ilmumist. Ajakirja juhib suurepärane kirjanik Aleksandr Ebanoidze, kriitika osakonda aga üks Venemaa paremaid kirjandusteadlasi Lev Anninski. Tema, muide, on minu arvates parimate eesti kirjanduse kohta käivate uurimuste autor?
Küsisin temalt peamiselt neist asjust, mis vaevavad mind juba mitu aastat:
*
Öelge, miks inimesed loevad täna Marinina ja Akunini krimkasid?
Seepärast, et Akunin ja Marinina täidavad tänaste inimeste jaoks vajalikku funktsiooni – lõdvestusfunktsiooni. Inimesed väsivad, sülitavad igasugu mõtte peale, vaja on ots otsaga kokku tulla, neil on vaja kusagil töötada, siis aga tulla enda juurde. Elu on niisugune, et inimesed tahavad teada, kuidas neid tapetakse, kuidas neid paljaks varastatakse, kuidas nende üle kohut mõistetakse, aga Marinina miilitsaanalüütik ja tark naine, jutustab kõigest sellest keskpärase kirjanduse tasemel, mida võimaldavad tema loomingulised oskused. Akunininiga on pisut teine lugu: ta on suurepärane Jaapani tundja. Aga Jaapan on alati olnud vene inimese jaoks unistuste riik; meie enda juures midagi asjalikku luua ei suuda, lööme üksteist maha, aga seal kusagil Jaapanis võib meie arusaamist mööda olla kõik imeilus. Akunin on imitaator, pole mitte kirjandus, on projekt. Projekt, mille eesmärk on püüda publikut ja tema arvelt nagu kord ja kohus teenida, andes talle, mida too tahab. Kultuurse lugemise illusiooni, mis ei nõua mõistuslikke ja hingelisi pingutusi. Proovi sa ilma pingutuseta lugeda Dostojevskit või Tolstoid? Aga Akunin imiteerib Leskovi, Turgenevit, Tolstoid. Täielik valik kultuurilisi paradigmasid poolharitute jaoks.
*
Aga miks on populaarsed rumalavõitu plikade, nagu Oksana Robski glamuursed teosed, mis kirjeldavad ilusaid maju, ilusaid kortereid ja ilusat seksi?
Kirjandus – see on midagi, mis asub väljaspool standarti. Aga Robski ja temasugused rõhuvad just standardile, nad kiitlevad sellega, et selle standardini jõudsid. See pole kirjandus, see ongi olmestandard.
*
Võime me rääkida ka nn tõsisest vene kirjandusest?
Missugusest? Õpetajaskonnaga, tõeotsingutega? Selline kirjandus on kaotanud jalgealuse, kuna me oleme üle läinud turule, aga vene inimene pole kunagi turuinimene olnud, turg assotsieerub tal Ida või Inglismaaga – midagi Adam Smithilt. Saksa filosoofid ju soovitasid tal sisemist seadust “meie sees”, vene inimene pole kunagi seaduse järgi elanud, vaid ainult õndsuse järgi. Uus elu võrdub meie jaoks loobumisega, kuid seejuures oleme me klammerdunud uue kavala maneeride keti külge. Traditsiooniline kirjandus on langenud madalate tiraa?ideni. Ja siis hakkasid ilmuma andekad poisid nagu Viktor Jerofejev, Viktor Pelevin, Viktor Sorokin ja nad ütlesid: eh, tuleb välja, et me oleme sõnnik? Väga hea, me kohe näitame teile, missugune sõnnik me oleme. Jerofejev näitab, et kõik on rajatud spermale, peenisest kõrgemale ta ei tõuse, kuid kirjutatud on andekalt; Sorokin näitab, et me oleme sitt, aga Pelevin räägib, et kõik on narkomaania. Kõik nad on andekad ja kõik kirjutavad nii, et ajab öökima.
*
Nii rääkisime me Lev Anninskiga, pärast aga läksime toimetuse õhtule, traditsioon, mis on säilinud heade paksude ajakirjade juures, kui kaetakse reede õhtul laud, asetatakse sellele viina ja õlut, tehakse võileibu ja räägitakse, räägitakse, räägitakse, jätkates seda unikaalset suusõnalist ?anri, mis nõuab teravmeelsust, hingelist rikkust, mõistust ja artistlikkust, kuna viisakusest siin keegi kuulama ei hakka, katkestatakse ja enam sõna ei anta.
Palgad on tillukesed, tiraa?id samuti, kuid ajakirja viimase numbri lugesin ma kaanest kaaneni tohutu mõnuga, tundes heameelt inimliku suhtlemise külluslikkusest. Anna Berdit?evskaja luuletused, Julius Edlise romaan, Anninski artikkel?
Muuhulgas, Lev Anninski on maailmakirjandusliku silmaringiga inimene, kunagi kirjutas ta vapustava artikli Enn Vetemaast “Faust Mefistofelese maski taga”: tahaksin kuulata tema trükitud arvamust Ennu uuest romaanist?