Ühtepuhku loeme, kuuleme ja näeme: arstid, kellest sõltub meie elu, õnn ja tervis, pole rahul oma palkadega, ähvardavad kolida välismaale ning jätta meid siia surema mitmekesistesse piinadesse. Ja vägisi jääb mulje – arstid, need on erilised inimesed, valgetes kitlites pealegi, arstikutse on eriline amet ning mõelda pole siin midagi, kergendame aga oma õhulisi rahakotte.
VIIMSEPÄEVAPASUNAD
Muidugi oleme vaesed, palgad on meil väiksed ning rahul pole enamike ametite esindajad. Kui kainelt mõelda, siis sellist aega võib-olla ei tulegi, mil suudaksime arstidele, erilise elukutse esindajatele ning õdedele, kes ju ka sama vankri peal, neid rahuldavat palka maksta. Nii et arstide kirin ja virin võib meid teoreetiliselt saata kuni hetkeni, mil puhuvad viimsepäevapasunad, löövad kellad või trummid või mismoodi see asi on korraldatud. Ning meie muudkui kergendame end nende huvides üht, teist ja kolmandat moodi.
Aga võib ka olla, et kõik arstid on oma kroonilises rahulolematuses mingiks ajaks välismaale kolinud sealseid ravima või tapma ning meil tuleb hakata Venemaalt või muust säärasest kohast hingehädas velskreid või loomaarste sisse tooma. Et oleks midagi, et oleks kuidagi. Kuni tolle viimsepäevani, mis meie iibetaset arvestades võib- olla polegi kuigi kaugel.
LASEME PAREM JALGA
Ent veelgi hullemaid asju võib juhtuda. Ei ole võimatu, et ühe elukutse esindajad teise järel võivad end hakata arstide eeskujul eriliseks pidama, nagu õpetajad ja bussijuhid näiteks juba kohati ärgitavadki teha. Hakkavad üha kasvavas kooris pinisema – välismaale, välismaale. Ning meie – aga kes see meie on, sest oletatavasti piniseme siis kõik – peaksime muudkui maksma, kuid kellele – iseendale või?
Ei maksa, kurat võtaks, kaabakatele, laseme parem jalga.
Ja arvestades meie koledat ajalugu ning tulevikku, mida selle mineviku justkui kohvipaksu pealt hõlpsalt ennustada võib, arvestades kasvõi seda sürrealistlikku ilma mis meil valitseb ning mida aina näed, kui silm juhtub halvasti tasustatud töö pausidel aknast välja vaatama? kõike seda arvestades polegi ju jalgalaskmises midagi nii kohutavat.
MEIE, KILPLASED
Nii et võib-olla on arstid lihtsalt äratamas meid sajandite või koguni aastatuhandete pikkusest halvast unenäost – Eesti elust. Hakkame, mehed, minema! Arstid ees ja haiged järel!
Muidugi, seal kaugelgi viibides ei kao meil inertsi mõjul kohe huvi selle niiske, tõvetuulise, sopase ning tervisevastase maalapi vastu, mida oma rumaluses olime armsaks isamaaks kutsunud. Kuhu päike vaid sundkorras oma nägu näitab.
Kes seal elab pärast meid? Ei keegi! Kaardil on selle koha peal valge laik. Hurraa, meie kilplased polegi enam kõige rumalamad inimesed maailmas. Jumal tänatud!