(Noorematele lugejatele: Kassett oli mp3-mängija eelne portatiivne helikandja. Enamasti mustast plastmassist nelinurkne karbikene, mille sees oli lint. Vot selle lindi peale salvestati muusika. Selle protsessi õnnestumiseks oli vaja kassettmagnetofoni, ei mingeid servereid ja kopipeiste!)
Eesti muusikas on olnud igasuguseid aegu. Epliku Vaiko ütles kusagil, et kunagi pole Eestis tehtud nii head muusikat kui praegu. Samas võib öelda, et kunagi pole Eestis olnud muusikalises perspektiivis nii huvitavat aega kui 80ndate lõpp ja 90ndate algus. Siis tuli uut kraami igast ukse- ja põrandapraost. Need bändid polnud võib-olla head, aga nad olid huvitavad, omas mõttes ülinaiivsed, aga selle eest entusiasmi täis. Ja igaüks neist võttis vaevaks ilmutada vähemalt ühe helikandja. Helikandjaks oli tol ajal kassett! Siin võtamegi meenutada mõningaid unustatud helikandjaid eesti muusikast, mis on teenimatult unustatud.
* * *
Lost Kolchoses
Kainestusmajas
Kõige haigem Eesti pinnal eksisteerinud muusikaprojekt läbi aegade. Kolm soome tudengit otsustasid Tartus bändi teha. Bänd oli eestikeelne, kange soome aktsendiga. Pillideks olid kontrabass, trumm (mida löödi luuaga) ja viiul. Sinna juurde bänd?o, suupill ja muud folgividinad. Otse loomulikult oli üks nende hittidest “Kaamos”. Oli ka paras kaamosmuusika, absoluutne psühhofolk. Soome morbiidse huumoriga laulsid nad asjadest enese ümber ja nii sündisid lood nagu “Vaala vatsas”, “Tartu kummitus”, “Libahundinaine”, “Südamed ära murtud” ja muidugi “Joogilaul”. Kusjuures vennad ise jõid ka, aga mäletamist mööda pidasid ikkagi piiri. Lost Kolchosis oli supermobiilne ansambel ja esines igal pool, kus said, eriti aga spontaanselt tolleagses Tartu menutoitlustusettevõttes Kolm Soni.
* * *
B.D.Ö.
Anblögged
B.D.Ö. Factories
Beer Drinking Örchestra oli see, mida Kosmikud tahaks heal meelel olla, aga ei ole – hea huumoriga ja lõikavate tekstidega ülilahe bänd. Kuskohast meestel selline kvaliteetnaljasoon, jäägu mikrobioloogide ja geneetikute otsustada, ent B.D.Ö. oli ja jääb omaette tasemeks eesti rokkmuusikas. 90ndate alguse suurmood oli unplugged. Kõik tõmbasid kidrad võimust välja ja kammisid akustiliselt. B.D.Ö. poleks B.D.Ö., kui nad poleks antud teemasse omamoodi suhtunud. Fiktiivse akustilise kontserdi lindistus algab kahe maavanakese dialoogiga James Bondi sissejuhatava sõnavõtu taustal. Ettekandmisele tulevad Õlleorkestri igihaljad hitid, saateks vahetekstid, mis viivad kuulaja naerust hauda. Samas, ei mingeid jalaga persse nalju ega lamedat poosetamist. Kaks ainukest eestikeelset lugu tol kassettil on “Mis on? ” ja “Unihea”, mis toovad eriti välja selle, kuidas Lemo ja Co suutsid väänata nii populaarseid viise kui eesti keelt.
