MITMEKIHILINE KOHT: Etnoloogiadoktor Aimar Ventsel kirjeldab, mida ta nägi, kui kuu aega Kasahstanis veetis. Eestlaste jaoks on see kindlasti üsna arusaamatu ja kummaline maa. Igal juhul – Kasahstan on Kesk-Aasia suurim riik, kus aetakse täiesti selgelt oma asja.
Mul õnnestus viibida kuu aega Kasahstanis septembri keskpaigast oktoobri keskpaigani. Seekord viis Kõigevägevam mind Karagandasse, linna, mis on kuulus oma kaevanduste poolest ja ka seepärast, et Semipalatinskilt startivad Venemaa raketid lendavad üle linna, tekitades tähesaju taolisi moodustisi. Selle kuu aja jooksul õnnestus mul õppida palju uut ja kogeda seni Kasahstanis kogematut. Üleüldse, iga kord, kui ma Kasahstani satun, näen ma midagi uut ning õpin seda maad ja rahvast natukene paremini tundma.
Suhe Venemaaga
Kui nüüd alustada algusest, siis iga kord, kui ma satun kirjatükile, kus väidetakse, et Kasahstan on riik Venemaa ja Hiina mõjusfääris ning enam-vähem ühe või teise (või mõlema) vasall, siis tean, et autor ei tea Kasahstanist midagi. Kasahstan on Kesk-Aasia suurim riik ja ajab oma asja nii hästi või halvasti kui saab. Muidugi, Kasahstan on Hiina ja Venemaa vahel, ent geopoliitiliselt on seal palju muud veel. Aga see pole praeguse kirjatüki teema. Millest ma tahan kirjutada, on see, et Kasahstani seotus (mitte segi ajada sõltuvusega, n-ö analüütikute märja unenäoga) on murenemas. Ning seda oli veider näha ja kogeda.
Kasahhidel on Venemaaga väga kummaline, mitmekihiline ja meile siin kohati raskesti mõistetav suhe. Enamiku kasahhide puhul on see nii, et kui nad mingit teist keelt oskavad, siis on selleks vene keel. Siia juurde lisandub asjaolu, et on olemas ka venekeelsed kasahhid, peamiselt Kesk- ja Põhja-Kasahstanis elavad kasahhid, kes on üle läinud vene keelele ja kui üldse räägivad kasahhi keelt, siis tuntava vene aktsendiga.
Süüdimatust üleolekutundest
Vene keel ja Venemaa meedia on kasahhidele aken maailma. Enamik maailmakirjandust jõuab kasahhi keelde läbi venekeelsete tõlgete, sama on ka filmidega. Kuna vene keel on Kasahstanis sisuliselt riigikeel (seaduse järgi on selleks kasahhi keel ja vene keelel on põhiseaduslikult rahvastevahelise suhtlemise keele staatus), siis on vene keele kaudu kasahhidele kättesaadav ka Venemaa meedia, kultuur ja poliitika. Ning selle viimase suhtes on minul suur küsimus.
Küsimus on: kas Venemaa poliitikud ja avaliku elu tegelased on lollid või mängivad lolli?
Asi on selles, et Venemaal võetakse Kasahstani suunal juba aastaid sõna, kusjuures väga suur osa nendest sõnavõttudest on süüdimatult lollakad, rassistlikud ja kasahhide suhtes üleolevad. Näiteks nõuavad nüüd paljud Vene šovinistid, et kasahhid peavad tänulikkust üles näitama, et Venemaa Kasahstani 2022. aasta jaanuaris “ära päästis” ehk siis aitas jaanuari alguses puhkenud proteste ja pogromme maha suruda. Tänulikkuse üks viis oleks tunnustada Krimmi Venemaa osana, mida Kasahstani president Tokajev siiamaani keeldub tegemast.
No ja seda süüdimatut üleolevat suhtumist leidub veel, isegi Vene opositsionääride poolt. Asi on aga selles, et iga selline avaldus leiab kohe koha ka kasahhide avalikus ja sotsiaalmeedias, kus seda elavalt arutatakse. Siiski, siiamaani olid kasahhid vähemalt formaalselt säilitanud sõbraliku suhtumise nii Venemaasse kui tema elanikesse.
Lõug autopõrandal
Nüüd aga on olukord muutunud. Ukraina-Venemaa sõda on tekitanud enamikus kasahhides tuntava vastumeelsuse Venemaa suhtes. Kusjuures pole vahet, kas tegemist on kasahhikeelsete või venekeelsete kasahhidega.
Enamik sellest seltskonnast on pärast sõja algust korrigeerinud oma suhtumist Venemaasse ja ka venemaalastesse. Ma kohtasin seda igal sammul. Võib-olla, et seda suhtumist väljendati minule, sest ma pole venelane. Ent seda tehti vene keeles.
Ma sõitsin sõbra ja kolleegiga läbi Karaganda. Kes teab, siis aastaid tagasi võeti Kasahstanis tolleaegse president Nazarbajevi poolt kavva minna kasahhi kirjakeeles kirillitsalt üle ladina tähestikule. (Venemaal reageeriti sellele hüsteeriaga ja süüdistati kasahhe reetmises. Kelle? Mille?)
