1953. aastal tuli GITIS-es näitlejaks õppinud Kaljo Kiisk terve oma trupiga Draamateatrisse. Seal ootasid ees koolivennad teisestki koolist, kus Kiisk oli õppida jõudnud – Tallinna Teatriinstituudist. “Õie Maasik, Kulno Süvalep, Lembit Eelmäe – need on kõik mu kursusekaaslased sealt.” Kulno Süvalep oligi see, kes tegi Kaljo Kiisale ettepaneku tegema hakata “natukene põnevamat asja ka”. Otsustatigi tegema hakata “Kevadet”. Teine koolivend GITISest Hans Luik kirjutas stsenaariumi. “Tootsi mängisid Orgulas ja Kiisk, Ervin Abel Kiirt, Tõnissoni Kalju Karask. Aasta otsa sai seda kordamööda mängitud. Ja saalid olid kogu aeg täis.”
TEADE VALVELAUAST VIIS FILMI
Ühel päeval tuli Kaljo Kiisale valvelauast teade, et Tallinfilmi direktor Danilovit? palub võtta ühendust. “Helistasingi ja Danilovit? palus enda juurest Harju tänavalt läbi astuda. Seal ta seletas, et on kavas teha esimene Eesti mängufilm Jahid merel.”
Kuna filmire?issööre Eestis veel polnud, tuli kasutada Venemaalt toodud meest. Vene keelt näitlejad aga ei osanud.
Kaljo Kiisk kõhkles. Kuidas nüüd teatrist ära tulla, kui ta ju alles äsja sinna läks? “Aga see on ju suveaeg!” rahustas Danilovit?.
Kas tal enne seda polnud väiksematki unistust kunagi filme tegema hakata? “Ei, seda polnud. Kuigi mul oli niisuguseid tuttavaid, kes olid filmiga seotud. Ent hing ja vaim olid ikkagi teatri päralt.” Siis nimetas Danilovit? ka töö eest saadava tasu. “Mul jäi suu lahti – võrreldes teatriga pea kolm korda suurem! Värskele isale oli suur asi.”
Nii hakkaski Kaljo Kiisk filmi juures tööle. Re?issööriks oli Venemaalt leitud Jegorovinimeline mees. Filmitööd oli Kiisk ta seni tunda saanud korra näitlejana – Herbert Rappopordi Andruse õnnes väikeses osas. Samasugune oli tal muide ka filmis Jahid merel – jahil soodimehena. “Jahitöö hakkas mulle sedavõrd meeldima, et käisin koguni vabal ajal sõitmas. NSV Liidu tollase meistri Kaasikuga tegime koguni ära Eesti esivõistlused. Nii et mul on praegugi kodus sellest mälestus – Eesti 1956.aasta meistrivõistlustelt I koht.” Taheti koguni, et kiire reaktsiooniga Kiisk läheks jääpurjeka peale?
TÕ U?E SAM ZNAE?!
Kiisa filmivalikut soodustas ka asjaolu et seltsimees Jegorov peaaegu üldse ei töötanud
näitlejatega.
“Ta oli mees, keda ükski NSVLi tollane filmistuudio endale poleks tahtnud. Käis end igal pool pakkumas Kasahstanist kuni Eestini. Edasi oli ta juba kusagil Gruusias? Aga kogu aeg tuli peale uusi mehi ning nii ta lõpuks filmist kaduski? Õllepudel oli tal pidevalt suu peal, nii et päeva lõpuks kõlas juba kogu aeg – Kaljo Karlovit?, davai, tõ u?e sam znae?!” Nii õppiski Kiisk nii mõndagi juba ise sättima. “Kui sa oled kord vette kukkunud, hakkad ikka mingeid liigutusi tegema, et pinnal olla. See oli mingi alateadvuse tsementeerimine, et oot-oot, sa võid selle selgeks saada!” Filmi stsenaariumi olid kirjutanud ja seega otsapidi Eesti kultuurilukku läinud sellised mehed nagu Lihhobabin ja Vassiljev. “Ta oli kirjutatud, nagu ta oli,” ei taha Kaljo Kiisk teose sisulistest väärtustest pikemalt rääkida. “Näitlejad tegid igatahes väga korralikku tööd, niipalju kui sellise filmi juures seda teha andis.” Pärast filmi valmimist tegi Danilovit?
