Tõesti, tõesti, tunnistan üles oma punase, et mitte öelda bol?evistliku mineviku. Olen olnud, olen. Oktoobrilaps, pioneeri, komnoor. Veel hullem – igas neist organisatsioonidest koguni funktsioneerival ametikohal! Tähekomandör, rühmanõukogu esimehe asetäitja ja malevanõukogu liige, klassi komsomoliorganisatsiooni sekretär ja koolikomitee liige. Lisaks veel sõjalise algõpetuse aegu roodukomandör (mida see tähendas, teab kurat üksi). Nii et süümevandest saaks minu puhul selge süümeropendus. Ah, mul on häbi, inimesed!
Aga!
Aga-aga!
Ma tegin seda kõike Eesti nimel! Tegelikult ma astusingi kõigisse neisse organisatsioonidesse ainult selleks, et neid seestpoolt õõnestada! Ikka Eesti tuleviku nimel!
JUBA VÄIKSENA!
Juba oktoobrilaste tähekomandörina sammusin ma riviõppusel vale jalaga! Ja mingit initsiatiivi üles ei näidanud! Sama jätkus pioneeriorganisatsioonis, kus ma ka esimest korda repressioonide ohvriks langesin, kui mind valiti rühmanõukogu esimeheks ent võeti kohe ka maha, asetäitjaks, kuna ma ei osanud marssida!
Loomulikult oli see vaid salakaval ettekääne, tegelik põhjus oli minu halvasti varjatud eestimeelsus? Sama hoidis mind eemale malevanõukogu kõigist istungitest! Ning ükskord, kui kästi pidulik vorm selga panna, et pildiks läheb, tulin mina sinise vormisärgiga!
JUBA NATUKE SUUREMANA!
Sama jätkus komsomolipäevil, kui võitlesin punare?iimi vastu mitte midagi tehes. Jätsin – Eesti nimel, mõistagi – kogumata liikmemaksud, pidamata koosolekud, koolikomitees osalemata. Riskides seejuures taas repressioonidega – korra ähvardati käskkiri anda (muuseas, tõesti ähvardati).
Sõjalises algõpetuses saboteerisin asja kehaliste normatiivide mittetäitmisega – ei jooksnud piisavalt kiiresti, automaadipidet lõin täis liiga aeglaselt, märklauale pihta ei saanud, võltsisin lasketulemusi?
HILISEMAST RÄÄKIMATA!
Niisiis, saage aru, inimesed, ka minu väike panus on selles, et Eesti Vabariik ikka taastus! Oleks minu asemel mõni päris punane olnud, oleks kõik süsteemid ju töötanud! Ja õudne punare?iim kestaks siiamaani, võibolla! Sisuliselt olen ma ju kah vabadusvõitleja, ehk küll ühegi aumärgiga tunnustamata.
Aga ega ma tahagi mingit aumärki. Ma ei võidelnud oma salajast võitlust mitte aumärkide pärast, vaid Eesti vabaduse eest! Ainuke kahetsus on, et sündisin liiga hilja. Oleks viis aastat varem, nt 1965 sündinud, jõudnuks ehk ka parteid ja KGBd seestpoolt õõnestama?