“Kalevipojas” avalduv seksuaalmoraal demonstreerib meile kujukalt, et võitlused ei toimunud eestlaste muinasühiskonnas sageli mitte niivõrd ühiskondliku prestii?i, kui just naiste pärast.
Amazonase vihmametsade rahvakillu, akontaktse hõimu janomamöde kohta on misjonärid ja palgiparvetajad teinud tähelepanekuid, et naabersuguharu orjastamine või nende vastu sõtta minek toimub neil pigem ikka naiste, mitte prestii?i pärast. Tänapäevased misjonärid, kes tegutsevad ka koostöös Venezuela võimudega, soovivad selle rahva akontaktsuse ära lõpetada, pildudes neile helikopterilt moblasid ühes soodsate kõnepakettidega. Ent kas olime kord ka ise sellised?
Kuidas Tuuslar Linda juurde tuleb
Ürgselt mehelik võitluseisu näib olevat kohal kõigis kultuurides. Wolfram von Eschenbachi “Parzivalis” liiguvad kõik noored rüütlid alati losside poole, kus daamid nende vaprust ja võitlusindu võiksid hinnata ning liigutavaks pidada. Noored vihased mehed, kes soovivad otsekohe ja kiiresti vallutada mingit kaunitari, hõivavad maailmakirjanduse tippteostes tihtipeale terve narratiivi, laskmata teistel tegelastel peaaegu üldse hingata: sellised on näiteks Thybalt ja Paris “Romeos ja Julias”.
Suhtumine naistesse “Kalevipojas” näitab, et naised on selles teoses meeste prestii?i vahetusraha. Kui nüüdisaja mehe peenisepikenduseks on ilus auto, siis muinasühiskonna mees rabas naist sõna otseses mõttes sellega, et krabas ta lihtsalt kusagilt kaljult kaasa. Või siis haaras naise kaasa armuloitsu mõju ehk Kalevipoja suursugune päritolu, mis Saarepiiga vetevoogudesse kukutas.
Märkame “Kalevipojast”, et sealsed mehed on naiste pärast sõdimises ülimalt aktiivsed, erinevalt näiteks põhjamaisemates tingimustes sündinud “Kalevalast”, kus tegelane Väinamöinen näitas neitsi Aino pärast sõdimisel üles passiivsust. Soome tuuslar meie rahvuseeposes tuleb Linda juurde kohe, kui on näha, et Linda on pärast oma mehe surma kõik kosilased kõrvale lükanud. Tuuslar tuleb julgelt üle õue, mis tähendab, et külas teda juba kardetakse. Ta leiab lese lee äärest leemekulpi liigutamast ja siinkohal ei selgita kirjanik, mida oli Lindal patta panna, kui Kalevite kanged pojad olid alles metsas ja vainul jahil ühes koerte Irmi, Armi ja murdja Mustukesega. Nähtavasti keetis Linda vanadest varudest, sealt tuuletark ta tabaski ja suutis nõdra lese nii jõu kui ka tuulesõnadega – mida ta oskas tuhandeid – kaasa võtta, enne kui Pikker teda välguga tabas.
“Kalevipojas” on vägistamist vähemalt kahel korral
Saare piiga on mõneti “Kalevala” Aino loo paralleel. Kalevipoeg jõuab tuuslarit otsides ujudes saare peale, kus piiga laul ta unest üles ajab. Kalevipoeg vastab piiga värssidele irooniliste vastukajadega: ütleb “Kalevipojas” keegi kuskil sõnu, siis kohe järgneb ka tagasiside – “Kalev mõistis, kostis vastu”. Saarepiiga käitub kavalalt ja istub kange poja kõrvale, misjärel viimane teda niuetest nõksab ja pihaluudest pigistab, ilmne vihje vägistamisele. Edasi kostab piiga piuksumine Saare taadi kõrvu, kes tuleb vemblaga vaatama, kes nüüd jälle pisarpilli-piigat pitsitanud on. Tüdruk seisab norus, mispeale Kalevipoeg hakkab seletama oma kõrget päritolu ja loo lõpp on juba väga tuntud.
Kreutzwaldi ajastu naised olid rõhutatult abitud ja õrnad, seepärast ei juurelnud autor ka küsimuse üle, kas saarel sündinud ja kasvanud tütarlaps siis tõesti ujuda ei oska, nii et kaks tugevat meest sealsamas kõrval seisavad ja lasevad plikal lihtsalt ära uppuda.
