Jälgisin huviga, kuidas kodumaised, st euromaised arvamusjuhid kulme kortsutades kommenteerisid Euroopa Liidu ees seisvaid kahte peamist probleemi: kliimamuutust ja ühiskonna vananemist. Kliimaga on nagu on – peamised vajalikud tegevused või käitumised on teada, neid ainult ei järgita. Inimkond ei kasuta oma võimalust loova olendina suhtuda keskkonda mõistlikult ja säästvalt. St loovalt.
EVOLUTSIOON
Pisut teine lugu on vananemisega. Vananemine on üks inimese põhilisemaid tegevusi. Või on mingi teine variant? Inimkond on kogu oma olemasolu vältel tegutsenud selle nimel, et elada järjest kõrgema eani. Ühiskondi laastanud ja noorena hoidnud probleeme on järjest arenedes lahendatud. Katkud, sõjakäigud, nälg jne – Euroopa on väheste eranditega neist muredest jagu saanud. See on ju tubli tulemus!
See on selge märk, et oleme osanud kasutada inimese kui kultuuri põhivõimet ja olemust – loovust. See on evolutsioon, innovatsioon. Rahulolematus olemasolevaga ja edasi püüdlemine, vaimustumine ja uudishimu. Iga järgmine põlvkond on targem kui eelmine ning selle tarkusega elab järjest kõrgema vanuseni.
VAIMSEST VANANEMISEST
Vaimse vananemise esimene tunnus on loovusest loobumine. See on siis, kui inimene küll üritab eksisteerida (1.aste) ning isegi tegeleb ennast ümbritseva korrastamisega (2.aste), aga ei vaata, mõtle ega käitu enam kasutades oma loovintellekti või – alget (3.aste).
Vananemine ei tähenda aga vähimalgi viisil, et inimene mingist sünnipäevast saadik kaotaks päevapealt oma loovuse. Oleme loovad, et saada vanemaks ning siis tunnistada ennast probleemiks. Ei ole väga mõistuslik arutluskäik. Osa lahendust kinni kindlasti selles, et olles ise üks sellest “probleemsest ühiskonnakihist”, pole sul enam oluliselt sõnaõigust.
VÕTAME VANANEMINE KASUTUSELE
Mina näen vastupidiselt ELi suurepärases raportis märgitule ühiskonna vananemises täiesti uut ressurssi. Kujutage vaid – ühiskond suudab inimestele tagada võimalused elada sellise eani, kus ta saab töökohustusest vabana keskenduda oma loovolemise rakendamisele.
Küsimus on ainult selles, et kuidas ühiskond oskab selleks võimalused luua. See on ühiskonna loovuse test. Kas vananemise tunnistamine probleemiks on märk sellest, et oleme loovuse kaotanud? Tegeliku ressursi nimetame probleemiks ja oleme tegelikult väga andekad seda tendentsi võimendama. Loomulikult toimub füüsiline vananemine, aga ehk oleks see aeglasem ja sisukam?
Koos loovusressursi raiskamisega viskame sellise käitumisega sorteerimiskasti ka kogu kogemuse, mida need (füüsiliselt vananenud) inimesed on saanud. Mina tahaksin väga omada 80aastase inimese kogemust, aga ma ei tea, kus seda õppida saaksin.
Iga päev teeb inimese päeva võrra vanemaks. Paratamatu, aga ka oodatud on see, et kuskil on tulevik. Tulevik kus me oleme vanemad. Vananemine on aga probleem. Kas siis tuleviku olemasolu on meie ühiskonna üks põhiprobleemidest? Pakun – läheneme loovalt ja võtame selle ressursi kasutusse ning oleks siis ehk tulevik kuhu isegi tahaksin.