Sul ilmus möödunud aasta lõpul kogumik “12 jõulujuttu”, kuhu on pandud kokku varem ajalehtedes-ajakirjades ilmunud lood. Kas lugude ühtede kaante vahel ilmutamine oli Sinu enda soov või tahtis kirjastus juba avaldatud lugudega äri teha?
Kõigepealt pealkirjast. Kõik lood ei ole üldse kirjutatud jõulujuttudena, aga kuna tegevus sel ajal toimub, siis on nad liigitatud sündmuse aja järgi jõulujuttudeks. Mis raamatu avaldamist puudutab, siis see mõte mõlkus mul peas juba ammu ja kui ma hakkasin ühel päeval oma asju üle vaatama, siis nägin, et saan ühe pauniku kokku panna küll. Ma ei eitagi, et tellimusi on täidetud, ideid on olnud ja eks kirjutatud ole neid jutte? Õigemini novelle! Iga jutt lõpeb ju ikka mingisuguse puändi või ootamatusega. Selles mõttes olen ma järginud klassikalise novelli skeemi ja postmoderni pole pannud. Olen katsunud ehitada lood üles ikka pinget kasvatades, pidanud silmas tõusva põnevusega struktuuri, hoides loori ja kardinad ning nuiahoobi andnud alles viimaste lausetega.
*
Aga kas Sul pole neid jõulujutte vorpides olnud mõnel aastal seda tunnet, et Sul pole midagi öelda või et kipud end kordama?
Jaa! Kui tellitakse, siis ma pole üldiselt ära öelnud, kuigi teinekord olen näiteks Ekspressi tellimusi võtnud küll vastu olukorras, kus mul pole ideed olnud. Teinekord on olnud hoopis jaanijutu idee, sest eks mul on ju mõned jaanijutud ka. Viimaseid on küll palju vähem kui jõulujutte? Iseenesest on täiesti võimalik töötada jõulujutt ümber jaanijutuks või vastupidi – selleks tuleb lihtsalt vahetada ära aastaaeg ja veel mõned detailid.
Aga ma ei vorbi neid jutte! See novelli kirjutamine on ikka üks kuratlikult suurt tähelepanu nõudev töö. Ma ei ütleks, et see päris juveliiri töö on, aga päris tuim pusimine see pole. Loo asetamine rangetesse raamidesse jätab vaid konkreetsed vabadused ja pursked, kuid ma arvestan ikka alati struktuuri ja klassikalise novelli kaanoniga.
*
Seda oskad Sa väga hästi. Aga mul on Sinu lugejana tunne, et lisaks struktuuriühtsusele on Su lugudes ka ühtsus kirjeldatava maailma osas. Mingid tegelased vilksavad läbi eri lugude ja eri raamatute – meenuvad näiteks Krajuhhin ja tema abikaasa, Krajuhha-eit, kes esinevad nii “Sibi Innu jõululobis” kui ka romaanis “Onanistid” – ning moodustavad nõnda osakese Sinu maailmast, mida Sa näid iga jutuga edasi arendavat.
On, selliseid tegelasi on. Õigemini on nad minu jaoks pigem tüübid – karakteritest oleks novelli puhul natukene palju rääkida, selle loomiseks ja inimese igakülgseks avamiseks ei ole siin kuigi palju ruumi. Tüübid kipuvad rändama, ja neist on minu jaoks olulised just nimed, mis saavad lugejale antud tegelast avada või aitavad tal viimast paremini ette kujutada.
Aga nende jõulujuttude ühtsusest rääkides pean põhiliseks kolme asja. Esiteks on tähtis muidugi tegevuse aeg – jõuluaeg. Teiseks sündmustik, mis ei pea olema punnitatult õudne, igatahes aga ebastandardne ja kentsakas-kummastav, võib-olla isegi absurdne. Ja kolmas tähtis komponent on muidugi tegelane või tegelased. Peategelane ja teda saatvad kõrvaltegelased on ebaharilikud, valged varesed või mustad lambad, ja nendega juhtub alati midagi. See võib teinekord olla päris võigas, kuid kindlasti peab ta olema usutav ja eluline.
