Jaak Juske avaldas lasteraamatu „Tallinna vanalinna kummitusmajad“, istus selle ilmumise puhul toimetuses taburetile ja asus mõtisklema, kas kummitused on tõesti olemas.
Tallinna kandis on elatud vähemalt 5000 aastat. See teeb 200 inimpõlve. Linna moodi asula on siin olnud ligi 1000 aastat ehk siis enam kui 40 inimpõlve. Kõik need sugupõlved on jätnud siia oma jälje, ilma nendeta ei oleks tänast linna. Mööda Kaarli puiesteed või Tartu maantee läbimurret sõites või vanalinna keskaegsete kirikute ümbruses jalutades ei mõtle me sellele, et liigume kunagiste linnakodanike põrmudel. On neid, kes väidavad, et mõnede endiste tallinlaste hinged ei ole mingil põhjusel rahu saanud ja viibivad endiselt meie keskel.
Kõhedad naabrid
Tallinnas on üle poolesaja maja, kus rohkem või vähem kummitanud on. Vaimud-kummitused-tondid on kindlasti usu küsimus. Suurt osa neist võib seletada mõne ootamatu loodusnähtusega (näiteks keravälk). Enamikul juhtudel on aga tegemist lihtlabase hirmuga – tühi öine maja, väljas ulub torm, katuseräästas koliseb, akendel mängimas puude varjud. Ega polegi rohkem vaja, et ärkaksid ellu meie alateadlikud hirmud.
Kolmas grupp on aga vanad kummitusmajad, kus aegade jooksul tõesti veretöid toime on pandud ja eks need siis salapärastele lugudele on ka ainest andnud. Ja lõpuks – äkki on mõned kunagiste auväärt linnakodanike hinged tõesti endiselt meie kõrval liikumas.
Kord olevat üks majaomanik palunud Postimehel tema majast rääkiva kummitusloo online’ist maha võtta, sest tema kinnisvara ei tahtvat muidu keegi osta. Mina arvan, et kummitusi – kui nad tõesti teie majas olemas on – ei tasu karta, vaid võtta pigem nähtamatu naabrina. Naabrina, kes annab teie vanale majale põneva loo. Lisaväärtuse, kui kinnisvaramaakleri sõnavara kasutada.
Järgnevalt mõned vanalinna kummituslood, mille põhjal saate ise hinnata, kas neid uskuda või mitte.
Peaministri residents ja verise kleidiga brünett näitsik
Valitsuse residentsis Stenbocki majas Toompea serval kummitab väidetavalt noor ja ilus tumedajuukseline tütarlaps, kelle valge kleit on täis heledaid vereplekke. Kummitus pärineb 1855. aastast. Tollal asus majas Tallinna Toomkooli poeglaste pansion. Maja komandandi tütar piidles ülemeelikult seal elavaid noormehi. Isa püüdis tütart korrale kutsuda. Kui too sõna ei kuulanud, haaras mees piitsa ja ajas tüdrukut mööda maja koridore taga. Viimaks ei jõudnud tütar enam eest ära joosta ja langes jõuetult maha. Isa oli jõudnud teda juba mitu korda piitsaga lüüa – nii määrdus neiu pikk valge kleit verega. Vaim pole pahatahtlik, vaid pehme loomuga ja teeb möödujale aeg-ajalt sooja paigi. Teda on näinud nii endine peaminister Mart Laar kui ka aastatetagune valitsuse sekretär.
Maja keldris asuvas küttelaos kummitavad ka ehitustöölised, kes olid eluajal krahv von Stenbocki Hiiumaa pärisorjadest talupojad. Uus töö linnas osutus kurnavaks ja enamik neist suri palavikku.
Hiljem mõistis selles uhkes aadlipalees aastakümneid õigust kohus. Vahepeal tühjana seisnud maja korrastati selle sajandi alguses meie vabariigi valitsuse tarvis ja nii on sellest saanud üks Eesti kuulsamaid hooneid.
