Vabaduse mõiste on arvatavalt üks kõige enam lörtsitumaid kaubamärke, kusjuures enamik selles pakendis turustatud kaupa on reeglina olnud vastandiks sildile. “Liberité” loosungi all töötasid Euroopa südames giljotiinid ja tapeti vähemalt suhtarvuliselt sama usinalt inimesi kui kunagi hiljem Venemaal ja pärast ka Cambodias. Sel põhjusel tekitab vähemalt minul selle sõna taaskasutamine 21.sajandi alul tõsise tõrke – ja kahtluse, et midagi ebameeldivat jälle käsil.
SÕJALOOSUNGID EUROOPAS EI MÜÜ
Pärast punaste tuumarelvastatud militaartotaalse oksere?iimi langemist jäi maailma ainsaks üliriigiks USA, kes ei ole talle kaelakukkunud vastutusest siiamaani ennast koguda suutnud, vaevamas samasugune, ent vastandmärgiline identiteedikriis nagu “kuninga uutest rõivastest” vabastatud Venemaal.
Ameeriklaste naiivselt siirad loosungid ja pateetilised nimetused suhteliselt vaesemas, suhteliselt saamatumas, küünilisemas, kibestunumas ja ajalooliselt tõesti reaalselt sõjakannatanud “vanas Euroopas” ei müü. Samas on siinne ameeriklase jaoks kõik üks pehkinult aru saamatu, mille võttis Pulp Fictionis Travolta kokku definitsioonis “Le Big Mac Royale”. Kunagiste rahuvõitlejate lapsed ja lapselapsed on taas sadade tuhandetena Euroopa linnade tänavatel, sõjavastane liikumine jalgu alla saamas.
Perestroika järgsetest paljastustest, et rahutuviliikumist rahastati KGB fondidest ja sellest seigast tekkinud mõningasest kohmetusest hakatakse üle saama.
USA-LE ON TEMA ROLL EUROOPAST KÜLGE POOGITUD
Vahepeal on õigest ja ambitsioonikast terroristide ülemaailmse jälitamise kampaaniast “Kestev vabadus” algatunud jätkuna “Iraagi obadus”. Kes on järgmised? Põhja-Koreas oma rahvast massilise näljani viinud stalinistid? Nimekiri on veel avatud. Sinna võiks ju paljusid karistamist vajavaid kaake lülitada. Niisugusel jõulisel korraloomisel võib olla vaieldamatute positiivsete kurjakaristamise tulemuste kõrval tekkida ka üksikuid eksitusi ja kõrvalnähte. Kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad. Üks rakett lendas kogemata Iraani ja põrmustas bussitäie rahvast. OK. Juhtub. Aga ei saa välistada, et tulevikus kaovad kogemata terved riigid ja rahvad.
Probleem selge.
Tänase maailma väljakutse on objektiivselt tekkivas ülemaailmses “üheparteisüsteemis”. Mida see maakerakuuendikul kaasa tõi, seda mäletame. Millist hävituslikku demoraliseerivat mõju see partei poolt jumalarahvaks tõstetud venelastele endile osutas, seda peavad nad veel paarsada aastat ise selgitama. Toibumine võtab aega. Mis tähendab, et ka ameeriklastele on praegune roll vägisi sülle kukkunud. Jumalat kas kardetakse (teenitakse) või vihatakse. Jumal ise on armastus, aga ega keegi teda nii väga armasta. Räägitakse küll, et USA on ajalooliselt tegelikult üritanud muu maailma asjadele autarkiliselt läheneda ja keskenduda ikka iseenda (või vähemalt Põhja/Lõuna-Ameerika) sisemuredele. Mäletatavasti tiriti neid ahte rahuarmastavate eurooplaste küpsetatud maailmasõttagi vastu tahtmist – lõppes see ameeriklastele sõdade pearaskuse kandmisega ja eriti – sõjajärgse maailma peaarhitekti ja rekonstrueermistööde pearahastaja koormava rolliga. Ameerika maksumaksjad aimavad juba niigi, mida kõike nende raha eest varsti kusagil Pärsias ehitada tuleb. Nad peavad ehitama uue riigi lastele, seega toitma, katma, koolitama sadu miljoneid inimesi, keda nad ei tunne ja kes on neile võõrad. Ja kes neid sellegipoolest vihkavad. Kui suureks kasvavad, hakkavad neid tulistama-pommitama-semteksima-antraksima.
OMA SEEBIVABRIKUT!
Vana Euroopa aga arendab kauneid kunste, ehitab (Ameerika raha eest) ja siinsed intellektuaalid naeravad peenelt välja “Texase matse”.
P.S. Mõtlen, et jumal tänatud: meie amerikaniseerunud ja sõjakal T-pealisel üksikliidul (liit iseendaga) ei ole õnnneks “Tomahawke”, on ainult paar Poola tanki ja Mõni Omar Volmeri tomahook. Muidu pidanuks uus “koosmeelevalitsus” leidma sõjaeelarvesse vahendeid Castro kukutamisele Laari banketisumeda peaga antud lubaduse täitmiseks algatatud invasiooni finantseerimiseks.
Ja me peaminister taipaks, et tema tänasel relvavennal partneril oli IMElikul kombel õigus: Tallinn pidanuks tõesti saama päris oma seebivabriku.