Mõni kuu tagasi avaldas kirjastus Olion suurepärase kaantevahelise – Tom Forti “Angerjaraamatu”. Raamat räägib selle kummalise (ja ajaloos palju ebausku tekitanud!) kala iselaadsest elust. Pingutustest hoolimata pole angerjat veel kunagi suudetud “kodustada” – kasvandustes paljundama sundida. Isepäine angerjas paljuneb vaid Sargasso meres ning ujub siis tuhandeid kilomeetreid kõikjale üle maailma. Ka Eestisse. Kui süüvida vanadesse kirjeldustesse, saame teada, et kunagi oli angerjas väga tavaline sell, ent tänane näitab hoopis teist pilti. Angerjas ei hakka kaduma ainult Eestist, vaid kogu maailmast. Ometi on teda turul ja poes müüa, kui tuttavat kalurit ei leia. Kindel aga, et angerjat tasub valmistada omal käel, sest kõikvõimalike marketite tehtut ei maksa usaldada. Kontrollitud värk. Angerjas on pagana rammus ja toitev kala, maitsev vee-elukas, kellest annab toota terve hunniku erinevaid hüvasid roogasid. Tooks ühe neist proovimiseks ära.
ÜRDIKESTEGA ANGERJAKE
Tore on valmistada angerjat kolmele inimesele kõikvõimalike ürtidega. Varustada tasuks end selleri, musta ja valge pipraga, riivitud sidrunikoore ja sidruniga, peterselli, hapuoblika (või nõgesega), piparmündi, rosmariini, basiiliku, sibula ja ürtidega. Muidugi ka rohelist – tilli, murulauku ja mis iganes muud pähe kargab.
Võta umbes kilo jagu angerjat, puhasta ja nüli ning lõika 5 cm tükkideks. Loputa tükid ära ning kuivata. Nüüd äsa pannile hunnik võid ja kuumuta seda, kuni ta vahu üles ajab. Siis prae angerjatükke u 3-4 minutit ning tõsta nad pannilt ära. Nüüd pruunistad samal pannil ära 4-5 sibulat ja paar sellerivart, sega ja sega nagu hull, kuni nood kuldseks muutuvad. Nüüd lähevad käiku maitseroheline, vürtsid ja muu taoline kraam. Muudkui pannile, ainult et tuli keera madalaks ja lase kogu kompotil 5 minutit nõrgal tulel haududa. Sool, piprake ja angerjatükid ühtlaselt pannile tagasi. Edasi võiks äsada 100 gr kuiva veini ja tiba vett. Kata mögin kaanega ning las ta keeb omaette umbes 15 minutit.
Samal ajal vispelda ära 100 gr vahukoort ühe-kahe munakollasega ning viruta lisaks 2-3 sl sidrunimahla. Kui angerjamögin on ära keenud, lase tal jahtuda ning lisa kooremögin. Nüüd kuumuta tiba, kuni mögin pakseneb, ent mingil juhul keema ei lase! Ja tagatipuks viska möginale peale riivitud sidrunikoort. Kui seda nüüd serveerida keedukartuliga, mis on raskelt peterselli ja tilliga üle puistatud, siis – ah sa raisk!
ÕLLEKESEGA ANGERJAKE
Samal põhimõttel saab angerjat teha ka veini ja õllega (segusse 1 dl veini, 300 grammi heledat õlut), aga lisada ürtide asemel paar kauna punast paprikat, t?illikaunake ning loorberilehekest. Muu on sarnane, ent kogu kammi tuleb umbes 20-30 minutit ühtlaselt keeta. Jah, soustile ka veidi tärklist juurde, tõmbab paksemaks.
Nii et – edasi, kalamehed!
Angerjat tegelikult Eestist ikka veel saab. Näiteks Peipsi äärest, ent elukat püütakse ka Võrtsust ja mujalt. Kes aga jagab pimedas minevikus levinud ebausku, justnagu oleks angerjas ahne ja saatanast pärit kalake, kes ei põlga ära mingit toitu, ujuma läinud koerapojad kaasa arvatud, siis parim viis saatanale vastuhakkamiseks on ta ära süüa. Seni, kuni teda veel üldse leida on.