Kinnimüüritud neiud
Praegu Kanada saatkonnale kuuluv Toomkooli tänav 13 uhke hoone on kuulunud erinevatele aadlisuguvõsadele. Enne seda, kui maja Eesti Vabariigi valdusesse läks, kuulus see von Brevernite suguvõsale.
Majas öeldi kummitavat daam hallis ja daam mustas. 1918. aasta lõpul tuli Tallinna sadamasse vastsündinud Eesti Vabariigi kaitseks Briti laevastik. Kuna aktiivset sõjategevust merel ei toimunud, paigutati ohvitserid elama linnakodanike kodudesse. Üks mereväeohvitser majutati ka von Brevernite juurde, kuid varsti pandi ta hullumajja. Noormees väitis, et igal õhtul ilmunud tema tuppa piltilus naine, kes naernud saatanliku häälega. Selle peale läinudki britt hulluks.
Vahel nähti majas ringi liikumas ka pikkade küünte ja hallide juustega naist. Legend räägib, et keskajal, kui maja veel auväärt Üexküllide suguvõsale kuulus, abiellus üks noormees eesti soost tütarlapsega. See oli suguvõsa arvates nii skandaalne ja auväärset aadlisuguvõsa häbistav ebavõrdne abielu, et nad tapsid nooriku, panid tinakirstu ja müürisid seina.
Muide, Toomkooli tänav on saanud oma nime selle ääres asunud Eesti kunagise vanima haridusasutuse – Tallinna Toomkooli järgi. See 1319. aastal asutatud kool oli saksakeelne ja seal said hariduse kohalikud saksa soost noormehed. Kui baltisakslased Teise maailmasõja ajal 1939. aastal Eestist Saksamaale elama asusid, lõpetas ka Toomkool oma tegevuse. Nüüd tegutseb Tallinnas taas Toomkool. See on aga täiesti uus, eestikeelne kool.
Maja, kus saatan pulmi pidas
Vanalinna all-linna osa üks kuulsamaid kummituslugusid on seotud vana kaupmehemajaga Rataskaevu tänav 16. Legend räägib, et kunagine majaomanik pillas oma varanduse niivõrd kergemeelselt, et ei teadnud enam, mida edasi peale hakata.
Ühel ööl oli ta meeleheide nii suur, et ta otsustas oma elule lõpu teha. Just sellel saatuslikul hetkel astus tuppa keegi tundmatu, kes palus laostunud peremehelt luba pidada järgmisel ööl maja ülemisel korrusel suur pidu. Tasuks lubas võõras määratuid rikkusi, kuid ainult tingimusel, et keegi seda pühitsemist pealt ei kuulaks, vastasel korral maksaks see pealtkuulajale elu. Majaomanik nõustus ettepanekuga.
Määratud ajal vurasidki tõllad ukse ette, maja ülemistes akendes süttis valgus ja trepp nagises, nagu astuks mööda seda suur hulk inimesi. Ülevalt saalist kõlas imeilus muusika ja kogu maja põrus, nagu tantsiks seal tohutu arv inimesi. Kui kell lõi üks, kadus ka kummituspidu. Majaomanik pidi palju raha saama, sest ta alustas veel samal hommikul hiilgavamat elu kui kunagi varem.
Samal ajal suri äkki aga tema kammerteener, kes kohale kutsutud preestrile veel enne viimset hingetõmmet öelda jõudis, et ta kuradi pulma oli salaja pealt kuulanud. Majavalvur aga on nüüdki kuulnud trepil samme, mis teise ja kolmanda korruse vahel hääbuvad.
Selle maja fassaadil, kolmanda korruse kõige vasakpoolsema akna taga, on sein. Väljastpoolt paistab, nagu oleks aknal kardin ees – see on aga aknatagusele müürile maalitud. Legendi kohaselt olla peremees sulgenud siin toaukse jäädavalt, selleks aga, et varjata kasutamata tuba, lasknud ta maalida kinnimüüritud akna ette kardina.
