Taani uuemat ilukirjandust iseloomustavad kaks diametraalselt erinevat suunda. Esimest ja ilmselt silmatorkavamat võib nimetada privaatsuse tagasitulekuks, kus püütakse vältida liigkeerulisi kirjanduslikke mänge abstraktsete või fiktiivsete mina-konstruktsioonidega. Jäädakse (autorit maskeerimata) kirjanduse vahetu isikliku lähtekoha juurde, et raamatu autor on lihast ja luust inimene ning et kirjandus on lahutamatult seotud elu enesega. Sellega muutub kirjandus väiksemaks, ausamaks ja aktuaalsemaks. Kirjandus on põhimõtteliselt ühe inimese pöördumine teise poole ja tegelikult piisabki nii lihtsast määratlusest.
Privaatsuse tagasitulek taani uude kirjandusse on omapärane pöördumine 1970ndate pihtimuskirjanduse juurde, mida Taanis esindasid näiteks naiskirjanikud Tove Ditlevsen, Suzanne Br¸gger ja Jytte Rex. Nüüdisaegsed puhtsüdamlikud paljastused või süütud eesriide eemaldamised seostuvad omal ajal paljuloetud, kuid vähetunnustatud, nüüd aga taas esilekerkinud kirjandusvooluga. Viimast ei võeta aga kasutusse töötlemata kordusena, vaid revideeritud kujul.
Privaatsuse tagasitulek
Lone H¸rslev (1974) on oma luule- ja proosaloomingus läbivalt kasutanud lähtepunktina isiklikku elu. H¸rslevi lüüriline mina on pidevalt asetatud konkreetsesse tegelikkusse, see on naissoost ja mitmes kohas nimetatakse otseselt “Lonet”. H¸rslevi viimases luulekogus “Ma ei tea, kas sellised mõtted on normaalsed” (Jeg ved ikke om den slags tanker er normale, 2009|) – mis kannab tähelepanuväärset ?anrinimetust “lahutusluule” -, on kirjutatud täiesti avameelselt autori lahutusest oma mehest 2008|. aasta sügisel. Kohati on raamatus lausa pateetilisi ülestunnistusi, kuid need mõjuvad ausalt ja tõetruult: “Ma ei kahetse midagi, kuid vabandan meeleldi kõige pärast. Ja VABANDAGE eriti teie, kallid lapsed, teil kõigil on oma aktsiad ses lekkivas laevas, ja mida te saate nende eest: jagatud jõulud ning lõhutud unistused.”
Ajakirjanikke on H¸rslevi idülliline pere- ja boheemlaseksiil väikesel rahulikul Lõuna-Taani saarel üpris palju huvitanud. Kirjaniku otsus kirjutada üksikasjaliselt (ja toimuvaga samaaegselt) õnne kokkuvarisemisest, tekitas pea plahvatusliku meediakajastuse 2009|. aasta talvekuudel. Skandaal ja häving müüb ikka hästi, isegi kui räägime nii vähemüüvast ja kitsast valdkonnast nagu luule.
Privaatsuse tagasituleku teine esindaja on Tomas Th¸fner (1969), kes kirjeldab raamatus “Punkt” (Punktum, 2009|) oma venna surma. Mõistagi pole see just kõige rõõmsam teema, eriti arvestades venna vaimuhaigust. Th¸fner, kes on tegelikult luuletaja, valis seekord essee-vormi, võib-olla põhjusel, et teemat üldse välja kanda. Igatahes võimaldab essee jahedam ja distantseeruv vorm Th¸fneril kirjutada surmast, elust, ängistusest ja piinast kainel, kaalutletul moel, laskumata masinlikkusesse, kli?eedesse ega religioossusesse, mida tavatseme kasutada, kui meid on tabanud tabuteemaks olev eraelu rängim hoop. Vastupidiselt lüürikale ei eeldata essee puhul, et kirjutaja end esile tõstaks? Essees saab kohe asja kallale asuda, ja just see Th¸fneril õnnestub, ühendades karmilt surma, selle rituaalid ja keele: “Siin on põhjus urnile ja augule, mis täitub aeglaselt mullaga. Keelt on vaja, kuid üksnes selleks, et lasta pildil vallanduda. Need on tema jäänused, ütleb keel, ta redutseeriti kehaks, keha redutseeriti tuhaks, tuhk valati urni, urn asetati auku, auk aeti kinni. Näe! Näe, see on kõige tõetruum pilt minu vennast.”