Kiisale ettepaneku minna Lenfilmi filmitööga põhjalikumalt tutvuma. “See suur õudne tehas ehmatas mind isegi ära. Aga niipalju ikka pisiku sisse pani, et kui ma sealt tagasi tulin, tegi Danilovit? mulle ettepaneku midagi ise ära teha.”
See midagi oli film Juunikuu päevad koos kohaliku venelase Neve?iniga. “Võrreldes Jahtidega? oli see juba tunduvalt parem. Selle filmi tegemise ajal nägin Danilovit?i juures Dagmar Normetit ja Sandor Sterni. Vallatute kurvide asjaajamine oli sel ajal juba käimas.” Stsenaariumiga oli tutvunud ka tollane Moskva kinematograafiainstituudi õppejõud Julii Kun. Tema oli nõus huvitavat ja dünaamilist stsenaariumit filmiks vormima siis, kui saab operaatori ise valida. Ning selleks oli Ukraina sakslane Stõrtskober.
Oma abiliseks ehk teiseks re?issööriks valis Kun Kiisa. “See oli esimene stsenaarium, mis mulle filmitegemise vastu tõeliselt huvi tekitas.” Film tehti pealegi tolle aja kohta uudselt laiekraanilisena, millele hiljem lisandus ka eriti haruldane panoraamvariant kolme kaameraga filmituna ja 180-kraadisel ekraanil näidatuna. “Selle filmi tegemise juures tundsin, et ma juba teen kuigipalju re?issööritööd. Näiteks et kaamera teeb mitte ainult füüsilise, vaid ka hingelise liikumise.”
Veel enne Lenfilmis käimist sai Kiisk tuttavaks kuulsa Jossif Heifitsiga. “Tema julgustas mind; väga hea, Kaljo, hakka pihta. Saime temaga headeks sõpradeks. Kui Jäämineku stsenaariumi sain, andsin talle lugeda. Luges seda ka Mihhail Romm. Nad ei andnud mulle nõu nagu lollid annavad, punkt ja koma haaval, vaid nagu meistritel kombeks, siit ja sealt.”
KASULIKUD KURVID
Vallatud kurvid õpetasid Kaljo Kiisa end kontrollima, end tööle panema. “Näitlejate valik oli minu ülesanne. Ja see õnnestus pagana hästi.” Eriti suurt rõõmu tunneb Kaljo Kiisk tänini noore Terje Luige õnnestumise üle kaksikõdede rollis. “Panoraamvariant läks Pariisis kolm kuud!” Too imefilm on tänini Eestis näitamata ja nõnda ilmselt jääbki – pole lihtsalt kohta, kus seda teha saaks.
Juba Vallatute kurvide tegemise ajal otsis Kiisa üles Aadu Hint. “Ja ütles, et tal on jutustus jääminekust, mille tema venelasest tuttav Borstsagovski on läbi lugenud ning soovitanud sellest film teha. Ja et kas mina ei tahaks seda tegema hakata. Mul lõi heas mõttes klomp kurku: ah sa kurinahk, ma teen.” Filmi võtted toimusid Pärnu lähedal Lao rannas ja Manilaiu saarel. “Seal näed merd ühest küljest teise. Pisikesed majad siin ja seal ja kaugel kõik tühi?” Peaosa läks noorele Sirje Arbile. “Tubli tüdruk, tegi oma osa väga hästi. Siis Hugo Laur, Kaarel Karm, Andres Särev, Katrin Välbe”, loetleb Kiisk filmis kaasa teinud teatrikorüfeesid. “Nendega oli nii hea koos töötada, et kasutasin neid oma kümnes filmis. Nad võtsid seda tööd väga tõsiselt. Mitte nõnda, et ah tühja, teeme ära, saame siin mõne rublakese rohkem. Mäletan kui läksime Lao rannast Manilaiule kaks-kolm kilomeetrit. Talv oli hirmus külm? Tegin vanameistritele ettepaneku saani istuda ja tekid peale tõmmata. Aga ei, kus sellega – nemad jalgsi! Loomulikult asjadest väga avameelselt rääkida ei saanud, aga sõnadetagi oli kõik selge.”