*
Kas väide, et tegelased ja sündmused peavad olema ebaharilikud, kuid ometi elulised, ei sisalda endas vasturääkivust?
Elust tuleb leida ja üles korjata ebaharilikud asjad või siis konstrueerida need teadmistele ja võimalustele tuginedes. Kirjanikuna ma ei eita seda, et minu püüdlus ja tahe on suunatud sellele, et konstrueerida suuremat reaalsust, kui seda on elu ise. Aga selleks tuleb lahutada algkomponendid osadeks ja ehitada need ise üles. See – uue reaalsuse loomine olemasolevatest tükkidest – on päris raske. Asi on ju selles, et lugejale peab kirjutatu mõjuma nii, et isegi kui loomingus sisalduv reaalsus on konstrueeritud, näib see usutavana. Tuleb tekitada tunne, et kirjeldatu oligi nii ja on elust maha kirjutatud. See võib teinekord jõuda ka täitsa absurdi – asju, mille olen suure hoole ja vaevaga konstrueerinud ning leiutanud, on peetud elust maha kirjutatuteks; ja neid, mille olen lõdva randmega päriselt elust maha kirjutanud, on peetud väljamõeldisteks. Nii et fakti ja kujutluse vaheline suhe on üsna vastuoluline?
*
Aga kas siin ei ilmnegi eriti selgelt see, mis Sa enne ütlesid? Pean silmas väidet, et kirjandus on suurem kui elu ise ja inimesed ei suuda tihti uskuda, et mõni eriti veider asi võib tegelikult olla elust maha kirjutatud.
Ma ei ole sellega ikka päris nõus, nagu oleks kirjandus suurem kui elu ise. Laiendades elu olemisest ka inimese kujutlusele ning võttes arvesse, et vähemalt teoreetiliselt võib kõik ette kujuteldav ja väljamõeldav muutuda tegelikkuseks – kui ta seda juba mõtte kujul õigupoolest pole -, ei ole see päris nii. Küll aga on kirjanduse üks ülesanne see, et kirjandus peab elu nime kandvast, hirmsasti paisunud ja laienevast sfäärist justkui ette jõudma. Selles suhtes võib kirjandus tõesti hetkiti kui mitte väljuda elust, siis vähemalt venitada elu laiemaks ja avaramaks, mitmekesisemaks ja huvitavamaks. Kirjandus on elu seest väljatunglev, aga kui kirjandusel ka kohati õnnestub sellest elu-nimelisest üsast välja tungida, siis kasvab ka see üsk kohe ja sulgub tema ümber uuesti. Samal ajal muidugi ei jää ka üsk samaks – kirjandus paisutab elu, nihestab seda, rebib sellest tükke välja, muudab tähendusi ja annab uusi dimensioone.
*
Et Sa siis tunnistad seda, et kirjandus suudab oma parimatel hetkedel elust ikka välja tungida?
Jah, aga see on ainult hetkiti nii, sest elu või olemine võtab ta kohe oma suure kaisutuse haardesse tagasi.
* * *
TARMO TEDERI MEETOD
“Novelli kirjutama asudes on mul enamasti teada tegelane, põhisündmused ja ka lõpp ehk puänt. Viimane siiski mitte alati. Puänt võib kirjutamise käigus muutuda, mõnel juhul võib ta olla ka mitmeastmeline, aga luustik, skelett või karkass on mul teada ja kuidas need lihatükid sinna peale istutatakse ning sündmused täpselt aset leiavad, tuleb kirjutamise käigus – see ongi loominguline vabadus. Kuid tõesti, alguses on karakter või tüüp olemas, samuti ka sündmus või sündmused.”