Kõigepealt alustas herr Savisaar keskkonnamaksude pidurdamist, et uurida, mida kuradit teevad nood meie majanduskliimaga.
Ja kui see mees juba midagi pidurdab, on keegi talle tagumikule astunud. Näiteks alustas Eesti Energiat nuttu ja hala, neile ei meeldi keskkonnatasude kasvumäärade kolmekordne tõus võrreldes varem avalikustatud numbritega. Keskkonnatasude tõttu ähvardab elektri kilovatt-tunni hind majandusministeeriumi andmetel kerkida 2009|. aastaks rohkem kui keskkonnaministeerium on seni prognoosinud ehk ligi 15 sendi võrra, vibutavad energiamehed rusikat.
Tuletame meelde. See on vana ja tuttav vigin, jälle täiesti alusetu.
Võiks aru saada, et mida varem keskkonnamaks kehtestatakse, seda rohkem on lootust, et midagi puhtaks jääb. Teine asi on muidugi Eesti Energia iiveldamaajav retoorika, mis kordub kuust kuusse ja aastast aastasse nagu haige joig ja lõppeb alati ähvardusega “kohe hinda tõsta”. Pole ilus, seltsimehed, kaasmaalastele paska ajada.
Nagu me teame, saab Euroliidus müüa saastekvoote, antud keissist rääkides täpsemalt süsinikdioksiidi (CO2) omasid. Teised seltsimehed, kes niivõrd Eesti Energiasse ei kuulu, on välja arvutanud, et tänu heitmebörsi hinnatrendile võiks vigisev energiamonopol teenida CO2 kvoodi müügist 1,5 miljardit krooni aastas. Energia aga hädaldab, sest keskkonnatasusid ei taha see gigant maksta kõigest hoolimata.
Iseenesest on sellises jutus midagi infantiilset, eriti kui tuletada meelde, et Euroopas kasvab kliimamuutusest tekitatud kahjude likvideerimise maksumus 40% võrra kiiremini kui mujal.
Rajult monopoolsete ettevõtetega kipub ikka minema niimoodi, et terve mõistuse seisukohalt tuleks nad – nagu Tsernobõli tuumajaam – paarisajaks aastaks betooniga katta ja nii jättagi.
Ja see teine asi, mida alguses mainisin, on samuti suhteliselt ?okeeriv. Pean silmas Sotside ja Rahvaliidu ühist nimekirja kohalikel valimistel – esialgu (nii nad veel räägivad) Tallinnas. Ja ehkki osad sotsid teatavad, et muud ei juhtu midagi, püsivad Rahvaliiduga ühinemise jutud visalt edasi. See on aga juba õudsem tubakas kui lihtlabane “Belomorkanal” või “Priima”. Sotside peasekretär Rein Org nuttis, et kuna võimule peab tulema, oleks Rahvaliit mõistlik valik.
Ent – kas ikka peab võimule tulema? Kas ühiskonnas toimetamine tähendab võimu võimu pärast või terve mõistuse läbisurumist?
Keegi võiks sotside peasekretärile järelaitamistunde anda.
Ma ootan huviga, mis näoga hakkavad ühes parteis asju ajama näiteks Padar, Ilves ja Tarand selliste küüniliste libedike ja sahkerdajatega, nagu seda on kõik vennad Reiljanid. Sisuliselt tähendab see, et ühiskond ja poliitika kaotavad grupi valgeid inimesi, sest ühinemine Reiljani Klanniga tähendab ainult ühte – oma senistele ja tulevastele valijatele vee peale laskmist.
Siit soovitus, Ivari Padar, istu suvi läbi maal, istu hoolega, vahepeal käi linnas ja too sõpradele võib-olla värsket kartulit, aga kolhoosiesimeeste pesaga jamada pole mõtet. On rämpsu, mida ei võta maha ka kõige uuuem pesupulber, tavalisest rääkimata.
Või siis, teiselt poolt – head pesemist, sotsid, sest see on teie viimane pesu.