Film võeti Moskvas hästi vastu, mingeid probleeme polnud, 1962. aastal toimunud Baltimaade, Ukraina ja Valgevene filmifestivalil sai film peaauhinna – Suur Merevaik. Ning Tallinnaski olid saalid vaatajaist tulvil. “Pisikesed tiivakesed tegi see selga. Niisugused, mis sind edasi minemiseks õhus hoiavad. Mööda teed, mis sa valinud oled.”
Miks Jääminekut nii harva on näha saanud? “Eks need koopiad ole ka viletsad,” arvab Kaljo Kiisk. “Ja kes neid teekski, kui negatiivid on kõik Moskvas, see aga võtab iga meetri pealt mitusada krooni!” Filmide saatuse pärast Kiisk muret ei tunne. “Moskva arhiiv on üks maailma paremaid, seda on tunnistanud isegi ameeriklased.”
ESIMENE PLÄTAKAS
Kiisa järgmine film Jäljed käsitles vene aja väga populaarset teemat – kolhoosielu. “Kolhoosivärk keeras meie maainimese elu pea peale. Kuna aga Ants Saare stsenaariumis oli ka tõelisi probleeme – metsavendadega ja nii edasi, hakkas asi mulle meeldima. Nii et ma koguni eemaldusin stsenaariumist ja seda hästi palju. Näiteks paisutasin kolhooside loomise pisikese stseeni hästi suureks. Tegelane, keda mängis Katrin Välbe, viib oma loomi kolhoosi ning hakkab nutma. Ning massistseenis osalenud Toila inimesed hakkasid nutma koos temaga! Rõhutasin ka metsavendade stseeni, kus Rein Aren üksi istub Ontika paekaldal ja sõimab kujutletavat partnerit. Ning hüppab pärast alla. Ning totakas miilits, keda mängib Rudolf Nuude. Kõik see viis niikaugele, et kui filmi Moskvas kinokomitees näidati, teatati kategooriliselt, et film
ekraanile ei jõua. Öeldi, et nii jubedat kolhoosielu kujutamist ei ole nõukogude kinematograafias veel olnud!” Ning filmi ei näidatudki kunagi üheski N. Liidu kinos! Õnneks suudeti asi siiski nii kaugele ajada, et eesti vaataja filmi nägi. “See oli mulle esimene plätakas”, meenutab Kaljo Kiisk. Nii et kui juba käis töö Me olime 18-aastased stsenaariumiga, kippusid tema võimalused sellest filmi teha ähmastuma. “Aga mul oli juba mingi hoog sees ja ma mõtlesin: käige põrgu!” Kas tol ajal keegi ei teadnud, et Kiisk oli saksa sõjaväes olnud? “Ei, kus sellega! Ma oleksin Siberi poiss olnud ning poleks filmitegemise ligigi pääsenud. Seda teadsid ainult kaks meest: Arvo Kruusement ja Jaanus Orgulas. Aga kui ma Moskvas GITISe läbi olin teinud, ei taibanud seda enam keegi uuridagi.”
ISAMAA IMESTAB
Ka uus stsenaarium 1940. aasta sündmustest oli Tallinnfilmi tollase toimetaja Ants Saare sulest. “Kui filmi 2002. aastal televisioonis näidati,” ruttab Kaljo Kiisk ajas pisut ette, “siis järgmisel hommikul Isamaaliidu mehed eesotsas Vahtrega tulid minu juurde ja imestasid: Kaljo, niisuguse filmi tegid, kuidas sa suutsid?! Kõik need käigud olid selles filmis nii õrnad, nii kui ajastu muutus, läks asi selgeks, miks tapeti, miks suri see ja see ära, ja kuhu need poisid lõpuks lähevad. Oli selge, et aa, need lähevad ju rindele. Algul olid mul poistel püssid seljas. Siis kästi see välja võtta. Kes tahtis, luges sealt välja hurraa-hurraa. Ning kes tahtis, terve kannatuste raja.”
Kiisk meenutab soojusega noorte näitlejate osatäitmisi. “Peeter Kard, Mare Hellaste,
Evald Hermaküla? Ning nende kõrval Hugo Laur, Ants Eskola, Olev Eskola, Kaarel Karm.”