Siis jäi üleminek toppama ja nüüd on Kasahstanis igal pool näha nii kirillitsas kui ka ladina tähestikus silte. Ma küsisin oma sõbralt selle tähestikulise lapiteki kohta, et millal siis minnakse ladina tähestikule üle, kui üldse minnakse. Ja sõber vastas: “Tegelikult peaks võimalikult kiiremini üle minema. Siis jääks siin Vene maailma vähemaks!”
Mul pidi lõualuu peaaegu vastu auto põrandat kukkuma. Mu sõber on tuntud ajaloolane, on oma kraadid kätte saanud Moskva ülikoolides, teeb Moskva arhiivides oma uurimistööd ja tal on Venemaal massiliselt kolleege. Kodune keel on sõbral vene keel, lapsed vaatavad Venemaa multikaid. Selliselt inimeselt oleks oodanud kõike muud kui sellist avaldust.
Taunitav venelaste imperialism
Asi on selles, et Ukraina-Venemaa sõda on lahti kiskunud vanad haavad. Seesama sõber viis mu sauna, kus me väikese kambaga viskasime nii leili kui haljast. Jutt käis muidugi vene keeles.
Enamik seltskonnast olid auväärsed aksakallid, taadid oma parimas eas, lugupeetud inimesed ja oma sugukonna pead.
Ning ühel hetkel hakkasid jutust läbi käima selged Venemaa-vastased vihjed. Tauniti venelaste imperialismi, šovinismi ja rassismi kasahhide suhtes. Selle kõigega on just nõukogudeaegsetel kasahhide põlvkondadel vahetu kokkupuude.
Ükskõik kuidas venelased Eestis eestlastesse ei suhtunud, aga meie ei olnud neile siiski mitte-inimesed. Kasahhid olid venelastele pilusilmad, tšurkad, kaamelinikkujad ja keda kõike veel. Nii kasvas nõukogude ajal üles mitmeid põlvkondi kasahhe, kes tundsid ennast teise või isegi kolmanda sordi elanikena omaenda kodumaal.
Neile tehti selgeks, et kasahhi kultuur ja keel pole midagi väärt ning et kasahhid peavad üldse tänulikud olema, et venelased vaevusid neile, pesemata rändrahvastele kultuuri tooma. Tänu millele on nüüd kasahhidel meditsiin, haridus ja majad ühe koha peal. Kasahhid neelasid solvangud alla ja vaikisid.
Vene pärandi väljajuurimine
Nüüd ühel hetkel lõi pendli vastassuunda. Venekeelsed kasahhid õpivad kasahhi keelt, veel allesjäänud Lenini prospektid nimetatakse ümber kasahhi intellektuaalide järgi. Karagandas on ärimees, läbi ja lõhki Kasahstani patrioot, süvausklik inimene. Too mees lubas, et kui Karaganda Lenini prospekt nimetatakse ümber Abai prospektiks (on selline ülioluline kasahhi kultuuritegelane), siis ta vahetab oma kulu ja kirjadega tänavasildid ümber. Nimetatigi ja sildid vahetati paari päevaga.
Selline nõukogude/vene pärandi väljajuurimine käib Kasahstanis vaikselt, ent pidevalt. Mulle räägiti, et Venemaa sõjapõgenikud, kes saabusid Kasahstani (ka Karagandasse) kui valged tsivilisatsioonitoojad Aafrika pärismaalaste sekka, kruvisid poole aastaga oma kuraaži maha. Nüüd püüavad nad riietuda ja käituda nagu kohalikud venelased, püüavad mitte rääkida Moskva aktsendiga. Sest suhtumine Venemaa põgenikesse linnas, kus enamik kasahhe on venekeelsed ja vaatavad igapäevaselt Venemaa televisiooni, oli häirivalt negatiivne.
Rahvuslik ärkamine
Vaikselt on Kasahstanis hakatud rääkima nendest ajalooperioodidest, millest siiani otsustati vaikida, sest Venemaal tekitas see proteste. Suur jama tekkis Venemaal sellest, et praegu kokkupandavas mitmeköitelises Kasahstani ajaloos nimetatakse Nõukogude perioodi kolonialismiajaks.
Huvitav on see, et raamatut ennast pole veel olemas, alles kestavad töögruppide arutelud. Ent Venemaal löövad propagandistid lokku. See muidugi ajas kasahhi ajaloolased marru, sest kellele ikka meeldib, kui väljastpoolt kirjutatakse ette, kuidas sa oma ajalugu mõtestama pead.
Asi on läinud nii kaugele, et ma kohtasin isegi üksikuid venelasi, kes on ettevaatlikult, ent tuntavalt Venemaa suhtes negatiivselt meelestatud.
Mulle ütles üks Astana Eesti saatkonnas töötav diplomaat, et Kasahstanis on praegu käimas rahvuslik ärkamine, ent kasahhid ei oska sellega veel midagi peale hakata. Venemaa omas infantiilsuses aga tõukab seda rahvuslikku ärkamist takka.
