Täna tundub Eesti olevat Venemaaga hädas otsekui lits lapsega, et kohe kuidagi ei saa. Ometi oleme sadu aastaid elanud Venemaa kõrval ja – olles küll näinud halvemaid ja paremaid päevi – oleme ju ikka veel elus. Järelikult meie sotsiaalses alateadvuses on olemas ka see võti, mis vene uksi avab.
Täna näeme aga kuis Mart Helmest kumab kibedust, näeme kuis apostel Enn Soosaar hoiatab der?aava ohu eest, näeme kuis meie suursaadik Karin Jaani ütleb, et ta arvas end Venemaad mõistvat aga ei mõista ikka. Isamaliidu peasekretär ütleb, et Venemaal saavad hakkama ainult need, keda venelased vihkavad ehk siis Laar ja Co, Kaur Kender kinnitab, et ainult eriteenistuse mees Jüri Pihl lööb Venemaal läbi.
UUS OPRIT?INA
Õigupoolest võib rääkida kolmest Venemaast. Esiteks on Putini Venemaa. Teiseks liberaalideoligarhide Venemaa. Ja kolmas Venemaa on siis uue põlvkonna Venemaa.
Vene noored räägivad tõsimeeli uuest opirt?ina loomisest (mis oli teatavasti Ivan Julma eliitordu võitluseks bojaaridega), et toetada võitlust oligarhidega, kelle olemasolu on üha jätkuva korruptsiooni ammandamatu allikas. Sest teatavasti saab Venemaal osta kõike ja mida osta ei saa – see on lihtsalt liiga kallis. Aga mitte oligarhidele.
Niisugust asja pole enne olnud, et president, kes sõdib korraga nii rikaste kui vaeste vastu, säilitab ikka populaarsuse. Rahvas kardab võimu puudmisel tekkivat kaost enam kui karmi võimu. Kuigi jaanuarirahutused pensionäride soodusutuste kaotamise üle meentuasid 1905. aasta revolutsiooni, kardetakse kõige enam seda, mis pärast Putinit aastal 2008| tulla võib.
Venelased on esmakordselt poole tuhande aasta jooksul kaotanud tunde, et nad rahvana midagi tähendavad. Noorte hulgas on maad võtnud üsnagi negatiivne suhtumine oma ajalukku. Kui meil on vaid Päts paha, siis neil polegi midagi head vaata, et Ivan Julma aegadest peale: Nikoni reformid võtsid õige õigeusu, Peeter Suur tegi Venemaast Lääne marioneti, Romanovid olid nõrgad, türklasi ei võidetud, jaapanlastelt saadi peksa, siis Rasputin ja Co, massoonide Ajutine Valitsus ja juutide-bolshevike put?, Stalini terror ja sealt me teame, kuis asjad olid. Kaugemas perpektiivis on aga kolm varianti.
VENE IMPEERIUM
Esiteks võivad venelased tõepoolest pöörduda tagasi impeeriumi idee poole. Muide, vene käsitluses peab impeerium kandma mingit universaalset ideed. See oleks siis ühe suure eri autonoomiatega kultuuriruumi loomine.
See stsenaarium aga on vähe tõenäoline, sest sellele on suur poliitiline vastuseis eelkõige USA poolt ja teiseks pole selleks ka vajalikku passionaarsust. Ja kui läbi ime Vene impeerium ka tekiks, siis oleks ta Euroopa Liidu partner ja meie ju kuulume sinna. Või kuis?
Muide: Euroopa Liit, eriti aga Saksamaa ja ka Prantsusmaa on sõltuvad vene naftast ja gaasist. Nii et EL-is võib isegi kujuneda kaks tiiba: proameerikalikud Inglismaa ja Ida- Euroopa ning kontinentaalsed Saksamaa, Prantsusma, Hispaania. Ameerika benevolent Imperiumi ehk siis heatahtliku impeeriumi ideele see vatukaaluks ei sobi.
Teisalt eeldaks see projekt ka teatud veneislami alliansi tekkimist, mida tänane rahvusvahelise terrorismi faktor ei võimalda. Kahtlejaile lohutuseks võib aga öelda, et Vene impeerium on selline kummaline ja ebatavaline impeerium, mille vallutatud äärealad on pea alati elanud paremini, kui keskus.
VENE RAHVUSRIIK
Teine variant on, et Venemaa ehitab tugeva rahvusriigi senise Vene Föderatsiooni asemel – mida pole siiani olnud. See tähendab, et praegusest poolimpeeriumist saab üks korralik national state.
Siis on vene keel, kultuur ja kodakondsus muidugi tegijad. See aga tähenaks ka Venemaa mittevene osade autonoomia kaotust. Just see on vene natsioinalimi ja vähemusrahvuste konflikti koht. See on selle stsenaariumi risk. Kui Kaluuga turult ikka vene müüjad välja surutakse, siis läheb kät?iks.
Just see stsenaarium on kõige tõsisemalt arutlusel vene võimude hulgas. Jätame integratsiooni sinnapaika ja säilitame Venemaa Vene Födertasiooni piires. See stsenaarium võib lõppeda muidugi ka Venemaa killunemisega.
VENE ETNOS
Ei saa välistada ka seda, et venelased lakkavad end samastamast riigiga nimega Vene Föderatsioon ja leiavad oma identsuse rahvuses. Siin on muidugi suurvene rassismi oht kõige suurem ja ühise saatuse tunnetus ka kõige tugevam.
Paradoksaalselt on Vene riigi-idee hülgamist toetanud ka Hodorovski, kes on sõnaselgelt öelnud, et aitab neist riigistruktuuridest ja oluline on integreeruda uude maailmakorda.
Venemaal on kõik võimalik. Venelased rajasid niisuguse sotsialsimi, mida õnnis Marx poles uneski näinud. Vene vabaduse idee pole aga neil üldse selline nagu meil ja mujal. Vene vabadus pole midagi muud, kui minek teisele poole head ja kurja.
Pärimus õpetab, et parim viis teist mõista on end asetada tema kohale. Venelaste mõistmiseks on peale arukuse ja kujutlusvõime vaja ka vene vaimu tundmist – mis on küll üle mõistuse, aga mitte võimatu.