Teatris Kaljo Kiisk tol ajal enam ei mänginud, küll aga filmides: Jüri Müüri Ühe
küla meestes ja Grigori Kromanovi Mis juhtus Andres Lapeteusega? “Tegin kogu aeg, nii kui vaba aega vähegi oli, tegin osa. Teatris mängida lihtsalt ei jaksanud, proovide jaoks
polnud kusagilt aega võtta. Film oli ju 24 tundi ööpäevas peas.”
Me olime 18-aastased võeti üleliiduliselt “nii-öelda normaalselt” vastu. 1965. aasta kuulus vaatamata võimuvahetusele Moskvas veel sulaaegade hulka. 7-8 aastat hiljem poleks asi enam nii lihtsalt läinud. “Ja küllap ma isegi olnuks teistsugune – ettevaatlikum,” arvab Kaljo Kiisk.
UPPUNUD JA TAASLEITUD VOLGA
“Ma olin Juhan Smuuliga väga hea tuttav,” räägib Kaljo Kiisk oma järgmise filmi Keskpäevane praam saamislugu. “Saime kokku, jõime kohvi ja tegime ikka pisikese tipsu juurde ka. Kord ta ütles, et kuule, Kaljo, mul on üks lugu, kui teeksime õige sellest filmi. Lugesin ja olin kohe ka nõus. Siis käisin ka Smuuli juures Koguvas, oma kolm-neli korda. Tänu sellele filmile olen Muhumaaga hästi tuttav.”
Tolle väga “vaadatava” filmi juures panevad hämmastama tolle aja kohta kaelamurdvatena tunduvad trikid. “Praam “Manilaid” anti minu käsutusse. Kui ei filmitud, läks praam jälle liinile. Autod anti riigi poolt, öeldi, et see on väga hea Volga, võite lennutada üle ääre. Pärast tiriti see Volga muide välja, meie asedirektor Feldt tegi selle korda ja sõitis surmani.” Volga omaniku ossa tahtis Kaljo Kiisk tarka, arukat ja tagasihoidlikku inimest. Ning leidis helilooja Eino Tambergi. Näitlejate tööga on Kiisk selleski filmis rahul: hästi tegid kõik – Kalju Karask, Ada Lundver, Arne Laos? See paneb kahtlustama Kiiska võimes üldse inimestega hästi toime tulla.
60-ndad aastad olid kuldaastateks kogu maailma filmikunstis. Fellini, Kurosawa, Wajda, Antonioni, Bergman, Godard, Pasolini? Kas Kaljo Kiisk neid meistreid näha sai ja mil moel need teda mõjutasid? “Väga palju nägin neid. Kuna olin Kinoliidu esimees, siis sai näha ka palju selliseid filme, mida N. Liidu ekraanidel näidata ei tahetud. Moskvas käies juhatati mind ikka sinna, kus midagi head näha võis. Miski tollest koorekihist vaatamata ei jäänud. Kummardasin selle ees sügavalt ja olin tänulik, sest oli ju endalgi väike tahtmine jõuda mingile astmele seal. See andis sellist sisemist jõudu, et vahi, kuidas ma vana oinapea seda pole taibanud? Just pisidetaile, aga nendest ju koosnebki mõte. Nii et õhkkond, mis tol ajal valitses, kannustas väga.”
HULLUMEELSUSE LUGU
Hullumeelsuse stsenaarium pärines Kiisa hea sõbra lätlase Viktor Lorencsi sulest. “Väga hea sõber! Kahjuks juba ammu surnud. Esimese variandiga läks ta Riia stuudiosse, seal öeldi: kao ära. Minule hakkas asi pööraselt meeldima. Ei tulnud pähegi selles midagi halba näha. Alles hiljem sain teada, et juba siis liikusid jutud – miks Kiisk teeb niisugust asja, miks ta võtab mingisuguse Lorencsi? Hiljem mängis ta muide peaosa minu filmis Punane viiul. Arutasime stsenaariumit võrdlemisi pikalt ning siis kirjutas ta sellest uue variandi. Ja otsustasime, et see film nõuab rahvusvahelist punti. Teema oli ju ülemaailmne – totalitarism ükskõik millise märgi all. Nii mängisid kaasa leedulased Bledis ja Babkauskas, siis luuletajat lätlane Viktor Bljut, redaktorit venelane Valeri Nossik? Ning nuhki eestlanna Mare Gar?nek, kes nüüd muide elab USAs. Ning teistes peaosades meie korüfeed Voldemar Panso ja Jüri Järvet.”