Tegelikkus võtab lugeja hingetuks.
Elus ja surnud
Ka 2008|. aastal debüteerinud Christel Wiinblad (1980) asub samale teele luulekoguga “Minu noorem vend” (Min Lillebror), kus räägitakse keerutamata luuletaja noorema venna Jannick Wiinbladi enesetapukatsest – katsest, mida ta pärast luulekogu ilmumist kordas, ja kahjuks tulemuslikult. Mainida võib ka luuletaja Maja Lee Langvadi (1980) kontseptuaalset ja konkreetselt eksperimenteerivat “Leia Holger Dansket” (Find Holger Danske, 2006|), mis käsitleb Koreast adopteeritud autori lõhestunud kuuluvustunnet.
Oluline on juhtida tähelepanu ka ühele kontseptuaalsemat laadi raamatule, milleks on “Claus Beck-Nielsen (1963-2001). Biograafia” (Claus Beck-Nielsen (1963-2001). En biografi, 2003|), mis kirjeldab kirjaniku sotsiaalset allakäiku ja murdumist. Autor pole mitte üksnes kirjeldanud laostunud peategelase Claus Nielseni armetut elu, vaid ta on seda ka mänginud ja olnud ise kirjeldatav. Kuni selleni välja, et isegi mitu Taani ajalehte kajastas seda 2001. aastal kui tõsielulist kirjutist. Raamatu peategelane, meediakajastused ja autori elu on üksteisega põimunud lahtiharutamatuks koguteoseks ja siiani produktiivne, 1963. aastal sündinud kirjanik on alates 2001. aastast keeldunud tunnistamast oma endist identiteeti nimega Claus Beck-Nielsen. See isik on nimelt surnud.
Süsteemi tagasitulek
Raamatuga “Claus Beck-Nielsen (1963-2001)” läheneme taani uuema kirjanduse teisele suunale. Paralleelselt privaatsuse tagasitulekuga toimub taani kirjanduses ka süsteemi tagasitulek. Kuid viimane on ju põhimõtteliselt privaatsuse, andumuse ja enesekehtestamise vastand? See viib reflekteeritud, komplitseeritud ja vormikindla kirjanduse juurde, mis põhimõtteliselt defineerib end ise humoorika mänguna kirjakeele märgisüsteemiga. Tekst tekib kehtestatud reeglite ning lugeja koosmõjul, samas kui autor jääb pea perifeerseks algatajaks või funktsionääriks.
Süsteemi tagasitulekuga naasevad 1960ndate taani ja rahvusvahelise süstemaatilise ning konkreetse luule ideed ja kontseptsioonid. Suunda on mõjutanud prantsuse kirjanikekollektiiv OULIPO (Potentsiaalse Kirjanduse Töötuba) ja taani kirjanik Per H¸jholt – targad, kuid veiderdavad mentorid. Silmatorkavaim näide on Peter Adolphseni (1972) raamat “Miljon lugu” (En million historier, 2008|), mis on olemuslikult vastus Raymond Queneau “Kümnele tuhandele miljardile luuletusele” (1961), kus üksikud read on lõigatud ribadeks, et lugeja saaks kombineerida üksteisest sõltumatuid salme. Kokku teeb see hullumeelse koguse – tuhandeid miljardeid kombinatsioonivõimalusi, 1014 sonetti. Adolphseni proosaversioon koosneb 6×10 kaherealistest lausetest (kokku kõigest kümme lehekülge), millest lugeja võib soovi korral kokku panna juba pealkirjas mainitud miljon lugu.