Lisame neile kahele juhtumile loo põrguneitsitega ja me näeme – Muinas-Eesti sootsiumis käis sõda naiste pärast. Läti Hendrik, kes oli siiski preester, naiste röövimist sõjasaagina nii tihti ei maini, kuid harva pääseb ta oma kroonikas sellest päris mööda. “Kalevipojas” vähemalt kaks korda ette tulev vägistamine (tõenäoliselt jõudis tuuslar Linda ka vägistada) demonstreerib meheliku seksuaalsuse jõudu ja agressiivsust, antiikühiskondades oli see ilmselt rangelt keelatud, aga samas seda salaja imetleti, seda näitab kas või Lucretia ja Tarquinuse lugu.
Balti rahvaste juures suhtuti naistesse paremini
Lätlaste rahvuseepos “Karutapja” nii vägistamisaldis pole. Seal naisi röövimas ei käida, kuid selle tegelane, lätlane Puukandja käib tõenäoliselt Eesti alal linnu asutamas. Isegi kurja naisega käiakse seal võrdlemisi hellalt ümber. Kui Pikker Kangari mägedes Kangari toa tuld täis lööb – talle ei meeldi kratid ja nõiad – siis Kangar võtab oma voodisse tigeda kaunitari Spidala. Tegelikult on mõlema esmaseks huviks oma rahvas raudrüütlitele maha müüa. Aga erootiline stseen laheneb võrdlemisi lihtsalt, Spidala on ise nõus ja tegelased elavad harmoonias edasi.
Selle põhjal tuleb märkida, et balti rahvaste juures esines daamidesse paremini suhtumist – on ju ka sõna “mõrsja” pärit balti keeltest. Meil ei ole arheoloogilise leiumaterjali põhjal vanima rauaaja naise kohta – sajanditest enne ja pärast ajaarvamise algust – teada muud, kui et naised kuulusid teisejärgulistena patriarhaalsete suurperede juurde: nad on maetud perifeersetesse kohtadesse võrreldes perekonnapeadega, väga tinglikult võiks öelda, et vürstidega.
Mees oli tõeline vürst ja kui ta naisele oma lahkemat nägu näitaski, siis arenesid sellest välja Spidala-juhtumite sarnased muinaslood.
* * *
Mehe eneseteostus?
NAINE KUI TARBEASI: Naksa neitsikest, ütleks siinkohal muinaseestlasest mees.
Tuuslari ja Linda suhe paneb mõtlema võimalikule paralleelile Venevere, Jäbara ja Kõmsi kivikalmetest leitud naiste pronksist kaelavõrudega, mis teose “Eesti esiajalugu” andmetel olid varajasele rauaajale (1.-5. sajand) väga iseloomulikud. Jäbara A-kalmest leitud naise pronkskaelavõru on lamedate otstega; vägisi jääb mulje, et naist andis sellest tirida ja selline tirimine oli tavapärane, mõtleme taas tagasi Tuuslari ja Saarepiiga loole. Lamedatel haakidel on päikesekujutised, mis panevad meid sügavamalt sisse vaatama 1. sajandi kogukondliku korra naise ilmavaatele. Kaelavõru sellised mustrid ja haagid viitavad hõimusisesele vägivallale ja sugude vahelisele konfliktile.
Kuidas see lahenes? Leiumaterjal sellele vastust ei anna.
Naise uskumus käsitles meest kui päikest. Pisarpilli-piiga pitsitamine oli mehele tema eneseteostus ja usk millessegi kõrgemasse, mida tema kui isane vastu vaidlemata valdab. Veel 1696. aastal maakohtu protokolli kirjutatud Hageri nõia sõnad näitavad naist kui tarbimisväärtust: “Mander maa allone, külma kengare, keskolinna, nakka neitsiken.” (Mander – maapõu; külma kengare – külmking; keskolinna – surnuteriik, vrd Skandinaavia Midgardr; nakka – nisa, aga kui käsitleda “neitsiken” n-lõppu inessiivina, siis tuleb ilmselt välja “naksa neitsikesse”, mis taas meenutab äärmiselt mees?ovinistlikku suhtumist.)
Niisiis, “naksa neitsikest” oligi toonase mehe hingejõud ja väärtus.