“Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.” See lause võtab paremini kui miski muu kogu eestluse olemuse kokku. Ikka kipub eestlane hiljaks jääma. Jääme hiljaks selle maailma vägevate söögilaudade äärde, jõuame heal juhul alles magustoidu ajaks kohale. Ja ega meil õiget põhjust olegi.
KONTROLL LIGINEB
Ainsaks põhjuseks on eestlase ülemäärane ettevaatus, kartlikkus ja see, et eestlane enne head hinnata ei oska, kui keegi teine ja autoriteetsem selle kõva häälega heaks on kuulutanud. Siis tormab eestlane küll ummisjalu kohale ja võimalik, et üle noatera jõuabki.
Kui eestlane siis hingeldades juba sulguvate uste vahelt sisse lipsab ning rõõmsa ja higisena näiteks trammiistmele vajub, näeb ta õudusega kontrolli liginemas. Loomulikult ununes selle viimasel hetkel kiirustamisega pilet kus seda ja teist. Jälle kümme päevapalka läinud! Nõnda kujunebki eestlase viimase hetke kiirustamine tavaliselt vihma käest räästa alla jõudmiseks.
LIIGA PALJU ETTEVALMISTUSI
Miks siis Arno hilines? Omal veel isa kaasas ja puha. Küllap sellepärast hilineski. Liiga pikad ja põhjalikud ettevalmistused. Nii pikad ja põhjalikud, et asi ise meelest ära läks.
Põhjalikud ettevalmistused on selleks vajalikud, et mitte häbisse jääda. Häbitunne on aga eestlasel väga hästi arenenud. Eriti selle maailma suurte ja vägevate suhtes. Arvab ju eestlane millegipärast, et ta nii tähtis on, et kõik teda tähele panevad. Sellepärast tulebki erakordse põhjalikkusega valmistuda, nii põhjalikult, et õigeks ajaks kohale ei jõua. Ja panevadki tähele, ometi mitte seda, kui hästi eestlane on ette valmistunud. Hilinemist panevad tähele ja mõtlevad, et on vast ennasttäis väike provintslane see eestlane, ei märka isegi õigeks ajaks kohale tulla.
KUHU ME HILJAKS OLEME JÄÄNUD
Vaadakem siis lähemalt, kuhu eestlased läbi ajaloo hiljaks on jäänud. Meie maa ristiusustamisega omal tahtel ja oma jõududega jäid eestlased, erinevalt leedulastest, lootusetult hiljaks. Seda seetõttu, et nad oma riigi tegemisega olid juba enne, vähemasti sama kaua, hiljaks jäänud. Muistse vabadusvõitluse ajal jäid eestlased alatasa abiväe kutsumise ja võimalike liitlastega läbirääkimisega hiljaks. Hiljaksjääja saatuseks on teadagi vaid reageerida, mitte proaktiivne olla. Olla tarbija, mitte looja. Hilinemine tähendab, et keegi teine on juba initsiatiivi oma kätte võtnud ja sellega su vali-kuvõimalused üsna vähesteks kahandanud.
Siis jäid eestlased veel Jüriöö ülestõusuga hiljaks ja siis veel umbes saja asjaga. Ka rahvusliku ärkamisega jäime me tublisti hiljaks ning hakkasime alles siis virguma, kui teistel juba rahvusromantiline hommikukohvi ammu joodud oli.
ALATI ON KUSAGIL MIDAGI LÕPPENUD
Oma ajaloo jooksul oleme vaid iseseisvussõja ja veel paari asjaga enam-vähem õigel ajal hakkama saaanud. Oma riigiga jäime me iseseisvussõjast hoolimata hiljaks. Kui Eesti, Wilsoni heeringa toel, vabade rahvaste perre astus, oli maailm juba jagatud. Sai Eesti Riik pisut olla, kui teised, suuremad ja tugevamad, otsustasid selle, mis jagatud, jälle ümber jagada.
Ka Eesti Vabariigi taastamisega jäime me hiljaks. Eesti rahvuslusest ja oma riigi vaimustusest hakkasid eestlased siis rääkima, kui ülejäänud Euroopa oli juba nii rahvustest kui ka rahvusriikidest surmani tüdinud. Euroopa Liitu hakkame me alles nüüd jõudma, mil see liit juba lahkhelidest räsitud, pehme, naiselik, mahakäinud ja poolsotsialistlikuks muutunud on. Tundub, et NATOga läheb nõndasama.
Alati on kusagil midagi alanud, käimas ja sageli juba lõppenud, kui hingeldav eestlane kohale jõuab.
