Nüüdisinimene suhtub vandenõuteooriatesse valdavalt eitavalt ja üleolevalt. Kui “X-files” sari on ka omamoodi konspiroloogia digest, kuhu on kogutud vaat et kogu võimalik vandenõuteooriate bukett tobedusteni välja, võetakse seda ju ulmena ja vandenõu-usk on rohkem veidrike ja paranoikute osa.

“Salaühingu faktor” ei mängi kaasaegses maailmamudelis suuremat osa kui salateenistuste – secret servise – tähenduses. Isegi kui ajaloolisi salaühinguid – näiteks vabamüürlust – uuritakse, siis tegeletakse vaid nende välise nähtava poolega. Vabamüürlaste rituaal ja doktriinid, tavad ja pärimus, kraadide ja tiitlite süsteem – kõike seda käsitletakse möödaminnes või ei käsitleta üldse.

VANDENÕU KUI KULTUURIFENOMEN

Paljude konspiroloogiliste hüpoteeside tobedus ei tohiks meid eemale peletada selle teema olemuse käsitlusest, sest sellel, kas tegelikult on mingit ülemaailmset salaühingut või vandenõu – polegi suuremat tähtsust. “Vandenõu fenomen” on inimkonna kollektiivses alateadvuses ikka olemas, sõltumata sellest mis juttu Jüri Lina või Tiit Madisson räägivad.

Vandenõuteooria eksisteerib ühiskonna kollektiivses alateadvuses sõltumata vandenõust endast, ujudes aeg-ajalt siin ja seal taas välja. Vandenõu fenomen on sotsiaalne reaalsus. Vähesed ehk teavad, et tegelikult rajaneb vandenõu ehk konspiratsiooniteooria traditsioonilise ühiskonna olemusele.

SALAÜHING – TRADITSIOONILISE ÜHISKONNA OSA

Platoni järgi on maine maailm taevase koopia – ideede maailma peegelpilt. “Nagu üleval, nii ka all,” ütles Hermes Trismegistos. Traditsioonilistes ühiskondades käsitleti inimest vähemalt kahest substantsist: sisemisest – nähtamatust hingest ja välisest – nähtavast kehast koosnevana.

Samamoodi käsitleti ka ühiskonda kui “ülisuurt inimest”, mis koosneb sisemisest – maailma hingest ja välisest – maailma kehast. “Nähtamatu ontoloogiale” rajaneb traditsioonilise ühiskonna sotsiaalne struktuur.

Varjatu, salajase olemus ja nähtamatu austamine määrab käsitluse salaühingutest. Nii nagu hing on nähtamatu inimsilmale, on salaühing varjatud traditsioonilise ühiskonna struktuuris. Ja nagu hing on kõrgem nähtavast kehast, on salaühing kõrgem konkreetsest ühiskonnast, hoolitsedes selle olemuslike süvaaspektide eest.

Salaühing ja nähtav võim ei jaga mitte võimu, vaid poliitika funktsioone: salaühing tegeleb sisemiste asjadega – maailma hingega, nähtav võim – selle realiseerimisega.

See vastab ka traditsioonilise ühiskonna sotsiaalsele hierarhiale, mis koosneb erinevatest kihtidest-kastidest nii Lääne kui Ida traditsioonis: esiteks vaimulikud ja brahmaanad, siis aristokraatia, sõjamehed ehk k?atrijad, kaupmehed, käsitöölised ehk vai?njad, teenijad ja ?uudrad ning paariad.

Klassikaline salaühing on siis vaimulike, tarkade, prohvetite, maagide vennaskond, kes tegelevad nähtamatu maailma reaalsustega. Salaühing on ta lihtsalt sellepärast, et tegeleb varjatuga. Ta on nähtamatu, sest tegeleb nähtamatuga.

ÜHISKONNA VAIM JA IHU

Traditsioonilises ühiskonnas tegelevadki poliitikaga kaks kõrgemat kihti ehk kasti. Kuid nad osalevad poliitikas erinevalt. Sõjamehed, aristokraadid on nähtav võim, vaimulikud nähtamatu võim.

Vaimulikud hoiavad, koostavad ja kommenteerivad püha pärimust ja nõustavad teist seisust. Teadjad eksivad vähem, sest teevad vähem, tegijad eksivad enam, sest mõtlevad vähem. Tunnetus on alati kõrgem tegevusest. Seega on vaimulike salaühing alati hierarhiliselt kõrgem välisest kuningavõimust.

Oluline on teada, et lisaks vaimulike salaühingule eksisteerisid ka professionaalsed salaühingud nii meestele kui naistele. Tänapäeva feminism ongi välja kasvanud ühest nn. mixed masonery salaühingust, mis kandis nime “Inimõigused”.

Need professionaalsed salaühingud olid omakorda ühenduses preestrite salaühinguga – nii et ka “kolmandal seisusel” oli oma link nähtamatu võimu juurde. Ja muidugi olid ka võitlejate-sõjameeste salaühingud nagu muinasgermaani berserkid – mehed karunahkades või keskaegsed rüütliordud, kelledest kõige müstilisem ja võimsam oli Templiordu.

Kõigest sellest järeldub, et traditsiooniliste ühiskondade mõistmiseks ei piisa ainult sellest kontseptuaalsest aparaadist, mida kasutavad sotsioloogid ja ajaloolased, vaid on vaja ka religiooniloo tundmist.

Vandenõu fenomen aga tuleneb tõsiasjast, et uusaja koidikul hakkasid tekkima traditsiooniliste salaühingute duublid, kelle eesmärk oli muuta asjade loomulikku korda, ehk lihtviisi öelduna – saada võimule.