METSIKU EESTI LOOD 5: KesKus’i ja RMK lugudesari Eesti metsadest ja nende majandamisest. Majandusmees Mehis O. Mumme sattus esimest korda elus metsateole ning kirjutas sellest reisikirja justkui Marco Polo.
Pilt. Rahvatarkus
Ühel õhtul arutasime Juku-Kallega maailma asjade üle. Loodusest ja muust.
Näiteks, et kuidas puud metsa saavad? Mina teadsin rahvatarkust. Tuleb võtta harilik eesti naine, milliseid koduses majapidamises käepärast. Pediküürida, maniküürida ja meikida põhjalikult (nii et ise ka enam hästi oma prouat ära ei tunne). Ja seejärel tuleb temaga minna missivõistluste järelpeole. Rahvatarkus ütleb, et umbes sarnasel moel viiakse metsa ka puud.
Juku-Kalle, kes oli oma ekspeditsioonidel koos Hardo Aasmäega metsa sattunud, teadis rääkida, et see kõik ei ole üldsegi nii. Rahvatarkus on loomulikult püha teadmiste varasalv, aga tegelikult puid istutatakse. Näiteks istutab RMK aastas kümnete miljonite kaupa puid, millest tekib mets. Ma olin seda kuuldes üllatunud. Milleks siis käbid maailmas olemas on?
Aga kuidas puud metsast välja saavad? Jälle hea küsimus! Kuna ma olin Tartu maanteel kohanud mitmeid hiigelsuuri autosid, mille haagistel puukoorem, siis deduktiivne meetod ütles, et puud tulevad metsast välja kusagil Tartu-Tallinna trassil ja seejärel hääletavad suurte veokite peale, millega Tallinnasse sõita. Kõige rohkem tundub metsaveokeid olevat maanteel tipptunnil, seega elavad puud metsas umbes sama rütmiga nagu üliõpilased – esmaspäeva hommikul ühes suunas ja reede õhtul tagasi.
Juku-Kalle lõi oma kiila pea kõvasti vastu jämedast tammepuust (sic!) lauda, millega andis selge hinnangu minu deduktiivsetele võimetele. Ta ütles, et järgmisel päeval tuleb idioodile reaalselt näidata, kuidas puud metsast välja saavad. Sel hetkel ma veel ei taibanud, et idioodi rollis pidas ta silmas mind.
Pilt. Vimplid
Kui ma hommikul aknast välja vaatasin, langes lumi paralleelselt maapinnaga. Sellist loodusnähtust nimetatakse tuisuks ja see tekitab linnaelus palju ebamugavusi. Kõnniteed tuiskavad lund täis ja inimesed teevad kaubanduskeskustesse sisse astudes põhjendamatut lärmi, trampides jalgu korduvalt vastu põrandat.
Kuna olime Juku-Kallega metsa minemas, siis tundsin huvi, et kas seal tekitab tuisk samuti suuri probleeme. Ekspeditsioonikaaslane viskas mulle üleoleva pilgu ja soovitas kašmiirvillast mantli sedapuhku koju jätta ja panna selga midagi kohasemat. See tähendab koledamat. Leidsin ühe oranži sulejope, millega võiks ilmselt suunduda põhjanabale. Juku-Kalle tõmbas selga kulunud sinepivärvi puhvaika, mis haises rämedalt Statoili kabanossi järele. „Družba sae lõhn on veel juures,“ kirjeldas Juku-Kalle puhvaika seiklusi eelmises elus. Puhvaika käise peale oli tikitud vimpel, millel Nõukogude Liidu kaart ja tekst CCCP. Minu jope käisel oli nahast silt kirjaga „Rugged Outdoor Apparel“. Võrdne värk.
Tagatoast ilmus välja kultuurikoer Saba, kes oli endale samuti perversse hallika koerajope selga tõmmanud. Ta nõudis valjuhäälselt, et teda viidaks metsa kohtuma oma põliste juurte ja esivanemate vaimudega! Kultuur sakib ja looduslähedus on uus must! Lõppude lõpuks on ju tema passis kirjas, et ta on jahikoer. Saba viskas mulle vilksamisi pilgu ja käis välja otsustava kaardi – kui mõni idioot metsa ära eksib, siis ta võib vajadusel tolle lõhna järgi üles otsida. See oli minu jaoks õige võimas argument – Juku-Kalle võib ju tõepoolest metsa ära eksida ja rõlge kabanossihaisu järgi on Sabal teda siis hõlbus taga otsida. Koer kaasa!
KesKus’i toimetaja Kairi eraldas meile ekspeditsiooniks ajalehe garaažist punase BMW X6-e. Metsa minekuks on tarvis nelikvedu ja kuigi see konkreetne automudel meenutab jõusaalis ülerassinud metssiga, siis toimetaja arvates pidi punane värv meid metsas ringi hiilivate jahimeeste käest päästma. „Ärge siis pimeda peale jääge,“ lausus toimetaja Kairi murelikult.
