Olid valimised. Mida need valimised näitasid? Nii mõnegi asjatundja arvates demokraatia tugevnemist Eestis.
MIDA VÄLJA VÕIB LUGEDA
Näe, käidi valimas Euroopa moodi. Ehk pool käis ja pool mitte, valimisliitude figureerimine kinnitas müüti osalusdemokraatia – mis ilus nimi küll – positsioonide tugevnemisest.
Ühesõnaga: kõigest andis head välja lugeda, kel head tahtmist ning kõigest võis ka mõõduka tempoga lähenevat katastroofi märgata, mida nägid need, kel meel ikka mõru ja kes pole armsast iseseisvusest rahuldust leidnud. Aga pärast meid tulgu ju või veeuputus! Ja igavene pole ju nagunii miski. Vist!
Niisiis, valimine käis nagu ta käima pidigi ning võitsidki need, keda võitjateks ammu ennustati. Ehk Keskerakond ja Rahvaliit. Ning Reformierakond pealekauba. Isamaaliit kleepus taas visalt pildile, aga isamaa pole eestlasele iseseisvusajal kunagi teab kui tähtis asi olnud. Selle poole haliseme ja ohkame siis, kui järjekordne pillerkaari jupp taas mööda saab ja teha seda on aega alati oi jumal kui palju.
PENSIONITÕSTJA JA KASSIARU JASKA
Edgar ja Villu. Nemad on siis praeguse Eesti turuiseseisvusaja kangelased, seda tüüpi mehed, kes eestlasele olude sunnil alati meeldinud on. Nihukesed, kes nagu öeldakse, elavad ise ja lasevad justkui teistel ka natuke elada. Ja mis sa hing veel tahad.
Edgarist jääb ajalukku tema igavene lubadus taas kord pensioni tõsta. Kuulsad mehed saavad alati oma hellitusnime selle järgi, millega nad kõige rohkem esile on tõusnud. Edgarile sobiks Pensionitõstja. Mees, kes tõstis pensione.
Ning see on absurdne, ent samas sajaprotsendiliselt tänases Eestis toimiv lubadus. Eesti massi täiendavad igal aastal üha uued ja uued närtsiva liha ja kustuva vaimu jõugud, pensionilubadused ja valimisvaheldus kuluvad neile nende kurval künkal marjaks ära ning Edgaril on hääled nagu maast leitud.
Villu on pisut teist sorti mees, temast on veel vähem kui Edgarist aru saada, kes ta sihuke õieti on. Oru Pearu, Rummu Jüri, Kassiaru Jaska? Kes kõik – julgeks kihla vedada – oleksid nõuka ajal olnud kindlamad kommarid kui nende tulihingelised järeltulijad tänase Eesti ladvikust. Või kõik need kokku? Terane mees – kui näiteks läheks laadal säärase juurde hobust ostma, peaks igatahes valvel olema. Aga ega enamik hobuseostjaid polegi terased mehed. Ehk kuuluvad kihti, kelle kohta tavatsetakse öelda: lollid selleks ju ongi, et neid ninapidi vedada ja tillist tõmmata. Ning Villu jätab mulje, et seda ta oskab. Andrus – noh, Andrus näeb neist kolmest välja pisut intelligentsem, vähemasti näo poolest, ehk luges kohusetundlikumalt kooli kohustuslikku kirjandust või midagi seesugust.
AUSUS JA MASOHHISM
Ja ega päris aus tüüp Eestis peale lähekski. Eestlastel on nähtavasti mingi kummalist sorti ajaloolise kogemuse põhjal jäänud mulje, et aus on sellel maailmalaadal ühtlasi ka loll, keda kurja jõududel, kes ju maailma aina valitsevad, lihtne ära kasutada. Ning usaldada teda sel lihtsal põhjusel kuidagi ei saa. Südamepõhjani ausatel inimestel, kui neid kusagil leidub, on enda valimisnimekirjadesse toppimine seega puhas masohhism, head neil sellest mängust loota pole.
Seetõttu lisas kommarite ahjuajamisloosung ainult vett kelmide veskile. Ehk õigemini – nad võivad ahjuski ära käia nagu madu muinasjutus ning tulevad sealt välja printsina ehk tugevamana kui kunagi varem. Maal, kus kubjastesse, kiltritesse, aidameestesse ja muudesse vahimeestesse on alati rohkem usku olnud kui paljalt aususe võimalikkusegi. Aus ei suuda, nagu vähemasti Eesti jube praktika on näidanud, õieti iseendagi eest seista, saati siis teiste heaks midagi ära teha.
Niisugune on eesti usk olnud sestsaadik, kui Taara oma imid?iga alla jäi ja niisuguseks jääb ta, kui Maa teistpidi pöörlema ei kuku, aegade lõpuni.