Stieg Larssoni trioloogia “Millennium” (“Aastatuhat”) peadpööritav edu paneb arvama, et kaasaegse tõlkekirjanduse puhul ameeriklased vähemalt tahavad lugeda skandinaavia kriminaalulmeromaane. Ent muudest paikkondadest pärit ja teistes ?anrides teostele jääb USA suurte kirjastuste ja lugejate huvi köitmine järsust mäest üles rühkimiseks.
*
Välismaiste kultuuriinstituutide ja kirjastajate seas on tavakohane ameerikalik vastumeelsus tõlkekirjanduse suhtes tuntud kui “kolme protsendi probleem”. Kuid praegu lootuses suurendada oma marginaalset osa Ameerika raamatuturul – ligi 3 protsenti – on välisriikide valitsused ja fondid, eriti Euroopa äärealadelt, asja ise käsile võtnud ning on sukeldunud konkurentsivõitlusseUSA kirjastusturul.
Veelgi enam, see kampaania ei piirne üksnes laialt kõneldavate keeltega nagu prantsuse ja saksa. Rumeeniast Katalooniani ning Islandini toetavad kultuuriinstituudid ning agentuurid raamatute avaldamist inglise keeles, tellides tõlkijate koolitust, julgustades omi kirjanikke võtma ette USA-s ringreise, kasutades USA turundus- ja reklaamiviise, millest nad võivad varem olla hoidunud ning hõivates sel moel kirjastusäris olemasolevad ni?id.
“Oleme loonud selle strateegilise sihina, pikaajalise panusena selleks, et murda läbi Ameerika turul,” lausus Corina Suteu, Euroopa Liidu Rahvuskultuuride Instituudi New Yorgi harukontori juht ning Rumeenia Kultuuriinstituudi direktor. “Euroopa rahvuste jaoks, olgu nad väikesed või suured, on kirjandus nende kultuurilisele olemasolule alati võtmetähendusega ja me tunnistame, et see tee, mida mööda minna, on ainus, et see kirjandus oleks USA-s olemas.”
*
Näiteks Dalkey Archive Press, väike kirjastusäri Champaign’is, Illinoisi osariigis, mis rohkem kui 25 aasta eest tõlketeostele spetsialiseerus, alustas sel aastal sarjaga Sloveenia kirjandusest, tellimustöö Sloveenia (osa end. Jugoslaaviast) ametlikelt ringkondadelt. Sarja esimene raamat “Necropolis” (“Nekropol”), autor Boris Pahor, on võimas memuaarteos II maailmasõja aegsest koonduslaagrist, mida on võrreldud Elie Wiesel’i ja Primo Levi parimate teostega ning millele järgnes Andrej Blatniksi “Sa ju mõistad” (“You Do Understand”) küllaltki absurdilik, kuid siiski liigutav kimp sket?e ja mõistulugusid armastusest ning intiimsusest.
Dalkey on ühtlasi alustanud või alustamas samalaadset sarja heebrea ja katalaani kirjandusest ning koostööd ?veitsi ja Mehhikoga. Viimane koosneb neljast raamatust aastas kuue aasta kestel. Iga raamatu puhul toetab kodumaa fond avaldamist ning osaleb reklaamimises ja turustamises USA-s. Ponnistus, mis võib kergelt küündida 10 000 dollarini raamatu eest.
“Näen peatselt saabuvat päeva, mil ainsad raamatud, mida üllitada saame, on sarjateosed,” sõnas John O’Brien, Dalkey kirjastaja, tunnistades kasvutendentsi. “Sa ei tee seda kui raamatukirjastaja. Sa teed seda ühenduses konsulaatide, saatkondade ja teiste maade kirjandusinstituutidega. See loob arvestatava huvi taseme ja tunde, et teoksil on midagi märksa suuremat kui pelgalt see, et siin on raamat kelleltki, kellest ma eales varem kuulnud pole.”
*
Piiratud eelarvega ja veelgi piiratuma ligipääsuga peavoolumeediale on välisriikide kultuuriesindused hakanud samuti tähelepanu pöörama interneti veebivõimalustele kui nende liitlasele teoste reklaamimisel. Nad levitavad teavet mitte üksnes oma kodulehtedel, mille tüüpnäited on Kataloonia ja Rumeenia, vaid kasutades ka Ameerika just nimelt tõlkekirjanduse reklaamimiseks loodud veebilehti.
Üks selline veebileht, irooniliselt nöökiva nimega “Three Percent” (“Kolm protsenti”), looduna Rochesteri Ülikooli kirjastuse “Open Letter” (“Avalik kiri”) poolt, on spetsialiseerunud tõlkekirjandusele. Sellest on kujunenud elav arutluse ja kriitika keskusteluareen mitte üksnes selle valdkonna ja konkreetse teose, vaid ka tõlkeosavuse üle.
