VÄLJASPOOL SUURT JA LIIGPIDULIKKU SAALI: Uus klassikalise muusika festival Kammermuusika Fotografiskas 11. ja 12. augustil Kärt Ruubeli orienteerumiskaardil. Kammerkontsert võib olla ka tavaline koosviibimine sõprade-tuttavate ringis mõnes lihtsamas kohas, kus esitatakse mõnusat muusikat.
Sõnapaariga “klassikaline muusika” assotsieeruvad paljudele arhailised pildid eelmistest sajanditest, silme ette tulevad suured kontserdisaalid, mustas ülikonnas mehed ning väärikalt riietatud naised. Kõlab keeruline heli, meenuvad tüütud klaveritunnid, kus lapsepõlves vastumeelselt sai käidud ning suures plaanis tundub see kõik kauge ja tolmukihi alla mattunud.
Teatri ja muusika ühistest joontest
Liialt tihti kuulen uskumatuid argumente kontserdikülastust vältida. Nende seas kostab “mul pole piisavalt teadmisi”, “kontserdikülastuse harjumus pole mulle kodunt kaasa antud”, isegi “polevat midagi piisavalt sobivat selga panna” on olnud põhjuseks klassikalise muusika kontserdi vastu huvi mitte tunda.
On viimane aeg aegunud eelarvamused seljatada. Soovin üle kõige, et klassikalise muusika kontsertidele on tulevikus sarnane nõudlus nagu teatrietendustele. On ju kahel kunstivormil nii palju ühist – interpreteeritakse heliloojate või kirjanike loodud teoseid, sealjuures on iga esitus erinev, sest on interpreedi nägu. Nii näitlejad kui ka muusikud jõuavad oma elukutse juurde suurest armastusest teatri ja muusika vastu. Parimal juhul kiirgabki klassikalise muusika kontsert tegijate armastust ja naudingut muusika vastu. Selline elamus aga jätab harva publiku ükskõikseks.
Lisaks suurtele ja väärikatele kontserdisaalidele on mujal Euroopas levinud (ning ülipopulaarseks saanud) kontserdid, mis toimuvad näiteks ööklubides, kohvikutes, kunstigaleriides, inimeste kodudes või isegi kiirrongis.
Mina isiklikult jumaldan Berliini Filharmoonias kontsertidel käimist ja unistan tulevikus ka Viini Kontserdimajja (Wiener Konzerthaus) sattumisest. Seal on ajaloo hõngu, sest esmaettekandeid on leidnud muusikamaailma tippteosed ning nendele lavadele pääsevad vaid parimatest parimad. Vabal ajal kuulan klassikalist muusikat rongis, kohvikus istudes või enne uinumist. Miks siis mitte korraldada kontserte nendes kohtades.
Seltskond kellegi kodus
Kõik see inspireeris tooma klassikalise muusika inimeste sekka ning kokku panema kahepäevast kammermuusika festivali rahvusvahelises fotomuuseumis Fotografiska. Fotografiskas saavad kokku maailmatasemel fotokunst, auhindadega pärjatud kokakunst, imeilus interjöör ning kirsiks tordil on loominguline asukoht.
Erinevalt kontserdisaalidest, mis on publikule avatud vaid õhtuti kontsertide ajal, saab Fotografiskat külastada terve päev. Samuti on ruum väiksem ja kompaktsem. Suurtes kontserdisaalides on esinejad liialt tihti publikust väga kaugel. Fotografiskas aga saab publiku tuua muusikutele lähedale, et oleks lihtsam kogeda muusikute esitust ning tunda ennast osalisena kunsti loomise protsessis. Oma kujutluses juhindusin Franz Schuberti aegsetest Schubertiadedest. Need olid familiaarsed koosviibimised sõprade-tuttavate ringis kellegi kodus, kus helilooja esitas sõpradega oma värskemat loomingut.
Kammermuusika põhitõdesid harrastavad kõik muusikakollektiivid, sest kõige olulisem on üksteise kuulamine ja reageerimine. Sümfooniaorkestrid, ooperiteatrid, koorid ning popmuusika bändid peavad alati hoidma kõrvad erksad ning kuulama hoolikalt, mida kolleegid laval või proovisaalis teevad. Nendele impulssidele reageeritakse ning kui on osaks langenud suur õnn teha muusikat koos inimestega, kelle ideedest peetakse väga lugu ning need inspireerivad olema muusikaliselt julge ja innovaatiline, sünnib ühises musitseerimises tõeline maagia. See on nagu huvitav vestlus paljulugenud või -kogenud inimesega, mis inspireerib ning kus üksteise argumentidest saadakse aru ja lõpuks jõutakse veel ühisele äratundmiselegi.
Avapäeva Schubert ja Mozart
Kammermuusikafestivalil Fotografiskas astuvad üles Eesti ühed parimad ning kogenenumad kammermuusikud, kes ühtlasi tegutsevad regulaarsete solistidena mainekate orkestrite ees ning on Eesti esinduskollektiivide liikmed (Tallinna Kammerorkester ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester).