Praegu saavad kõik saatana pulmamaja külastada. Seal asub tore restoran.
Kuidas kloostrist koolimaja sai
Vanalinna servas Balti jaama lähedal asub linnamüüri ääres Eesti vanim järgemööda tegutsenud kool – Gustav Adolfi Gümnaasium.
Rootsi kuninga Gustav II Adolfi poolt 1631. aastal asutatud gümnaasium ei tekkinud Tallinnas tühjale kohale – varem asus sealsamas Prantsusmaal enam kui 900 aasta eest asutatud tsistertslaste ordu Püha Miikaeli nunna- ehk naisklooster. Miikael on piibli järgi taevane peaingel. Eestipäraselt kutsutakse teda Mihkliks. Tallinna kloostri sünniaastaks loetakse 1249. aastat.
Just õhtusel ajal, kui koolimaja peagu et rahvast tühi, on seal juhtunud kummalisi asju. Nii olevat nähtud helendavaid peegelduseta peegleid ning kuuldud kolisevaid kette ja kummalisi samme seal, kus kedagi justkui liikumas olla ei tohiks. Üks neiu oli üksi WC-s, kui kuulis, et inimtühjas kõrvalruumis pesi keegi käsi. Nii et Gustav Adolfi Gümnaasiumis tasuks enne päikeseloojangut kooliasjad korda ajada.
Väga võimalik, et koolis kummitavad seal kunagi elanud nunnad. Tsistertslaste kloostri sisehoov ei olnud tavaliselt kalmistu, vaid paik, kus nunnad said rahus oma mõtteid mõelda. Kui aga arheoloogid kunagise Mihkli kloostri sisehoovis kaevamisi tegid, avastasid nad üllatuslikult, et seal oli keskajast pärit nunnade kalmistu. Igavest und magavate nunnade luud koguti kokku ja maeti ümber kirikusse. Koolipere paigaldas aga kunagiste majaasukate mälestuseks hoovi ilusa mälestusmärgi ja nimetas koha Inglihooviks.
Veidrikust doktor ja Tallinna varjusurnud
Kummituslood, pahade vaimude väljaajamised ja muud parateemad läksid toonases Revalis moodi 19. sajandil. Üks kuulsamaid on tänase Balti jaama kandis asunud varjusurnute kodu lugu.
Kohe Balti jaama taga tänase Jaama turu kohal avati vahetult enne raudtee ehitust salapärane varjusurnute kodu. Veidrikust tohtrihärra Heinrichsenil oli kinnisidee, et Tallinna tuleb rajada varjusurnute hooldusmaja. Liikus ju tollal Euroopas ringi igasugu verdtarretavaid õudusjutte inimestest, kes surnute pähe maha maetud ja siis hauas meelemärkusele tulnud. Tohtrihärra pärandas oma vara linnale tingimusega, et selle eest rajatakse Kopli surnuaeda viiva tee äärde varjusurmas olevatele inimestele varjupaik, kus neid siis päästa saaks. Sugulased võisid oma lahkunud sinna hoiule viia – ehk ärkab äkki veel surnuist üles. Samas pidi olema eraldi tuba mõne voodiga, kus ülestõusnud võiksid rahus oma tuleviku üle järele mõelda.
Linnavalitsus suhtus testamendi täitmisse väga skeptiliselt ja nii võttis hooldekodu rajamine tervelt kümmekond aastat. 1865. aastal ilmus lõpuks kohalikus ajalehes kuulutus, kus erakordsest võimalusest Nunnavärava taga nr 3 krundil kõigile linnakodanikele teada anti.
Paraku ei ärganud aga surnud üles. Õige pea levis linna peal kuulujutt, et asutuse perenaine ei lase voodeid asjata tühjana seista. Kuna patsiente just väga palju polnud, muutus see võõrastemajaks, kus rändajad öömaja said, samas majas olla pakutud külalistele ja muidu soovijatele ka toredaid tüdrukuid.
Paar aastat pärast raudtee valmimist müüdi varjukodu