Teine veebileht “Words Without Borders” (“Piirideta sõnad”) on loodud aastal 2003| ja avaldab tõlketeoseid online’is ja pakub samas võimalust tõlkijatele oma näidistööde esitamiseks, lootuses köita kommertskirjastajate tähelepanu.
“Üks osa sellest, millega me tegeleme, on anda noortele tõlkijatele paik oma, mitte väga nõudlike töödega debüteerimiseks. Koht, kus neil on võimalik tõlkija ametit järele proovida ja enne suurte teoste kallale asumist väheke enesekindlust arendada,” sõnas Alane Salierno Mason, veebilehe looja. “Piirideta sõnad” alustas tema sõnul “kirjastusäri tööriistana”, kuid nüüdseks on sellest kujunenud online-tõlkekirjandusele spetsialiseerunud kirjandusajakiri. “See hakkas pihta kirjade saatmisga kirjastusala inimestele, soovitusega lugeda väljavalituid teoseid, mida olime raamatu üllitamiseks avaldanud online’is,” lausus Mason.
*
“Piirideta sõnad” on samuti projekte käivitanud. Neist viimane kõlas nii: “Tablett ja sulepea: kaasaegse Lähis-Ida kirjanduslikud maastikud”; see on araabia, pärsia, türgi ja urdu keeltest tõlgitud lühijuttude, esseede, poeemide ja memuaaride antoloogia. Reza Aslani toimetatud raamatu noppis üles W.W. Norton ning eelmisel kuul üllitatuna pälvis see väga vaimustunud arvustuste saju. Publishers Weekly (Kirjastajate Nädalaleht) nimetas seda “muljetavaldavaks eduks, mis ulatub üle päratu ajastute ja riikide piiride,” jätkates, “see on rariteetne antoloogia: terviklik, mõjus ja teavitav.”
Koguni online’i raamatumüügi hiid Amazon.com on alale sisenenud uue Amazon Crossingu nimelise tõlkekirjandusetempliga, mis on mõeldud väljamüügiks online’is ja raamatukauplustes. Esimene Amazon Crossingu pakutav teos “The King of Kahel” (“Kaheli kuningas”), Guineas sündinud Tierno Monénmbo originaalis prantsuse keeles kirjutatud novell, üllitati novembris. Välja reklaamitud on veel viis teost, peale ühe ulmeromaani.
Amazone’i kirjandustempli tegevjuhi Jeff Belle sõnul loodi Amazon Crossing kompanii poolt sellepärast, et nähti “võimalust kirjastusäris alateenindatud ni?i näol”. Ta keeldus täpsustavalt kirjeldamast Amazone’i kriteeriume kirjastatavate raamatute määratlemisel ja valikul ning tõlkijate valimisel.
“Rahvusvahelise kompaniina oleme õnnelikud, et meie käsutuses on palju analüütikuid, kõikjal meie veebilehtedel üle ilma,” lausus Belle. “Sellest on olnud palju kasu, kinnitamaks meie algset teooriat, et paljudel kvaliteetsetel autoritel ja sõnameistritel ei ole lihtsalt olnud võimalust jõuda USA auditooriumini.” “Peale selle,” lisas ta, “ma kardan, et ei saa teile rohkem allikaid avaldada.”
*
Sellal kui mõned sõltumatud kirjastajad Amazone’i suurenenud turuosa ja toetust tõlkekirjandusele tervitavad, suhtuvad ülejäänud sellesse kahtlustavalt. Oktoobrikuises Kerfuffle’is (Melu) ründas Dennis Loy Johnson (Melville House) tema sõnul “Amazone’i reeturlikke ja röövellikke tavasid,” öeldes, et see oli “meile selge, et kirjastuskultuuri käekäigule tervikuna on Amazone’i huvid, olgu need siis elektroonilised või mitte, ebaeetilised.”
Amazon on lahkemalt jutukam kõnelema toetussummadest, mida ta on annetanud eri organisatsioonidele nagu Open Letter ja Words Without Borders. Riiklikud kultuuriinstituudid nagu Ramon Llulli Instituut, mis on pühendunud propageerima Kirde-Hispaanias asuvat kataloonia keelt ja kultuuri ning Korea Kirjanduse Tõlkimise Instituut on samuti aidanud korraldada konverentse ja valida tõlkimisväärseid raamatuid ning teised on sponsoreerinud reise, et tuua Ameerika tõlkijaid oma maale selle kultuuri ja inimestega paremini tutvuma.
“Neile inimestele on ilmselge, et sedalaadi tööle on siinne toetus väga vähene ja et tugi selleks peab tulema kirjastusärist väljastpoolt,” sõnas Esther Allen, Baruch College’i kirjandusprofessor ja PEN Tõlkimise Fondi endine direktor. “Ikka veel on siin peavoolu kommertskirjastustes väga sügavalt juurdunud hoiak, et USA raamatute tarbija tõlkeid lugeda ei soovi.”
The New York Times, 8.12.2010|. Tõlkinud Margit Mariann Koppel