Avapäeval, 11. augustil kell 20.30 kõlab Franz Schuberti keelpillikvintett C-duuris, mida ei peeta ainult Schuberti enda parimaks kammermuusikateoseks, vaid üleüldse üheks parimaks kammermuusika teoseks läbi aegade.
Samal õhtul kõlab veel Wolfgang Amadeus Mozarti Divertimento keelpillitriole, mis on helilooja ainuke lõpetatud keelpillitrio. Triin Ruubel, kes selles teoses mängib esimest viiulit, on sagedastele kontserdikülastajatele tuttav. Tegemist on avara silmaringiga muusikuga, kes lisaks erinevatele kammerkoosseisudele astub regulaarselt üles solistina Eesti ja välismaa orkestrite ees. Teise viiuli rollis on Egert Leinsaar, kes on keelpillikvarteti FourEst ning keelpillitrio FRESH liige. Vioolal mängib Lõuna-Aafrika Vabariigis sündinud Xandi van Dijk, kes on maineka Signum-kvarteti liige Saksamaal ning lindistanud hulgaliselt auhindadega pärjatud albumeid Euroopa juhtivatele plaadifirmadele (ECM, Pentatone). Lisaks tegeleb van Dijk aktiivse dirigendina. Tšellodel astuvad üles Theodor Sink ja Johannes Välja. Väga aktiivse ja tipptasemel interpreedina on Theodor Sink võimeline olema maailmalavade regulaarne külalissolist. Johannes Välja elab ja tegutseb Saksamaal Münchenis. Kammermuusikuna on ta kogenud mängija ning tema lavapartneriteks on olnud Saksamaa tuntuimad muusikud. Kontsertreisid kammermuusikuna on viinud teda muu hulgas Gruusiasse, Hiinasse ja Kanadasse.
Teise päeva noorem põlvkond
- augustil astub üles noorema põlvkonna üks väljapaistvamaid keelpillikvartette M4GNET. Kvarteti liikmed Robert Traksmann, Katariina Maria Kits, Mart Kuusma ja Siluan Hirvoja on erinevates koosseisudes ühiselt musitseerinud peaaegu kümme aastat. Otsus luua stabiilne ja regulaarselt tegutsev tipptasemel keelpillikvartett sündis Eesti Kultuurkapitali kammeransamblite residentuuriprogrammi algatusega, mille esimesse kaheaastasesse programmi valis Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital osalema keelpillikvarteti M4GNET.
Residentuuriprogramm on minu arvates igati kiiduväärt ettevõtmine. Algatusega soovitakse toetada kammerkoosseisude loomist, pakutakse koostöövõimalusi mänedžeriga ning tellitakse uudisteoseid, et täiendada koosseisu repertuaari.
Lisaks Joseph Haydni ja Ludwig van Beethoveni surematule loomingule kõlab M4GNET kvarteti esituses Ameerika minimalistide Philip Glassi ja Steve Reichi looming keelpillikvartetile.
Glassi “Company” on Samuel Becketti samanimelise novelli ainetel loodud teos, mille Beckett tellis heliloojalt monoetenduse jaoks.
Steve Reichi “DifferentTrains” keelpillikvartetile ja eellindistatud CD-le (pre-recorded tape) on inspireeritud helilooja lapsepõlvest. Teise maailmasõja ajal reisis noor Reich sageli läbi terve riigi, et külastada oma teineteisest lahutatud vanemaid. Alles aastaid hiljem tabas Reich end mõttelt, et oleks ta juudina elanud sel ajal Euroopas, oleks see rong viinud teda sootuks teistesse kohtadesse.
Klassikat karta ei maksa
Vaieldamatult on tänavu esmakordselt toimuva festivali esinejad oma ala parimad ning mis kõige olulisem – nad naudivad muusika tegemist ja soovivad seda inimestega jagada. Festivali asukoht kiirgab samuti kirge ja armastust kunsti vastu.
Nüüd jääb üle vaid oodata, et festivalile jõuavad ka need inimesed, kes varem on klassikalist muusikat peljanud. Kui olen toonud kontserdisaali oma sõbrad, kes igapäevaselt muusikaga ei tegele ega ole ka lapsepõlves klassikalise muusikaga kokku puutunud, olen eranditult alati saanud kaelalangeva tänuliku tegelase kallistused. Nad ei oleks osanud arvata, et võib nii hea olla rahulikult oma mõtete ja emotsioonidega saalis istuda ning lihtsalt kuulata muusikat ja nautida naudinguga tehtud esitust.
Olen veendunud, et kui hakatakse julgemini katsetama klassikalise muusika esitamisega ebatraditsioonilistes kontserdisaalides, assotsieeruvad tulevikus sõnapaariga “klassikaline muusika” juba tõele lähedasemad pildid, nagu näiteks “elavad ja armastusega tehtud esitused”, “rõõmsad ja loomingulised muusikud” ja “inspireeriv ajaveetmisviis”.