* * *
Röövel Ööbik
Ilu
Kuldnokk
Oli tore aeg ja ilma lõi uus ennekuulmatu bänd Ida-Virumaalt. Ööbik oli 90ndail revolutsioneeriv nähtus eesti muusikamaastikul, tehes asju nii, nagu kunagi polnud keegi teinud ja sellest isegi und näinud. Nad sõna otseses mõttes rikkusid muusikakategooriad, pannes soolosid sinna, kus neid ei tohtinud panna, ehitades lugusid üles nii, nagu seda poleks teha tohtinud ja lauldes nii, nagu seda poleks saanud teha. Kuna kooperatiivil Kuldnokk oli eriline anne anda välja madalakvaliteedilisi kassette, mis pärast 10. kuulamist krigisema ja vilistama hakkasid, oleks viimane aeg “Ilu” ka CD-l üllitada. Ja kassetikujundus, tase! Kõik bändid, kes 90ndaid muusikaliselt taga nutavad ja seda perioodi koopeerivad, võiksid sealt äratust saada – tehke enda muusikat ja ärge olge haledad koopiad!
* * *
Rock the Christmas
Kuldnokk
Absoluutselt parim jõulukogumik. Ma pole küll kindel, aga see kassett ilmus vist ka vinüülformaadis. Tavaliste tatiste jõulukella ja sõitsidsaanidsõitsidreed kit?i asemel on siin teemasse suhtutud huumoriga. Velikije Luki “Santa Claus on surnud” peaks juba iseenesest ära ütlema, millises võtmes siin jõuludesse suhtutakse. Röövel Ööbik õnnistab kuulmekanaleid kolme looga. Ühel neist aitab kaasa keegi teoloogiatudeng (need on ju need kõikse suuremad lakkekrantsid!) ja teise nimi on “Bon Bon Jesus Born”. Soome kaamost esindab Kumikameli looga “Nalle kainalossa” ja muidu hillitsevaid toone lisavad Linnu Tee ja Just Knud Qvigstad. Kulo toob sisse oma glitteriroonia looga “Vennad Kristuses” ja lõpetab paslikult kasseti “Õllelauluga”.
* * *
Merry Christmas Mr.Lawrence
Graffity Revolution
Kuldnokk
Raske on tagantjärele ette kujutada seda pauku, mis kaasnes mr Mihkel Raua uue bändi ilmumisega raadioeetrisse ja lavalaudadele. See oli kõige läänelikum idabänd üldse. Erinevalt hilisemast U2-mõjudega ballaadpopist oli MCML esik absoluutne kihutav kitarrirokk, kus armu ei antud ja vange ei võetud. Iga loll sai aru, et siin on lauldud parimat inglise keelt, mis Eestis oli võimalik ja see andis üllitisele hulga lisapunkte. Kasseti kujundus oli ka üle prahi läänelik, üks esimesi heliüllitisi Eestis, kus laulusõnad kaasas. Aga peamine oli muusika. Oli aeg, kus anything goes, mis andis muusikutele vabad käed teha seda, mida süda soovis. Stuudiotesse saadi kuidagi niisama sisse, kontserte anti niisama, joodi ja laaberdati ja tehti muusikat selle pärast, et enne ei saanud ju teha.
* * *
J.M.K.E.
Rumal nali
Fucking Cunts Records
Nagu ütleb kasseti alapealkiri, on seal “23 keskmise, sita ja väga sita saundiga hitti” aastaist 1986-1989. Raske uskuda, kuid neid lugusid kuulati üle terve Nõukogude Liidu ja polnud mingi ime leida Vladivostokis punkarit, kel oli tundmatu Estoonia bändi Juuemkaa 70 korda ümber lindistatud kassett. Enamik lugusid pärineb J.M.K.E. algkoosseisu(de) päevadest, ajast, kui ansambel oli üks omapärasemaid terves Liidus. Need lindistused demonstreerivad väga hästi noorte vihaste punkarite stiihilist, sihitut mässuvaimu ja energiat. Need, kes tunnevad seda punkkollektiivi ametlikult väljastatud ja lindistatud albumite põhjal, leiavad siit nii mõndagi, mida avastada. Tegelikult peaks see kassett välja tulema nime all “Early recordings” ja olema mõeldud eriti andunud J.M.K.E. fännidele kui collector item.