Ometi otsused tehtud. Lõplikud otsused, mida kuhugi edasi kaevata ei ole. Miks siis arutada? Mingisuguse loogika järgi ei peaks meist enam keegi kumbagi eelmainituist suhugi võtma. Ometi, alles ükspäev nentis üks sõber ühes kohvikus: maailm on ikka hulluks läinud, kui tavalised pätid kohvikus Euroopa Liidu üle mõtteid vahetavad.
Ei, ta ei mõelnud meie enda kampa. Ja ega kamp, keda ta silmas pidas, nüüd tegelikult nii väga pätid ka olnud. Nahk ja siilipead, muidugi, ent keda see tänapäeval pätiks teeb – pigem, võib täheldada, kipuvad igasugu lurjused viimasel ajal just hipistuma ja karva kasvama. Ent, sellised “lihtsad mehed” (ma tean, et see on jõle väljend), noh, tegelikult siis ausa töö mehed, kes, näis, pigem pappi kätega tehtu kui teeseldu eest võtavad, viskusid tõepoolest äkki karburaatorite ja lõdvikute maailmast Euroopa teemadele, ja, kummastus, kummastus, pensionisammastest rääkisid ka. Tülli nad omavahel ei läinud, ei ka kellegi teise peale pahaseks, kui tavaline komplekt, valitsus jms välja arvata, murelikuks jäid mehed küll. Siiralt. Isegi õlle jättis üks lõpuni joomata. Ju on inimestel mure. Mis on iseenesest loomulik: eluaegseid otsuseid mõtleme kogu aeg. Tasus ikka naine võtta? Ei, see pole päris võrreldav, naisi saab ju mitu ja järjest võtta? Aga, näiteks, tasus lapsed teha? See on kindlalt eluaegne otsus, millele mõtled iga jumala päev, eriti neil ränkadel hommikutel, kui nad otsustavad, et sind tuleb kõigele vaatamata kell seitse üles saada ja putru keetma panna. Või on nad ise pühapäevakoogi teinud ja sa pead kell seitse pühapäeva hommikul ennast üles ajama, kas nui kaheksaks. Ja vähemalt kord päevas mõtled lapsenduse, isaduse, emaduse probleemidele. Ehkki kõik on maru selge.
Aga ju me sellised juba kord oleme (vägev tõde, mis?). Polekski küsimust, kui kummalgi neist kahest – hüppaks nüüd justnagu teema peale tagasi ka – poleks küljes seda maiku, et need ei peaks nagu olema sellised eluaegsed, pöördumatud otsused. Et: oleks ehk ikka kuidagi teisiti saanud? Kas see ikka pidi nii olema, et astume matsti liitu ja enam välja ei saa, igaveseks; anname osa oma raha lipsudega inimestele pööritada ning tagasi küsida ei saa? Nii need painama jäävad. Noorukid
oma pinsiga päris hädas, sest nende käest isegi ei küsinud keegi, kas see neile meeldib. Maksad, nolk, ega mölise!
Hüva, seletatakse nagu lapsele, nende värkidega ongi nii, et mõttekad ainult pikaks ajaks, soovitavalt igaveseks. Ei saa nii, et üks aasta sees, teine aasta väljas, miskist kasu ei tõuse. Ainult? see vormistus, see vormistus. Sinu pea võtab, et targematel on õigus, aga üks siseorgan nutab taga, et see on pöördumatu ja sul pole pärast allkirja andmist enam mingit sõnaõigust. Hea küll, et mitte iga päev, aga teatud regulaarsusega võiks ju asja üle vaadata, et äkki, nagu püksi võib tulla, ei ole need otsused mingil hetkel enam nii mõistlikud. Ent midagi teha ei saa.
Mõh. Sulle öeldakse veel kord, et niimoodi ei saa.
Ent siis kaevub kogemata kuskilt välja järgmine huvitav teadmine, täiesti kogemata, igavusest õieti. Et: on sihuke maa nagu Britannia seal saare peal. Suur Britannia, mõistagi, kelle peale meie nüüd natuke orienteerume – ehkki mina küll aru ei saanud, mis selles Blairi- Partsu kirjas, mis kõva loku tekitas, nii vägevat oli, peale sisemise mõtte, et minge, frangid, oma unifitseerimisega õige kuradile. Ah, jah. Vaadake, sellel riigil on kah sihuke riiklik atribuut nagu armee, ehkki tuntud nad on rohkem laevastiku ja homoklubide läbi. Ning, kurioosne, tõsiselt kurioosne, Briti armee olemasolu ei ole lõplik ja pöördumatu otsus. 1961. aastast iga viie aasta tagant otsustab parlament, kas monarhil on õigus kodusaartel alalist sõjaväge pidada. Kord kehtib 1688. aastast ning 1961. aastani otsustas parlament seda igal (!) aastal. Arvatavasti tegi see otsustamine 1914-18 ja 1939-45 briti rahvasaadikutele mõrkjat nalja? Asja mõte selles, et monarh ei hakkaks sõjaväelist riigipööret tekitama.
Nii et justnagu saab küll. Ning võib-olla olnuks rahulikum, kui me ei teinuks lõplikke otsuseid või vormistanuks need kuidagi natuke pehmemaks.
Aga mis siin pärast kaklust ikka granaadiga vehkida?