Siis veel rongilüürikat
Adolphseni viimane raamat “Kataloogia” (Katalognien, 2009|) on lõbus ja totter näitekataloog (sealt ka pealkiri) uutest ja vanadest, rohkem või vähem etableerunud lüürika vormidest ja ?anridest. Raamat on kirjutatud koostöös kellegi Ejler Nyhavniga, kelle identiteet on kasvanud välja ühest teadlikult varjatud Facebooki tegelasest ja kes on tekitanud palju spekulatsioone – kas täiesti tundmatu autor ülepea eksisteerib või on see vaid Adolphseni äärmusesse viidud fiktsioon? Pärast “Kataloogia” väljaandmist on Nyhavn paljastanud, et kurb küll, aga kaasautor on ikkagi olemas, õige nimega Allan Hansen. Kuid efekt on ikka sama: kirjaniku ehe, privaatne elu pole määrav või on vaid üks liigutatav tükike paljude teiste hulgas ses labürindilises tekstimängus.
Süsteem on ääretult oluline ka Martin Larsenile (1969). Monstrumraamat “Monogrammid” (Monogrammer, 2008|) on arvutiga genereeritud koondnimekiri võimalikest taani ees- ja perekonnanimedest. Teos hõlmab kaheksa telefonikataloogisuurust köidet ja reaalselt eksisteerib see vaid kolmes või neljas eksemplaris. Autor on lasknud kõigil teistel – ühiskonna anonüümsel massil – end alla neelata. Hädavaevu saab üldse öelda, et Larsen on raamatu kirjutanud. Igatahes pole ta seda ise lugenud. Luulekogus “Märkmeid täiuslikumaks eluks” (Noter til det mere perfekte liv, 2009|) esitab Larsen niinimetatud metrooluulet, mis on kirjutatud OULIPO liikme, prantslase Jacques Jouet’ koostatud mudeli põhjal: kirjuta, kui rong seisab peatuses, mõtle, kui rong sõidab. Rongilüürikat võib iseloomustada kui piiratud formuleerimisajaga on location luuletusi, mille konstruktsioon on ühtlasi tihedalt seotud metroo avaliku transiitruumiga.
* * *
Kas midagi uut ei toimu? Toimub.
Lisaks muule tahan mainida luuletajat Morten S¸kildet (1974) ja tema 2007|. aastal ilmunud kaksikteost “Paan” (Pan) ja “Maastikud” (Landskaber). “Paan” on täpselt ühepikkuste ridadega sonetipärg, kus on vokaalidest kasutatud ainult tähti a ja e ning järgitud kindlat riimimustrit?
Luulekogu on kui lausa haiglane perfektsoon keelelisest manööverdamist, mida piiravad tugevad vormiraamid. Tulemuseks on ilus ja autonoomne keel, kust on välja heidetud kõik viited mitte-keelelisele reaalsusele. Vastandina Larseni visandlikule metrooluulele on S¸kilde sonetid ontlikult organiseeritud ja tuleb märkida, et mitte väheoluline osa aust nii hea tulemuse eest langeb just seatud reeglitele ning nende süstemaatilisele järgimisele. See on pigem reeglistik kui kirjaniku isiklik “mina”, mis toob keelest esile esteetika.
Need on kaks erinevat suunda, kuid ometi saavad mõlemad toimida üksnes kirjastuste kaudu. Võib õigustatult küsida, kas Taanis midagi tõeliselt uut ei toimu? Loomulikult toimub ja võin lõpetuseks osutada kolmele naisele: 1) Ursula Andkj¿r Olsen (1970) ehk kõige eredam täht, meeletu tekstigenereerija ja lüürika tulevik; 2) Charlotte Weitze (1974), kelle orgaanilisele muinasjutuproosale pole vastast (vt ka KesKus 9, 2008|) ja 3) Helle Helle (1965) leebe, kontrollitud, aga samas ülitäpne proosa, mis on omaette perfektsionismi kool.