Ehkki Pansol oli tol ajal tuhat tegemist, oli ta pärast stsenaariumi lugemist kohe valmis
filmis osalema. Leedulasi läks Kiisk paluma Panevezyse teatrisse. “Selle näitejuht Mitinis oli oma hariduse saanud Pariisis. Mu filmi näinud võttis ta mult ümbert kinni ning ütles: Kaljo, minu filmivihkamise aeg on läbi!”
TULEB PALJU PAHANDUST?.
Filmi võtted tehti kõik 1968. aasta suvel Alatskivi lossis. “Kõik näitlejad olid kohal, elasime seal? Viimne kui üks näitleja oli kõva proff. Muide praeguseks on näitlejaist veel elus ainult Mare Gar?nek. Kõik teised on surnud.
Siis tulid kõik kohale juba valmis rolliga. See oli mulle kui kaikahoop vastu pead. Kui ma oleks lasknud neil teha, mis nad tahtsid, oleks filmist tulnud midagi vatti purskava vulkaani taolist. Müts maha näitlejate ees, kes kuulasid lõpuks siiski suhteliselt noore mehe sõna! Viisin nad ühe katuse alla. Muidu oleks üks mänginud tragöödiat, teine komöödiat, kolmas tragikomöödiat? Muud ma ei mõelnud, kui et sellest tuleks hea film. Mis, nagu ma uskusin, ka vägevalt vastu võetakse. Ent kohe algul keelati ära hullumajja tuleku vorm, niisugune, mida kusagil polnud. Lubati ainult SS-i vormi. Olin nõus. Filmi esimesel vaatusel Moskvas oli saal puupüsti täis. Nii kui vaatus lõppes ning saal valgeks lõi, valitses surmavaikus. Kinokomitee aseesimees tõusis püsti ja teatas, et obsu?denije ne budet. Kaljo Karlovitsh, poidjom ko mne?
Läksin alla, ta ütles: istu. Tahad midagi? Ei taha. Nüüd kirjutan sulle vastuvõtuprotokolli, et saaksid alamsumma raha kätte. Aga pea meeles: budut bol?ie neprijatnosti.”
Siis soovitas ta Kaljo Kiisal üht itaalia filmi vaatama minna, olla suurepärane pilt.
? AGA FILMITEGEMIST ÄRA EI KEELATUD
Paar päeva hiljem viidi film Keskkomiteesse. Sealse ideoloogiaosakonna juhataja ütles: kas Kiisk peab tõesti meid idiootideks, et me ei saa aru, kellest on jutt. “Tore, ütlesin hiljem, mees saab ikka aru kellest tükk on tehtud? Muidugi oli see pauk? Aga eestlased, on mis nad on, on ikka kuradi täitsa rahvas. Meie Keskkomitee, Ministrite Nõukogu ja Kinokomitee ütlesid: pole midagi, Eestis näitame!”
Aga kõik ju toimus ju ajal, mil leidsid aset kuulsad T?ehhi sündmused. “Liidus sain filmi näidata ainult kinnistel etendustel, siis kui ta ise kaasa võtsin. Veneetsia filmifestivali
direktor Cambetti sõitis Tallinnasse, et viia Hullumeelsus festivalile. Kui aga kuulis, et keelatud, loobus ideest sedamaid. Sõitis tagasi ja valmis.”
Kaljo Kiisk elas hoopi üle sedavõrd raskelt, et tegi järgmise filmi Punane viiul nii, et “endalgi on häbi seda vaadata”. Aga ülemused olid rahul: bravo, tak i nada.
On räägitud Kiisast kui mehest, kes alati kassi kombel jalgadele kukub. “Selles mõttes ehk küll, et kuigi ka ise väga kartsin, ei keelatud mul filmitegemist ometi ära.”
Samas naerab ta ja küsib: “Mis, kas ma oleks pidanud siis pea peale kukkuma või?”