Viimastel aegadel aga võib-olla juba ammu oleks pidanud eesti üldsust sügavasti muretsema panema uudised vene raha jõudsast ja nagu mina aru saan, pidurdamatust sissetungist Eestisse. Mis seal siis ikka, võib ju mõelda. Turujumal on sedasi otsustanud, ju ta siis nii peab olema. Ning ühtlasi mängima oletusega, et sissetungijate näol on tegu lihtsalt ärimeestega, keda huvitab ennekõike või koguni ainult raha, kasum. Ja muud ei miskit.
VÄIKEVENNALE JALAGA PERSSE
Äkki ongi nii. Aga äkki pole. Samas on lehed täis romantilist jura sellest, kuidas eesti vaprad poisid Iraagis oma elu või tervise hinnaga Eesti julgeolekut tagavad. Kena oleks, kui see nõnda oleks. Mis sest, et raske uskuda. Muidugi oleme me nüüd NATOs. Ja EL-is pealekauba. Ning neid on alati eestirahvale söödetud kui kui mitte absoluutseid, siis raudseid garantiisid ometi. Kui me ainult igal pool kohal oleme, kus parajasti «antakse».
Garantiidest on asi kahjuks… see asi on endiselt n.ö. ehku peal. Situatsioone, kus asja töökindlust saaks kontrollida, pole, jumal tänatud, veel ette tulnud. Ning sellel taustal meenuvad vägisi meie kurvad ajaloolised kogemused, kus väikeriikide iseseisvus toodi ohvriks suurriiklikele kokkulepetele. Pärast eelmist suurt sõda näitas läänemaailm kujukalt, kuidas väikevendadele jalaga persse antakse, kui nendega sõbrutsemine huvidele vastu hakkab käima. Miks peaks see täna teistmoodi olema? Või nagu üks tähtis ameeriklane hiljaaegu küsis umbes nõndamoodi: kas tõesti peame Venemaaga jumal teab kui tõsisesse konflikti astuma mingite riigikribude pärast?
Teine asi on, kas Venemaa traditsioonilised, vene riiki ja rahvast seni koos hoidnud, agressiivsed imperialistlikud püüdlused on nüüd lõplikult ajalukku kadumas? Lapski teab, et see nõnda pole. Kui palju on neid venelasi, kes ei looda kaotatud «püha Venemaad» kunagi tagasi võita, praegust häbiplekki, milleks on impeeriumi osaline lagunemine möödunud sajandi lõpukümnendil maha pesta?
NÄGID NINA ETTE
Ning siit loo algusesse tagasi tulles – äkki on kasvav majanduslik agressiivsus Eesti suunal tolle tagasituleku vaikseks avamänguks? Loomulikult kaasnevad sellega üha valjenevad demagoogiatrummid, mida lüüakse venelaste siinse tsiviilgarnisoni inimõiguste justkui ropu rikkumise suhtes. Loomulikult on need süüdistused tobedad, aga vene iidne taktika seisnebki selles, et ükskõik kui tobedaid süüdistusi, kui neid ülima järjekindlusega korrata, hakatakse lõpuks isegi tõsiselt võtma.
Kui me õhetavanäolised erastajad 90ndatel aastatel nii hoogu sattusid, et olid valmis erastama kasvõi oma ema, nägid nad klassikaliste idiootide kombel ainult otse oma nina ette. Müüdi kõike, mis vähegi võimalik, kusjuures vähemasti enda arvates targasti, hoiduti venelastest. Eestisse pidi tulema ja jääma meie olevaste ja tulevaste suurte sõprade läänlaste kapital. Ning ega venelased end nii väga peale surunudki… Ilmselt teades, et kui Lääs enam meie investeerimiskliimat soodsaks ei pea ehk teisisõnu, kui eestlasedki hakkavad imet uskudes töö juures mingeid inimõigusi ja inimlikumat olemist üldse nõudma, kaob siit ka lääne raha kui võluvitsa väel. Ning magusamad palad langevad otse nina ette sellele, kellele pidigi – venelastele. Mis paneb meid arvama, et Lääs Venemaaga meie pärast sõtta astub? Eriti kui venelastel tuleb lisaks oma kallistele kaasmaalastele kaitsta siin edaspidi hoopis kallimat kraami – vene püha kapitali.
Eesti ühiskonna huvide koha pealt munadeta poliitikud, kohitsetud kõrgintelligentsist rääkimata pole toimuva suhtes vähemasti avalikult n.ö. kulmugi kergitanud. Teatav seltskond peab Eesti murumaal taas müütilise Kungla kuldaega söömise-joomisega ega tunne huvigi, kust see hea ja parem ninaesine pärit on või mis hinda selle eest maksta tuleb. Neil, kes karu kartma peaks, on kõht täis ning pilk udune ega kosta nendeni põõsaist miskisugust raginat.