Pilt. Harvester
Võtsimegi siis suuna Tartu suunas, kuna sealkandis olen ma kõige sagedamini näinud ringi liikumas metsaveoautosid – järelikult on seal ka mets, kust puud välja tulevad. Juku-Kalle, kes on teadupärast vana indiaanlane, teadis rääkida, et meie suund on Väätsa, kus oli viimasel ajal metsa vahel liikumist, veidraid jälgi ja pikali olevaid puid nähtud. Selles asjas võis Juku-Kallet usaldada, sest ta on kogemustega spetsialist.
Pärast tunnikest sõitu mööda tuisust maanteed pöörasimegi metsa vahele, tuul jäi vaiksemaks ja lumehelbed ei trotsinud enam gravitatsiooni, lenneldes otse maapinna suunas. Metsas oli hoopis teist laadi kliima, kuidagi konkreetsem ja kargem. Puud seisid lumemütsides sõduritena üksteise kõrval, moodustades võimsa faalanksi, mida oleme harjunud nägema postkaartidel. Ma olen alati arvanud, et selliste piltide saamiseks kulub tunde photoshoppida, aga mu silmad tõestasid, et mul ei olnud õigus.
Ühel hetkel keerasime teeserva ja tulime autost välja. Juku-Kalle kuulatas ja juhtis meid enesekindlalt mööda rada puude vahele, Saba tormas talle uljalt järele. Kusagilt kostis hääli, nagu oleks keegi sae käima tõmmanud. Jõudsime lagendikule, mille ühes servas seisis kummaline ja esmapilgul kosmiline aparaat – harvester. Tegemist on traktorilaadse masinaga, millel ees pikk nokk nagu kraanal. Noka otsas on küünised, millega masin puu ümbert kinni krabab ja algatuseks ohvrit raputab. Seejärel kostab undamist ja pritsib saepuru segamini oksaraagudega. Puu kukub sujuvalt külili, kärinaga on oksad küljest laasitud ja puutüvi õige pikkusega juppideks lõigatud. Palgid paigutuvad justkui iseenese tarkusest hellalt hunnikutesse. Ja monstermasina küünised otsivad juba järgmist puutüve. Ulme!
„Nii see puudelangetamine tänapäeval käib…“, ütleb minu kõrval seisev tavotihaisune puhvaika. Või õigemini selle sees olev Juku-Kalle. Peab tunnistama, et harvesterist tuleb enam-vähem samasugust lõhna nagu Juku-Kalle nostalgilisest seljariidest. Ainult pisut värskemat.
Pilt. Virvendavad ekraanid
Harvesteri kabiinist vaatab välja kepsakas lahke näoga noormees, kes meid rõõmsalt tervitab. Kohtumine inimesega pole metsas ilmselt sama argine tegevus kui tipptunni trammis, mistõttu on noormehega lihtne jutule saada. Uhkusega hääles seletab ta, et masin on omasuguste seas igati vägev tegelane. Et mitte öelda viimane sõna. Tema nimeks on Harvester John Deere. Kahepeale saavad nad jagu 800 puust päevas – saevad maha, laasivad oksad, lõikavad parajateks juppideks ja panevad õiglastesse hunnikutesse. Kui ma proovin seda endale inimkeelde ümber rehkendada, saan aru, et samasuguse tööhulga tegemiseks peaks vaja minema umbes sada saagide ja kirvestega varustatud inimest. Vot siin on sulle tehnoloogia ja innovatsioon ning tööviljakuse kasvu aabitsanäide.
Ronin harvesteri kabiini. Soe ja mõnus, kõlab Metallica muusika, kõikjal virvendavad ekraanid ja vilguvad numbrid. Keset kabiini asuvad kaks joystick’i, millega ees vonklevat nokka ja küüniseid juhitakse. See kõik meenutab miskit uhket kokpitti. No või arvutimängu. Ühesõnaga, noormees kuulab Metallicat, hingab värsket õhku ja mängib reaalsuses arvutimängu. Selle eest makstakse ka mitte väikest palka. „Pole paha,“ nagu ütles üks kuulus loodusesõber ja keskkonnaentusiast.
Kultuurikoer Saba hoiab pelglikult Harvester John Deerist eemale – nii suur masin tekitab loomas võõristust. Nagu ka teistes metsloomades – eks nad kardavad ragisevat ja saepuru sülgavat agregaati, mis kõigele lisaks nende jalatõstmispostid maha niidab. Samas teab kultuurikoer Saba rääkida, et kevadiste ööde aegu, kui näljased hundid liikvel, tulevad teinekord põdraemad koos väikeste vasikatega harvesteri juurde hängima. Kärarikas küll, aga hundid ligi tulla ei julge. Looduse ja masinate koostöö ehedal kujul!
Jätame Harvester John Deeriga hüvasti ja suundume metsast välja auto juurde. Saba on oma põlised juured üles leidnud ja nätsutab ühte isukalt hammaste vahel. Palun tal selle enne autosse minekut siiski metsa alla tagasi poetada, sest puudel võib ju seda juurt kasvamiseks tarvis minna.
Pilt. Forvarder
Sõidame autoga mööda metsavaheteed edasi. Juku-Kalle korraldatud ekskursioon peaks jätkuma eksponaadi juures „Forvarder“, aga paraku oleme me pisut eksinud, sest suures metsas ei suuda me järgmist eksponaati üles leida. Helistame forvarderi juhile, et juhtnööre küsida. „Asi lihtne, sõitke otse, siis keerake puu juurest paremale ja siis mööda sihti otse kuni ojani ja sealt vasakule!“
WTF! Ümberringi on miljon puud, millise juurest me paremale keerama peame?
Indiaanlane Juku-Kalle kuulas aga tähelepanelikult juhtnöörid ära ja suundus eksimatult teele. Need spetsialistid ja metsamehed on ikka veider rahvas. Ilmselt on nad loodusega nii ühte kasvanud, et oskavad mingi sabakondi tunde abil miljonist üles leida selle õige puu, kust paremale keerata tuleb. Igatahes forvarderini me jõudsime.
Vot see on masin! Nagu transformerite filmis! Tegemist on kaheksarattalise kulguriga, mis on võimeline ükskõik millest üle sõitma. Kulguri küljes on kabiin ja pikk jurakas spinning, mille otsas on haarmed.
Forvarder sõidab kohale pärast seda kui eelnevalt nähtud masin – harvester – on puud maha võtnud ja metsa alla kuhjadesse vedelema jätnud. Forvarder kogub need puud kokku juraka spinningu ja haarmete abil. Kogu selle riistapuu tööpõhimõte peaks olema tuttav kõigile neile, kes on nõukaajal mänginud 15-kopsise mänguautomaadiga – mäletate seda teenindusmajas asunud plastist kasti, milles pärast mündi sisestamist elustus metallist klõgisev käpp, mida sai kahe nupuga juhtida. Ja kui käpp lõpuks plastkasti põhjas olevate pehmete mänguasjade ning nätsupakkide seast tõusis, siis enamasti jäi sinna käpa vahele lapse jaoks südantlõhestav tühjus. Kaht masinat – forvarderi ja teenindusmaja tüngaautomaati – eristab loomulikult see, et forvarderi haarmete vahele jääb iga kord pinutäis palke. Edasi lohistatakse palgid metsast välja tee äärde, kus need korrektsetesse riitadesse laotakse. Eks see ole hea masina ja osava juhi koostöö.
Pilt. Kabiin kui arvutimäng
Forvarderi juht istus oma kabiinis T-särgi väel ja ilmselgelt nautis seda, et ta võis ükskõik millest üle sõita. Muuseas, ka forvarderi juhtimispult nägi välja nagu arvutimängus. Talvises lumises metsas T-särgi väel transformerite filmist pärit masinaga ringi paarutav tüüp jättis väga noortepärase mulje – täpselt sellise, nagu me tänapäeval üht arvutihäkkerit ette kujutame. Tänapäeval on ikka asjad segamini küll. Metsas rassivad kummaliste masinatega lõbusad noormehed, kes näevad välja nagu IT-nohikud. Ja linnas istuvad arvutite taga lumberseksuaalidest hipsterid, kes endale kirvekujulise habeme ette kasvatavad ja kohustuslikud ruudulised flanellpluusid selga ajavad.
Juku-Kalle käis ja tegi ka väikese tiiru forvarderiga. Tema hinnang oli, et see oleks igati tõhus riistapuu romurallil osalemiseks. Kultuurikoer Saba, kes teadupärast armastab samuti pulki hambusse võtta ja nendega ringi joosta, oli forvarderi võimekusest selles vallas nii jahmunud, et keeldus autost välja tulemast. Eks ta oli looduslähedusest juba pisut väsinud. „Palun viige mind Kuku klubisse ja andke mulle nuusutada vana trükilõhnalist KesKus’i. Mul käib värskest õhust pea ringi!“ kurtis loom ja keeras end auto tagapingil rõngasse. Kolleegi soov on ajakirjanikule püha! Kaks meest ja koer jätsid metsaga hüvasti ning käivitasid auto.
Tagasiteel rahulikult ja mõnuga ühe palgikoormaga veoauto sabas hängides kuulasime Metallicat. Peab tunnistama, et neil metsameestel on päris hea maitse.
